Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 16

Keskkond on olnud väga toetav ja hooliv. Sõna otseses mõttes on olnud väga tugevad peresidemed, kogu suguvõsa on tihedalt läbi käinud ja sinna lisandusid ka teised inimesed – nii et olen harjunud paljude inimeste keskel olema juba väga väikesest peale. Tihe suhtlus käib siiamaani, suurematel tähtpäevadel saame suguvõsaga kokku. Samas on ka meie oma pere suur, meid on neli last: peale minu kaks venda ja õde ning kui kõikide nende ja nende laste ja lastelaste sünnipäevadel käia, siis tuleb aastas tohutult palju külastusi. Aga nii on. Me käime siiamaani võimalikult palju üksteise sünnipäevadel. Lisandub muidugi kogu aeg liikmeid, kelle sünnipäevadel on vaja käia: sünnib juurde ja tulevad abikaasad kõrvale. Nüüd on ka juba esimene lapselaps, minu poeg on isaks saanud, nii et olen ka vanaisa. Suhtlus kõigi nende tegelastega on siiamaani jätkuvalt olemas. See on hästi tore, perekonnaliikmed tunnevad huvi üksteise vastu ja tahavad külla minna – vähemalt sünnipäevadel, kui muidu ei jõua. Kogu aeg on ju hästi kiire, aga see aeg ikka püütakse võtta. Kas just sajaprotsendiliselt kõik alati kohale jõuavad, aga vähemalt igast perest on esindus küll olemas.

Taadi 50. ametiaastapäeva tähistamisel 6. oktoobril 1979. aastal. Ees: Meelis-Lauri Erikson, Aulis-Leif Erikson, Markus Haamer, Siimon Haamer, Hanna Renter, Naatan Haamer. Teises reas: Hillar Põld, Eenok Haamer koos süles istuva Maarja Haameriga, Harri Haamer, peapiiskop Edgar Hark, Herbert Kuurme, Jaak Salumäe. Taga: Albert Erikson, Maarja Haamer-Renter, Eha Haamer, Harri Rein, Heino Viks, Maimu Haamer, kirikuvanemad ja veel üks külaline.

Esimesel koolipäeval koos Markuse ja emaga Mustvees koduuksel.