Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 5

Lasteaiakasvataja

Kohe samal päeval, kui Hella esimesse klassi läks, tundis ta end juba nii suurena, et pakkus end oma vanas lasteaias abikasvatajaks. Ühtlasi viis ta lasteaeda kõik oma nukud, kuna oli nende jaoks nüüd liiga vana.

Hella tahtis saada kasvatajaks, sest tal olid lasteaiast head mälestused. Sai ronida teravatipulise roostes raketi otsa, joosta ümber lagunenud valgetest tellistest paviljonide, mängida kodu Tiidu ja Taneliga, kes vaheldumisi kehastusid isaks ja vanaisaks, hüpata ilma veeta basseini, vaadata, kuidas naabrionud võrkaia taga põõsastes õlut jõid ja kabet mängisid.

Mõned kehvemad mälestused olid siiski ka. Kord oli ta lastesõimest naasnud liiga kauaks potil istuma sundimisest tekkinud rõngakujulise sinika ja teine kord veriste hambajälgedega tagumikul. Lasteaias sundis hiigelsuur söögitädi Salvo teda sööma magedat pekisuppi, mille Hella taldrikusse tagasi oksendas. Lauast ei tohtinud lahkuda enne, kui kõik söödud. Söögitädi sundis Hella ka okse ära sööma: „Ise tegid – ise sööd ära, selline kord on meil!“ Söögitädi au ja uhkus oli tema poeg, kes juba teises klassis oli ema suurune ja käis lasteaias mudilaste toitu söömas. Mudilased vaatasid suurt poissi siira lugupidamisega.

Kuna Hella ei suutnud söögitädi korraldust täita, pandi ta karistuseks suuremate laste rühma lõunauinaku ajaks nurka seisma, voodilina üle pea. Lina sees oli väike auk, mida Hella tasakesi suuremaks rebis, et välja piiluda. Nii põnev! Ruumis olid kahekordsed rauast narivoodid, mis käisid seinakappidest välja. Suurema rühma lastel oli lõbus mõistatada, et „kes on lina all?“. Hellale meeldis see mäng. Hilisemas elus sai samanimeline mäng küll hoopis teise tähenduse. Abikasvatajaks teda siiski ei võetud.

Peotantsija

Juba lasteaias ilmnesid Hellal tantsijavõimed. Ema pani Hella peotantsuringi. Kümme aastat järjest käis Hella peaaegu iga päev trennis. Võistlustel läks üle keskmise ja tulevik oli lootustest tulvil. Medaleid aina kogunes. Tänu tantsuvõistlustele sai Hella palju reisida suurel Nõukogudemaal: Lätis, Leedus, Leningradis ja Gorkis. Gorkis viidi lapsed linnasööklasse. Lauad olid plekist ja lohkudega supi jaoks. Iga sööja jaoks oli alumiiniumist lusikas, mis oli ketiga laua küljes kinni. Ettekandja käis potiga mööda saali, tõstis kulbiga supilobi lohkudesse, marlimütsiga koristajatädi käis aegajalt lapiga ning pühkis lohud ja lusikad üle. Eestist pärit lapse jaoks oli kõik uus ja huvitav.

Laulja-pianist

Hella laulja-pianisti karjäär jäi lühikeseks. Hella ema töötas mõnda aega kunstnikuna Tartu leivakombinaadis, kus pidi suuri valgeid pabertähti kleepima mitmemeetrisele punasele kangale hüüdlauseteks, nagu „Au tööle!”, või faktideks, nagu „Partei on au ja südametunnistus”, ilusa käekirjaga kirjutama au-aadresse, kujundama viisnurkadega diplomeid või kunstnahast märkmikukaasi. Hellale meeldis ema leivalõhnalises ateljees külas käia. Seal oli mõnus loominguline segadus ja rahulik meeleolu. Ema pidi tööl hoolega jälgima, et ta ei kasutaks sinise, musta ja valge värvi keelatud kombinatsiooni.

Leivakombinaat korraldas igal aastal töötajate lastele nääripeo. Rahvas kogunes kombinaadi saali, emad istusid saalis, mütsid peas: kuna õues oli külm ja soeng ei püsi karvamütsi all ilus, on parem müts toas ka pähe jätta. Istuti parkettpõrandaga saali seinte ääres toolidel. Kõik esinesid kordamööda näärivanale.

Hella oli sõbranna Eve käest õppinud klaveril paari akordi lööma ja otsustas näärivanale esineda improvisatsiooniga. Hella viisi ei pea. Käheda hääle tõttu küsiti talt juba teises klassis, kas ta suitsetab. (Suitsetama hakkas ta alles seitsmendas.) Hella tagus akorde ja kähistas laulda. Laul oli kohapeal loodud sõnadele. Kellele ei meeldi, läheb ära.

Iluuisutaja

Hella kavatses hakata iluuisutajaks. Alustada tuli kohe ja suurelt. Ühel talveõhtul läks ta Tähtvere pargi liuväljale, kus suviti on tenniseväljakud. Liuväli oli suletud ja pime. Suurepärane, mõtles Hella, saan omaette harjutada enne, kui kaamerate ette astun. Tal oli sel õhtul kavas sooritada õhus kolmekordne piruett, nii nagu televiisorist nähtud. Võtad hoogu, hüppad, kerid käed ja jalad keha ligi, keerled õhus, maandud elegantselt jalgadele ja liugled aplausi saatel suure ringiga mööda väljakut.

