Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 11

1980ndatel suhtlesid Hella ja tema tolleaegne peigmees Juss punkaritega. Jussile punkarid meeldisid nii väga, et ta ise kandis ka neetidega nahast käevõrusid, kitsaid pükse ja moekaid jakke. Oli igati välimusele orienteeritud. Õnneks oli tal selleks aega laialt, sest meditsiinikool oli pooleli ja tööl ka väga ei pidanud käima.

Sel ajal, kui Juss kodus käerihmadele neete tagus, joonistas või kitarri tinistas, võitles Hella eliitkoolis unega. Ta oli väsimusest kokku kukkumas. Kõik õhtud vedeleti ju „Püssirohukeldri“ baaris, Öökulli juures muusikat kuulates või Selleri Sassi juures filme vaadates. Õppimiseks jäid vaid mõned öötunnid.

Erinevates seltskondades ringi liikumine andis Hellale huvitavalt paralleelset haridust. Näiteks Sassi juures sai vaadata keelatud filme, kui keegi videomaki kohale kombineeris. Filmiõhtutele kogunes palju erinevaid inimesi, punkaritest ärikateni ja eeskava koosnes pornost väärtfilmideni. Igati tasakaalus. Kõik käis võimude eest salaja, sest alasti inimkeha oli rangelt keelatud pilt, rääkimata välismaa mängufilmidest. Hella jaoks oli hariv näha mängufilme, nagu „Kellavärgiga apelsin“ ja „Andaluusia koer“, segiläbi ropu alasti ähkimisega, paljaste tisside ja raseeritud munadega, mis olid Nõukogude lapsele eriti uudsed, sisuliselt üllatusmunad.

Videomakk oli Nõukogudemaal nii suur haruldus, et kui kellelgi see oli, sai selle ümber ehitada terve õhtu, terve peo, terve elu. Videomakiga käidi majast majasse ja korraldati filmiõhtuid. Üks selline toimus kaunil suveõhtul isegi presiidiumiliikme kodus, kui viimane ülakorrusel magas. Aga seda, et ta kodus on, ei teadnud keegi enne, kui üks pornofilmist silmanähtavalt erutunud filmientusiast läks pinge mahalaadimiseks tualetti otsima ja sattus kogemata magamistuppa. Õnneks peremees kolina peale ei ärganud, vaid magas rahulikult edasi, juuksevõrk peas, kindlameelne lõug taeva poole püsti.

Erinevalt levinud arvamusest toimus peamine mõttetegevus Tartus sel ajal „Püssirohukeldris“, mitte ülikoolis. Nii vähemalt arvasid need, kes seal istusid. „Püssirohukelder“ oli kultuurikeskus, kuhu kogunes Tartu loomeeliit igapäevast napsu võtma. Sealt sai maailm alguse ja seal kõik ka lõppes. Suur osa Hella noorusest mööduski just „Püssirohukeldris“ või selle ees. Baari sisse saamiseks tuli oodata üle kuristiku viival sillal suure puust ukse taga, kuni keegi baarist väljus ja uksehoidja sama palju inimesi sisse lasi. Vahel tuli oodata mitu tundi. Aga sisse saada oli vaja ja see tasus end kuhjaga ära. Sees sai süüa mõnusaid konjakitorukesi, luristada läbi kõrre šampanjat „Vana Tallinnaga“, arutada pungi, kunsti ja muusika minevikku, olemust ja tulevikku ning mis kõige tähtsam – kohtuda Tallinna inimestega!

Hella oli seltskonnas lihtsalt Jussi pruut. Istus ja kuulas, suu ammuli, mida vanemad inimesed rääkisid. Pärast oli hea koolis omavanuste ees targutada. Vahel käisid „Püssirohukeldris“ ka Tallinna punkarid. Need olid tähtsad päevad, lausa nagu laulupidu. Kui Tartu peal levis jutt, et linnas on nähtud Tallinna inimesi, seati samm kohe „Püssirohukeldrisse“. Ei tohtinud maha magada uut informatsiooni, puhast õhku, uusi tuuli, vaimset lendu, vabadust ja ilu, mida tallinlased Tartusse jaokaupa vaadata tõid.

Reis Tallinnasse oli Tartu tüdruku jaoks alati väga pidulik sündmus. Minek koos Jussiga tähendas küüdi mangumist, maantee ääres hääletamist, öömaja nurumist ja raha laenamist. Sellega harjub ära, kui palju harjutada. Tallinnasse jõudmine oli nagu kingitus. Sai näha elusat Villut, Mercat, Trubetskyt, Antit, Annelit, Konti ja teisi iidoleid ning loovisiksusi, hullumaja taga metsas kännu otsas viina juua ja asja arutada. Hella enam ei mäleta, mis asja seal arutati.

Vaatamata tihedale koolivälisele tegevusele lõpetas Hella keskkooli ootamatult heade hinnetega ning astus ülikooli ajalugu õppima. Juss aga saadeti Nõukogude armeesse aega teenima, kolmeks aastaks Jaapani külje alla Vladivostokki. Juss oli küll püüdnud psühhiaatrilt hullupabereid saada, aga teenistusest kõrvalehiilimine ei läinud õnneks, mees tunnistati liiga normaalseks.

Paljud Hella tuttavad tegid kõikvõimalikke trikke, et Nõukogude sõjaväest pääseda. Kõige tavalisem oli end hullumajja sokutada. Mõnel see õnnestuski. Hullumajas aga oli oht, et antakse ravimeid, mille toime kestab elu lõpuni. Nagu näiteks Kildnikul juhtus, nagu ta ise rääkis ja Hellale tundus, et ta ei valetanud. Üks Hella sõber jooksis hommikul enne kogunemispunkti minekut aluspükste väel tänavale ja karjus: „Andke mulle relv, ma tahan sõjaväkke!“ Ta lootis, et ta viiakse hullumajja. Miilits viis ta küll minema, aga paari tunni pärast loksus sõber juba rongis Moskva poole, kus tal aasta hiljem roppu moodi vedas, kui ta seisis veidi eemal kohast, kus agar Kesk-Aasia sõdurpoiss tikutulega bensiinipaagi sisu kontrollis ja koos sellega veriste lihatükkidena ainsa jumala juurde lendas. Nõukogudemaa oli suur ja lai, seal juhtus kogu aeg midagi.

Tartu aga tiirles ümber Päikese sisemises rahus ja välises peetuses, või vastupidi. Ja „Püssirohukelder“ koos temaga.