Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 7

Miina Härma koolis oli Hella õpetajaks Milli Moon. Just teda peab Hella tänama mitme õppetunni eest. Toredaid tunde oli palju, aga teatavasti tõuseb kiirem kasu just karmimatest õppetundidest. Esimese taolise sai ta oma sünnipäeval.

Oli ebatavaliselt soe oktoobrihommik ja sünnipäevalaps Hella keksis läbi kirjude sügislehtede kooli poole. Süda põksus rõõmsasti. Pidulikku tunnet võimendas valge vormipluus, mida sünnipäeva puhul sinise asemel kanda võis. Eelmisel päeval oli Hella emaga poest ostnud „Kasekese“ ja „Tiina“ komme, mida klassis jagada, igaühele kaks.

Õpetaja Moon kutsus sünnipäevalaps Hella matemaatika tunnis tahvli ette. Tahvlil oli kirjas ülesanne, mida Hella lahendama pidi. Hella oli selleks ajaks veidi üle aasta koolis käinud ja alati kõik koolitükid püüdlikult ära teinud. Aga sellist ülesannet Hella varem näinud ei olnud, seega ei osanud ta seda ka lahendada. Miks see ülesanne sel päeval just sellele tahvlile ilmus, on siiani müsteerium. Mentor Moon pani „kahest“ „viieni“ ulatuval hinneteskaalal Hellale hindeks „ühe“ ja et õppetund kindlalt kohale jõuaks, veel teise „ühe“ lisaks. Hilisemas elus on Hella aeg-ajalt mõelnud, et ehk saadeti õpetaja Moon Maa peale mingi karmima ülesandega, aga ta eksis oma teelt ja sattus kooliõpetajaks.

Hella ema on kunstnik ja Hellale on alati meeldinud joonistada. Aga kunstiõpetuse tunnis – eriti kui õpetajaks oli Moon – käisid asjad teistmoodi. Klassile anti ülesandeks joonistada tänav. „Tänav.“ Mis seal keerulist? Selleks olid kodust kaasa võetud guaššvärvid, paber ja klaasist moosipurk, millega peldikust pintsli jaoks kloorivett võtta. Kuna Hella kodutänav Tähtveres oli sel ajal veel asfalteerimata, kruusa ja liivakattega nagu külatänav, siis mõtles Hella, et joonistab ikka päris tänava, asfaltiga. Nagu kesklinnas oli, ja Taara puiesteel kahel pool tammealleed.

Hella tõmbas keset paberit horisontaalse joone. Alumise osa paberilehest värvis ta süsimustaks ning ülemisele maalis värvilised autod ja majad. Õpetaja Moon käis mööda klassi, vaatas valmivaid töid ja kiitis oma lemmikuid. Hella juurde jõudes tõmbus õpetaja Mooni keha üleni konksu, tema nägu läks krimpsu ja ta sisistas: „Kas sa lollitad mind meelega, et pool paberit mustaks oled värvinud?!“ Õpetaja Mooni suust tuli eksootilise roomaja lõhna ja triibulise küünega näpp sihtis otse Hellale silmade vahele. Hella ajas ehmatusest veepurgi ümber. Vesi pritsis laiali, koolivorm sai märjaks ja pildil voolasid värvid ühtlaseks teekatteks. Hindeks tuli „kaks“.

Hella ja õpetaja Mooni suhteid iseloomustab ka päev, kui pärast viimast tundi nõudis õpetaja ootamatult Hella päevikut, kuhu kirjutas märkuse: „Oktoobrilaps Hella varastas oktoobrilaps Kalle kummikud.”

„See pole tõsi, õpetaja Moon,“ nuuksus pisarais Hella. „Mul on oma kummikud jalas, nimi on ka sisse kirjutatud.“

„Ise praegu kirjutasid!“ järeldas õpetaja.

„Ei, ema kirjutas, kui esimest korda nendega kooli tulin,“ ahastas Hella.

„Ei usu!“ teatas õpetaja ja jättis Hella karistuseks peale tunde õpetajate toa ukse taha häbiposti seisma.

Otse üle koridori rippus seinal suur koolikell. Sealt võis jälgida, kuidas kaks tundi mööda venisid. Õpetajad käisid edasi-tagasi, tublist tööst veidi niisked sukapöiad, trapetsikujulised ruudulised seelikud, kunstsiidist lillelised pluusid, villased kootud vestid, mille kohal kõrgusid keemiliste lokkidega kaunistatud üllad pead.

Suured lapsed, kes käisid õhtuses vahetuses, olid juba kooli tulnud. Hellal oli kõht tühi ja hinges mure, mida kodus arvatakse, miks ta hiljaks jääb. Neil tollal telefoni ei olnud. Vähestel oli. Sel ajal pidid inimesed järjekorras ootama, et telefoniliin koju veetaks. (Hella vanaisa ootas 25 aastat, siis sai. Hella oli selleks ajaks juba ülikoolis.)

