Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 5

Lugu, mida mu Taat ikka rääkis, oli see, et kui tema oli noor, 15-aastane skaudijuht, olid tal hundud, ta oli hundude juht, Kuressaare poiste pealik. Ükskord läksid nad Karujärve äärde laagrit pidama. Kuressaarest viis sinna kitsarööpmelise raudtee peal rong – muidugi mitte päris järve äärde, vaid mõni kilomeeter jäi sealt veel minna. Vanaisa jutustas, kuidas nad seal läksid: temal oli kaasas jalgratas, kõigil poistel rammisid turja seljakotid. Tema lükkas jalgratast, kus peal olid tal veel mõned pakid, toiduasjad jms. Nõmmerada kattis paks liiv ja seal ei olnud väga lihtne liikuda. Poisid hakkasid üksteise järel väsima ja soovisid oma kotti panna tema ratta peale. Siis pidi ta seda järjest raskemaks minevat ratast läbi liiva edasi lükkama. Kui lõpuks olid kõik kotid ja ka kõige väiksem poiss ratta peal, siis oli ta seda seal täiesti viimast jõudu kokku võttes lükanud – sest ega ta väga tugev poiss ei olnud, pigem kiitsakas ja pikk, kuid siiski vintske. Ta nügis ratast liivas viimast jõudu kokku võttes, aga oli ju pealik – tema vastutas poiste eest ja pidi hakkama saama. Ei olnud võimalust öelda, et ei jaksa, ning eeskujuna ta ei saanudki seda teha, sest oli vaja motiveerida ka poisse, kes nagunii juba jalgu järel vedasid. Lõpuks pigistas ta ennast sinna järvekaldale ikka välja.

Nii mõneski raskes kohas, kus mul endal on olnud vaja pingutada, on see lugu mind aidanud. Näiteks tegin kooliajal sporti ja kui pidin jooksma mõnd pikemat distantsi, kus ressurss hakkas otsa saama, aga kaotada ju ikkagi ei tahaks, siis oli päris hea, kui oli varrukast võtta mõni lugu, mis sind motiveerib. Kui mu vanaisa sai pingutamisega hakkama nii, et andis endast viimast, siis saan mina ka!