Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 4

Lood on saatnud mind nii kaua, kui mäletan. Eriti aktiivsed lugude jutustajad olid mu vanaisad: isaisa Harri, keda meie ja paljud teised kutsusid Taadiks, ja minu vanaisa Martin ema poolt. Mõlemad vanaisad olid suurepärased jutustajad. Neil on küll olnud natuke erinevad moed, kuidas lugusid vahendada, aga üks on nende juures ühine nimetaja küll, et nad on osanud lugusid jutustada väga põnevalt, nii et need kisuvad kaasa, tekitavad huvi selle teemaga seotud taustade vastu ning soovi ka juurde küsida. Tean paljusid lugusid, mida on meie, lapselaste mangumise peale ikka väga palju kordi räägitud: „Räägi veel seda lugu!“

1966. aasta suvel oli veel vann parim veekogu.

Sellepärast tean palju asju, mida muidu ei oleks näha saanud või millest muidu ei saaks midagi teada. Ka vanaemad rääkisid üht-teist – nemad jutustasid kuidagi lihtsalt oma elust –, kuid just vanaisade jutustamisviis on väga meeldejääv olnud, neil olid seikluslood. Vanavanematelt on palju teavet tulnud ja olen selle üle väga õnnelik, see on olnud väga rikastav osa minu elust. Need lood on õpetanud ka hiljem paljudest asjadest elus aru saama: valikuid tegema ja vahetevahel väga keerulistes kohtades lahendusi leidma: detailid vanaisade lugudes sellest, kuidas nad mingeid olukordi olid lahendanud, on ka mind abistanud. Vahel on need lood andnud ka jõudu – kui endal on mingi sarnane situatsioon ette tulnud.

Memme ja Taadiga. Aastaks tõenäoliselt 1968.