Hella vanaema kõndis Taara puiestee nurgale ja helistas automaadist kooli. Seal saadi pika otsimise peale pilt kokku, et ukse taga seisev laps on sama, kes pole koju jõudnud. Pahandus oli suur, sest keegi ei saanud täpselt aru põhjuse ja tagajärje universaalsest loogikast Hella ja õpetaja Mooni keerukas suhtes. Õpetaja Mooni komme faktidega vassida ei teinud asja lihtsamaks.

Hiljem selgus, et sel päeval oli mitu Hella klassikaaslast ühesuguste kummikutega kooli tulnud ja üks laps, kellel kodus samasugused, oli kogemata Kalle omad jalga pannud ning oma porikingad nurka jätnud. Sel ajal olidki enam-vähem kõigil inimestel ühesugused jalanõud ja riided. Kummikud olid kummikud, kingi oli üksnes kahest „kaubamärgist”: „suve” ja „pori”. Suvekingad pidi talvel ette ära ostma. Saapaid sai suvel tutvuse kaudu.

Kummikute mõistatus niisiis lahenes. Aga õpetaja Moon ei vabandanud Ajad oli teised. Vigu ei tohtinud tunnistada. Mitte iial! Ja laps rääkis siis, kui kana pissis. Üks õpilane sai koolis ka süüdistuse „pioneer sõi ära oktoobrilapse võileiva“. Ei teagi, kuidas see konkreetne süüasi lahenes.

Härma koolis, nagu Nõukogude Liidu koolides ikka, oli tunniplaanis ka kohustuslik sõjaline õpetus. Selle raames räägiti kapitalistlikest riikidest lähtuvast vältimatu sõja ohust. Palju räägiti juba toimunud Teisest Maailmasõjast, eriti võitmatute Nõukogude vägede rollist selles. Lapsed said relvadest tulistada, õppisid aja peale Kalašnikovi automaati koost lahti võtma ja kokku panema. Õpiti tundma laskemoona, millega kapitalistidele otse südamesse tulistada.

Tüdrukute jaoks oli asi lõbusam, sest neid ei ähvardanud aastatepikkune teenistus Nõukogude sõjaväes, Moskvas, Pihkvas, Afganistanis, Vladivostokis või mujal. Tüdrukud kihistasid naerda, kui nad maadlusmattidel miniseelikutes kõhuli rivis lebasid ja märklaudu sihtisid, sellal kui Tovarištš Kõrge Sõjaväelane tagapool patseerides seelikute alla piilus.

Koolis räägiti lastele ka kindlalt saabuvast tuumasõjast, mille käigus kapitalistid Nõukogude Liitu ründavad ja sõja loomulikult kaotavad. Külastati ka tuumavarjendeid. Üks asus Tähtvere pargis otse katoliku kiriku kõrval mullahunnikut meenutava künka all. Hilisemas elus nägi Hella ka mitme teise riigi tuumavarjendeid. Suurt vahet ei olnud. Üheski ei oleks ellu jäänud.

Aastaid hiljem, peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kui Venemaa ja Lääneriikide sõjaväelased käisid juba vastastikku sõbralikel visiitidel ja tegid koostööd, sattus Hella ekskursiooni ajal pealt kuulma, kuidas üks Vene sõjaväeluure ohvitser märkis Belgia kolleegile NATO sõjalise juhtimise peakorteris Mons’is, et venelaste ülisalajastel vastase tuumapunkri kaartidel oli Belgias üks punker tegelikust rohkem märgitud. Ei teagi, kuidas selline viga sisse sattus, arutlesid kolleegid sõbralikult.

Nõukogude koolihariduses peeti väga oluliseks, et inimesed oskaksid perfektses rivis marssida. Ühe-, kahe- ja mitmerealistes formatsioonides. Enamasti kahekaupa. Vajalikuks peeti ka oskust liikumise pealt sünkroonseid pöördeid sooritada. Üks Härma kooli vanema klassi poiss rääkis Hellale juhtumist, kus klass oli jäetud omapead kooliõuele marssima ja üks poistest olla andnud käskluse „Vasakule pöörd!“ ning juhtinud kogu klassi kooliväravast välja. Marsiti mööda Kastani tänavat „Vikerkaare“ kohvikusse, kus pärast käsklusi „Seis!“, „Vabalt!“ ja „Rivitult!“ said kõik, kellel kopikad kaasas, osta kooki nimega „Aleksandri“ ja limonaadi nimega „Limonaad”. Sellest naljast tuli paksu pahandust. Narri meest, mitte rivis marssimist!