Hella ronis üle aia liuväljale, pani pargilaternate hämaras valguses puupingil jalga uued valged iluuisud. Karjäär võis alata! Hella tiirutas veidi niisama ringi. Soojenduseks. Siis võttis hoogu ja tuhises aina kiiremini ja kiiremini üle jää, võttis hoogu hüppeks ning hüppas… keerles õhus… üks… ja pool… korda vilksatas tennisekohvik silme ees, jesss!

Maandumine oli väga vastik. Kukkudes pani ta käed ette ja maandus siis kogu keharaskusega neile peale. Püsti tõustes oli Hellal ülev tunne. „Ära tegin!” juubeldas Hella. „Kahju, et keegi ei näinud.”

Uueks katseks hoogu võttes tundis Hella paremas käes teravat valu, mis läks aina hullemaks. Käsi läks paiste. Koduteel tegi iga samm valu. Kui Hella koju jõudis, tõi isa garaaži pealt töötoast lauaplangu ja pani käe salliga lahasesse.

Nad tatsasid koos isaga tasakesi läbi lume Maarjamõisa haigla esmaabipunkti. Isa rääkis naljalugusid, et Hella mõtteid mujale juhtida. Tee kõrvale oli keegi lumme viiulivõtme kusnud. Esmaabipunktis oli pikk järjekord. Hella kõrvale istus verise peaga mees, kes oli väga purjus ja rääkis kõva häälega, kuidas tema „Niva” traktoril kumm suure pauguga lõhkes ja tükid vastu pead lendasid. Hella katkine käeluu pandi kipsi. Iluuisutaja karjäär katkes.

Teatrinäitleja

Hella teatrikarjäär algas lasteaias tihase ja lumehelbekesena ning jätkus koolis kauboi ja Saatana kandvate rollidega. Edasi tuli roll Linnar Priimäe lavastatud Oscar Wilde’i näidendis „Ideaalne abikaasa”, mille proovid ajalehe „Edasi” toimetuse ruumides pooleli jäid, kuna osatäitjad ei suutnud kokku leppida, kes saab peaosa. Sellele järgnes Gwendolini roll Oscar Wilde’i näidendis „The Importance of Being Earnest”3, mis etendus ühes Lõuna-Eesti lossis. Heiti ja Tõnis kehastusid elegantselt Earnestiteks ja Meeli mängis Cecilyt. Hella oli toimuvast nii erutatud, et käis enne etendust ringi kübaraga, millel oli tundlatekujuline lehv otsaees ning sumises: „Ma munen teile toidu sisse, kui me kohe lavale ei lähe.” See teatriroll on seni viimaseks jäänud, kui diplomaadiamet välja arvata.

Filminäitleja

Filminäitlejaks oli Hella tahtnud saada nii ammu, kui ta ennast mäletas. India filmis. Valida oli Eesti, Vene või India filmide vahel. Eesti filmides olid nagunii peaosas ainult blondiinid, aga Hella oli lapsena brünett, Vene filmides räägiti vene keelt ja peale rääkis eesti keeles alati üks ja sama mees. Need ei sobinud. India filmides oli kõik võimalik.

Läbimurre saabus rolliga režissöör Ilmar Raagi ühes esimestest ülikooli ajal üleskeeratava käsikaameraga vändatud filmidest, milles Hella jooksis maani seelikus, lindiga kübara ja mustade võrkkinnastega veidi üldplaanis ringi. Siis võttis ta suures plaanis lauasahtlist väikese püstoli, pani selle käekotti, läks parki ja istus pikka aega üldplaanis mureliku näoga pingil. Seejärel võttis Hella suures plaanis käekotist püstoli, suunas selle enda poole ja… süütas sellega sigareti.

Paarisekundiline kandev roll oli tal ka režissöör Rein Paku ülikooliaegses filmis, kus Hella kehastus sekretäriks, kes laua tagant korraks tõuseb, kui ülemus sisse astub.

Režissöör Raagi ühe teise ülikooliaegse filmi meeskonnas oli Hella grimeerijaks. Selles filmis näidati, kuidas pisar hästi-hästi aeglaselt malelauale kukub.

Galerist

Veidi hilisemas elus tehti Hellale ettepanek Brüsseli kunstigaleriis tasuta viis päeva näitust valvata. Ideaalne, mõtles Hella. Galerii asus vaiksel kõrvaltänaval. Viis päeva valvas Hella galeriid. Nende päevade jooksul luges ta läbi kolm raamatut, galerii akendest möödus kuus inimest ja kaks koera, kellest ükski sisse ei astunud. Viiendal päeval sisenes galeriisse pikk blond mees. See oli soomlane Seppo, kes otsis WCd. Galeristi amet tundus igav.

Vahelduva eduga on Hella pidanud ka ameteid, nagu orgaanilise keemia laborant, ehitusfirma omanik, tõlk, trummar, kinnisvaramaakler, keeleõpetaja, luuleteatri lavastaja ja armuke.

Ametnik

Ametnikuna Hella lõpuks õnnestus. Enamasti kiitis Hellat töö, aga vahel sai ta kiita isegi ülemustelt. „Hella teeb töö ära ja toob selle sulle hõbekandikul,” iseloomustas teda üks suuremat sorti ülemus. Hella pidas diplomaatiat loomulikuks vajaduseks.