Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 12

Hella sattus kaheksakümnendate lõpul üliõpilasvahetuse kaudu Rootsi Lundi ülikooli turumajanduse kursusele. Grupis oli mitmete erialade tudengeid, aga ainult üks ajaloolane – Hella. Kuna talle eraldi programmi tegema ei hakatud, liideti Hella arstitudengite grupiga.

Ajaloolasele oli uus ja huvitav viibida lahtise südameoperatsiooni juures. Lundi haigla nägi välja suurepärane. Nagu viietärnihotell. Lumivalge pehme nahkmööbel, säravad marmorpõrandad, ühes palatis oli isegi lumivalge vaip, ilusa tugitooli ees, seinal suur värviline maal.

Enne operatsiooni tuli selga panna rohelised ürbid, jalga kilesussid, pähe müts ja näo ette mask, läbi mille oli vastik hingata. Pea käis niigi eelmise õhtu mõttetalgutest ringi. Patsiendi keha oli operatsiooniks 28 °C kraadi peale maha jahutatud. Üliõpilaste Hella ja Maia jaoks pandi patsiendi pea taha pingikesed, millel seistes nägi üle vahelina, mis täpselt patsiendi sees toimub. Rinnakorv oli juba elektrisaega lahti lõigatud ja klambritega laiali tõmmatud. Vereringe käis läbi masinate. Torudes tuksles veri, masinad piiksusid korrapäraselt. Kirurgid ja õed jutlesid omavahel sundimatult, arutasid ilmselt nädalavahetuse plaane. Hella tundis mõned sõnad ära, nagu „spela“, „golf“ ja „mysig“6. Operatsiooni käigus paigaldati patsiendile uus klapp, mis ei lase verel tagasi voolata. Vana ei sulgunud enam korralikult. Selleks õmmeldi ringikujuline metallist ketas niidiga servapidi südameveresoone sisse. Keha võtab klapi omaks ja niidid haihtuvad ise, või midagi umbes nii, nagu arstid seletasid.

Hellal hakkas pea veel tugevamalt ringi käima. Narkoosis patsiendi nägu oli hall ja ta hingas umbes korra minutis, nii vähemalt Hellale tundus. „Õudne, kui ma ise opilauale satun ja mingid pohmellis üliõpilased seisavad mu pea kohal ja vahivad mu sisikonda, mida lõbusad noored kirurgid naljaviluks kõhukoopast välja tõstavad. Ei taha!“ mõtles Hella ja astus pingilt maha. Aitas küll. Aeg oli minna lõunale, kuigi isu oli kadunud.

Üliõpilane Hella kohtus Rootsis üliõpilase Stefaniga, kes oli konservatiivne noorpoliitik. Noorpoliitikut huvitasid Nõukogude noored. Naised eriti. Hella meelest oli roosas triiksärgis Stefan veidi liiga erootiline ja ajas kohati hirmu nahka. Stefanil oli just vanaisa surnud. Aga Stefan ei tundunud leinavat, vaid kutsus hoopis Hella koju külla. Hella uuris Rootsi kodu suurima huviga. See nägi välja ilus nagu IKEA kataloogi jõulueri antiigi osakonnas. Ainult musta lindiga vanaisa pilt segas pisut idülli. Hella kartis Stefani ema, kes omakorda kartis idaeurooplasi, ja see ajas Hella nii pabinasse, et ta küsis kogemata kaks korda viisakalt, mida nende kanaarilind sööb. Ega ta rootsi keeles siis palju rohkem rääkida ei osanudki.

Üliõpilased viidi laevareisile fjordide vahele, kus üks rootsi neiusse armunud eesti noorsand hüppas esinemistuhinas laevalt vette. Noormees kivide vahel viga ei saanud, aga reisi korraldajatel tuli sellest suur jama.

Rootsis sõi Hella esimest korda elus nii head kala, et hakkas tasapisi üle saama kooliaegse nõukogude kalakombinaadi tööpraktika ajal tekkinud vastikusest kala vastu.

Käidi ka üle väina Taanis, kus Hella külastas elus esimest korda Hiina restorani, mis tundus uskumatult eksootiline. Hiinlastest kelnerid liikusid hääletult sametvaipadel, sulades ühte punakuldse siidi ja uduga. Toit oli minestamiseni maitsev.

Reisi võis pidada kordaläinuks. Eriti Eesti-poolse korraldaja Niit Nillipuu jaoks, kes kogu grupi päevarahad endale võttis.