Naljatlemine oli sel ajal ohtlik. Hella ja tema kaks klassiõde said käskkirja sõjalise õpetuse tunnist puudumise pärast. Õppealajuhataja Malk oli leidnud nad tunni ajal tänaval kõndimas. Vaikivaks protestiks käskkirja vastu kandsid tüdrukud järgmisel päeval musti riideid. Sellest tegid instantsid oma järeldused ning asi aeti kurjaks. Vanematega võeti ühendust. Tüdrukud väitsid, et must on moes ja lubasid end parandada. Asi rahunes. Keskkoolis ei pidanud enam koolivormi kandma ja järgmine pahandus tuli sellest, et Hella läks kooli vormiriietuses. „Mõnitad,“ tegi teravapilguline õpetaja Malk järelduse.

Kord läks Hella liiga julgeks ja väitis klassis, et vananevate Nõukogude iluuisutajate Rodina ja Zaitsevi viimase aja võidud on ette kokkulepitud mäng. Selle eest andis üks naisõpetaja Hellale salaja kooli tagatrepil lahtise käega kõvasti vastu vahtimist ja ütles, et kui tüdruk kaebama läheb, tuleb vanematel probleeme. Hella ei kaevanud, siiamaani ei ole sellest kellelegi rääkinud.

Oli avalik saladus, et KGB esindajad käisid regulaarselt koolides, et kontrollida sealset meelsust ja eluolu. Aeg-ajalt astus pärast tunni lõppu klassiruumi hallis mantlis mees ja rääkis õpetajaga usalduslikult, millest vaja. Õpetaja Vaimu näiteks andis sellest lähtuvalt õpilastele häid soovitusi.

Keskkooli lõpus soovitas ta ühel kunstnikust abituriendil kohe lõpetada kapitalistlike piltide maalimine ja Hellal soovitas ühiskonnateadustest hoida nii kaugele kui võimalik. Hella astus ülikooli ajalooteaduskonda.

Ajalooteaduskonda ei astunud Hella huvist partei ja Suure Isamaasõja vastu, vaid sellepärast, et aastal 1988 hakkasid tasapisi õppekavast kaduma loengud Kommunistliku Partei ajaloost, mis asendati psühholoogiakursustega. Psühholoogia erialale aga Hella sisse astuda ei julgenud, sest kartis bioloogia ja anatoomia eksameid. Kooli bioloogiatundidest mäletas ta uduselt vaid pruuni ja valge jänese paaritumist ning sibula ühekihilist membraani. Klassiruum oli see-eest hästi lahe, puust pööningukorrusel otse muusikaklassi vastas. Roosaknast piilus sisse päike. Kuldne tolmutriip jooksis läbi õhu nagu Da Vinci kood.

Samas klassiruumis käis lastel külalisesinejaks geeniusest keeleteadlane ja visionäär Ain Kaalep, kes juba 1980. aastate algul soovitas: „Noored, hakake araabia keelt õppima!“ Teda ei võetud kahjuks kuulda. Hella ei olnud siis veel ühtegi araablast isegi pildi peal näinud.

Kooliaeg õnneks liiga huvitavaks ei kiskunud, sest noored sel ajal eriti alkoholi ei joonud. Vähemalt tööstuslikes kogustes mitte. Linna peal käis küll jutt, et ühes koolis olid pidumeeleolus jooginäljas poisid bioloogia klassis inimloote pealt piirituse ära joonud ja meesõpetaja oli pioneeritoas õpilasneidudega Lenini näopildiga sametist punalipu peal seksinud. Aga sellist asja ei saanud juhtuda Härma koolis, sest eliitkoolis seksi ei olnud. Selline paksust sametist lipp oli Härma koolil küll. See oli kõige mõnusam materjal kogu kuuendikul planeedist ja seda said puudutada vaid väga vähesed ja väga harva.

Härma kool andis peale marssimise, püssilaskmise ja inglise keele oskuse ka klassikaliselt hea hariduse. Enamik selle kooli lõpetajatest saavad sisse ülikoolidesse, ning üldse purjetavad kõik Härma kooli õpilased elus edasi hea tuulega. See tuleneb kooli vabast vaimust, intelligentsest seltskonnast ja sellest, et kõik iseendasse usuvad. Vahet pole, mis teised arvavad.

Kui Hella klass keskkooli lõpetama hakkas, mõtlesid noored, kuidas seda meeldejäävalt tähistada. Eelneval aastal oli üks lõpuklassi poiss õpetajate ahastuseks kooliõuel tuttuue Ladaga nii pööraselt ringi paarutanud, et tolm pärast mitu tundi settis. Sellele oli raske midagi vastu panna. Noortel tuli mõte, et kui õige ähvardaks „Družba” saega kooliõue ääristavad mitmesaja-aastased pärnapuud maha võtta ja siis suuremeelselt ideest loobuda. Nad olidki rohkem ideede kui tegude inimesed. Tartu ikkagi. Pärnad seisavad tänaseni.