Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 13

Tarvastus olid Taadil külalised – seal käis igasugust rahvast, keda eesti vaimuelus võiks pidada olulisteks isikuteks. Nad mõtlesid sügavatel ja tähtsatel teemadel. Eks nad selleks olidki tulnud, et mu vanaisaga rääkida. Taat istus tavaliselt elutoas. Laua kõrval oli riiul ja ta istus seal juures tugitoolis, kui ta inimestega rääkis, kuulajad, kaasamõtlejad, arutlejad ja vaidlejad olid kõik ümberringi. Mina istusin siis ahju kõrval nurgas, Taadi vastas üle toa. Olin pisike laps, nelja-viieaastane või isegi noorem – raske on tagantjärele määratleda. Igatahes oli siis olemas ainult Markus, teisi lapsi veel ei olnud – sest Hanna on minust viis aastat, Siimon kaheksa aastat noorem.

Mäletan, et istusin seal nurgas ja kuulasin jutte, mis täitsa ilmselgelt läksid mul täiesti üle pea, need olid mingid filosoofilised eksistentsiaalsed arutlused – no mida laps neist aru saab! Aga ometi tundsin, et see on nii tähtis. Tahtsin seal olla ja mäletan oma tunnet, et „siin sünnib midagi erilist ja pean olema siin kohal“. Istusin seal ilmselt tunde. Mäletan, kuidas Markus käis ja mangus: „Naatan, tule mängima!“ Kuid ma ei saanud ära minna, sest mul oli veel vaja seal olla. Eks muidugi käisin vahepeal ära, ega ma kogu aeg seal olnud. Mäletan, et vahel oli tõesti raske, kui Markus muudkui käis ja mangus, aga mina ei saanud minna, sest mul oli veel vaja kuulata.