Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 10

Millal jõudis Allani arusaam, et võiks ametnikuks hakata? Oli selle taga üks konkreetne juhtum või kujunes see idee ajapikku? Või juhtus see täiesti juhuslikult?

See juhtus hoopis ühe vana loo tulemusena…

1990ndatel oli veel huvitav välismaal käia. See ei olnud tollal iga noore inimese elu loomulik osa. Aga see ei olnud enam ka ainult privilegeeritud kihi asi, vaid välismaal käia sai igaüks, kel piisavalt suur tahtmine. Üks võimalus välismaale pääseda oli osaleda mõne firma vahendusel noorte töölaagris. Oligi nii – maksad raha, ja siis veel töötad objektil tasuta. Boonuseks oli välismaal käimine kui selline ning teiste noortega kohtumine. Alla käis sel viisil Rootsis ja Saksamaal. Kindlasti oleks võinud valida põnevamaid kohti, kuid tollal tundusid ka need maad piisavalt põnevad.

Rootsis oli töölaagri asutanud üks proua, kes otsustas keset metsa ehitada ökoloogilise mullast maja. Selleks majutas ta oma elamises paarikümmet inimest erinevatest Euroopa riikidest. Seltskond oli kirju, alates kahest küpses eas itaallasest, kellel olid kaasas juukseföönid ja siidist hommikumantlid, lõpetades kauni valgevenelannaga, kellel oli üks paar ketse. Peale tööd supeldi järvedes, korjati marju ja istuti tule ümber. See reis Allale meeldis. Järgmisel aastal otsustas ta minna Saksamaale.

Saksamaale sõiduks tuli osa teest läbida hääletades. Tundus imelik, et mitte keegi ei teadnud Alla lõplikku sihtkohta – väikelinna nimega Leun Hannoveri lähistel. Kaardi abil leidis üks autojuht lõpuks selle üles. Leun osutus tõepoolest tillukeseks linnaks, ühe kiriku ja raudteejaamaga. Elati koolimajas, kus magati koos ühes suures toas. Tööks oli mingi arusaamatu otstarbega võre ehitamine metsas, juhendajaks NSV Liidust emigreerunud venelane Aleksander.

Laagris sai Alla tuttavaks lärmakate Balkani neidudega, kes ei olnud nõus end duši all koos teiste naistega pesema ja ühe türklannaga, kes kummutas Alla primitiivsed ettekujutused türklastest. Nimelt oli türklanna siniste silmadega blondiin, kes õppis inseneriks. Lisaks sai Alla teada, et türgi mehed ei käi ringi, mõõk vööl, ja naised ei kata nägu looriga. Kogu grupiga käidi ka huvireisil Amsterdamis, kus ööbiti pargipinkidel, kust võis imetleda, kuidas kohalikud mehed otse kanalitesse kusevad.

Kui oli aeg tagasi Eestisse sõita, otsustas Alla esimese jupi teest taas hääletada. Tuli jõuda Hannoveri bussijaama, kust väljus buss Tallinna. Tanklas lähenes Allale kena noormees, kel olid poolpikad juuksed ja tätoveeringud, kuid muidu ei osanud Alla midagi kahtlast märgata. Mees pakkus Allale küüti ja läkski sõiduks.

Akna taga vilksatasid mööda põllud Alla pani kõik dokumendid ja rahakoti suurde kotti ja nautis sõitu. Ühes tanklas pidas mees auto kinni ja pakkus, et käiks kohvikus, puhkaks veidi, sirutaks ennast. Kohvikus ütles mees, et käib korraks tualetis. Alla istus kohvitassi taga ning mõtiskles, kui rahulik ja õnnelik ta on… Alla ootas. Ja ootas.

Kui poole tunni pärast ei olnud mehest endiselt mingit märki, jooksis Alla kohvikust välja ja avastas, et mehe auto koos Alla raha ja dokumentidega oli kadunud.

Alla oli meeleheitel. Mida teha? Tal oli taskus vaid 50 marka ja märkmik. Tankla töötaja püüdis Allat lohutada ja andis hea inimesena omast taskust 100 marka teele kaasa. Õnneks oli Allal märkmikus ka ühe Hamburgis elava vana tuttava telefoninumber.

Üks kohalik pere viis Alla autoga Hannoveri rongijaama, kus asus heategevuslik organisatsioon „Bahnhof Station”. Tegemist oli kristliku organisatsiooniga, millele viitas rist nende logol. Alla sai süüa ja ööbimiskoha väikeses naridega toas.

Kui Alla tuppa astus, pikutas naridel juba paar narkoärikat – üks rase horvaatlanna ja suur rumeenlanna. Vestluse käigus selgus, et naised olid narkootikumide tänavamüügiga vahele jäänud, aga mis neist edasi saama pidi, jäi Allale arusaamatuks. Tema enda asjus andis varjupaik segaseid ja vastuolulisi seletusi. Üks varjupaigaametnik ütles, et otsigu Eesti esindust, mis pidi asuma Berliinis või Bonnis, teine aga käskis minna asüüliametisse. Alla ei saanud millestki aru, kuid otsustas oma viimase raha eest bussiga Hamburgi sõita, kus asus väidetavalt aukonsulaat ja tuttavad, kelle telefon ei vastanud.

Hamburgis ringi ekseldes tundis Alla erakordset üksindust ning veel midagi seletamatut. „Ma ei saa siit riigist minema! Mitte kunagi!“ mõtles ta, vaadates järve ja purskkaevu. Ta seisis ühe metroo sissekäigu juures ja nuttis lahinal. Kui Alla asüüliametisse jõudis, ootasid teda ees tohutud järjekorrad, kus seisid põhiliselt varjupaika soovivad endise Jugoslaavia kodanikud.

Asüüliametis küsiti, kas ta tahab Saksamaale elama jääda. „Ma ei taha Saksamaale, ma tahan siit ära!“ selgitas Alla. Ta suunati konsulaati. Kui Alla järve kaldal asuva Eesti aukonsulaadi lõpuks üles leidis ja selle ees lehvivat sinimustvalget lippu nägi, nõrgusid silmad taas pisaraid täis – nüüd aga olid need äratundmise pisarad! Ta tundis, et kodumaa kutsub.

Aukonsul rääkis, et Alla oleks pidanud politseisse pöörduma ja avalduse tegema, aga nüüd oli juba hilja. Ometi leidis aukonsul võimaluse minna ühe tuttava politseiniku jutule. Lõpuks sai Alla passi asendava tagasipöördumistunnistuse. Samal päeval, kui Alla tunnistuse kätte sai, vastas ka tuttavate telefon ja hea vanapaar saabus Allat kristliku ürituse käest välja lunastama.

Kristlik üritus nõudis vanapaarilt päris korraliku summa raha Allale söödetud hamburgerite ja naril ööbimise eest. Alla kallistas ja tänas vanapaari kogu südamest, vanapaar aga andis Allale teele kaasa umbes sama palju riideid, kui tal kotiga kaduma oli läinud.

Kui Alla kodupinnale jõudis, oli ta lõplikult veendunud, et tahab ametnikuks saada ja Eesti riiki teenida. Saksamaale ei tõmmanud teda miski veel pikki aastaid.