Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 11

Vanaisa oli Siberis olnud ja sel ajal olid vanaema, minu isa ja isa kasuvend Võrumaal metsas peidus, tädi üldse elas võõraste inimeste juures, kus ta lõpuks jõudis minu emaga ühte kohta – minu emaema õe koju Hageri kanti Viliverre Sillasoo tallu. Seal ta kasvas hoopis teise nime all, minu ema teadis teda lapsena kogu aeg Lindana, aga tegelikult on ta nimi Maarja. Seda sai ta alles hiljem teada, kui Taat tagasi tuli ja pere kokku sai. Maarja oli üheksa-aastane tüdruk, kui hakkas elama iseseisvalt – ja ega seda ju ei teadnud, et nii läheb, algul lihtsalt põgeneti kodust, et Siberisse viimisest pääseda. Head inimesed olid emale andnud teada, et neid tullakse koju otsima. Nad korjasid asjad kokku ja lihtsalt läksid õhtul hilja kodust välja …

Kahjuks oli aga sedasi, et siis jälgiti kodu ja selle ümbrust nii, et neil ei olnud võimalik tagasi minna ega kokku saada, nad ei saanud kõik üheskoos ühte kohta minna. Sealt hakkas tee hargnema, nii et minu isa, kasuvend ja Memm läksid Võrumaale metsa, aga tädi käis ühest perest teise, kuni lõpuks jõudis Viliverre ja elas seal aastaid. Onu, kes oli siis kuueaastane, jäi algul Tartu Pauluse kiriku majja elama, sest tal oli kõrge palavik, teda ei saanud kodust kaasa võtta, ta jäi koguduse majavalvuri hoole alla ja jäigi siis sinna. See tädi kahjuks ei osanud hoolitseda tema eest ja minu onust sai seal tänavalaps.

Noor Harri Haamer.

Taat oli üle kaheksa aasta Siberis. Kui ta sealt tagasi jõudis, siis ta käis ja otsis oma pere mööda ilma kokku. Eks selle valu jäljed jäid saatma. Onu väikse lapsena ei olnud ju aru saanud, miks nii läks, et tema pidi üksi jääma. Ei ole see kerge olnud ka tädile, kes pidi palju aastaid oma perest eemal elama – kuigi tõesti toredate inimeste juures, kes tema eest hästi hoolitsesid. Minu ema kasvas ka seal, sest minu emaisa oli samuti Venemaal vangis ja tedagi ei olnud. Maal oli kergem hakkama saada, seal oli süüa, sai ise põldu harida.

Ega ka metsas ega punkrites või kuskil kapitagustes elamine ei olnud lihtne ja Memmel oli seal lastega palju ohtlikke situatsioone, sest Võrumaal käidi otsimas ja tehti pidevalt haaranguid, aeti metsavendi taga. Surma oli kogu aeg ümberringi – kui metsavendi leiti ja tapeti. Hirm saatis kogu aeg.