Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 2

„Davai, Alla, räägi oma lapsepõlvest. Võrdleme, kui erinev see meil oli,“ lunis Hella.

Nad istusid kohvikus, mis asus Gonsiori tänaval. See oli täiesti tavaline, ilma ajaloo ja huviväärsuseta kohvik. Lihtsalt üks koht. Suured aknad, kunstnahast toolid, servadest veidi katkine klaasist lauaplaat, plastlilled ja lihapirukad. Hella jõi konjakit, mida ta sel ajal nimetas oma „parfüümiks”. Alla jõi vett, kuna tal oli käsil järjekordne alkoholivaba periood. „Kaine olemine teeb vist samamoodi tigedaks nagu joomine,” mõtles Alla.

„Mis seal rääkida, lapsepõlv nagu lapsepõlv ikka,“ ütles Alla, „midagi erilist ei olnud. Kas sa arvad, et mul oli kõik kuidagi teistmoodi sellepärast, et ma olen venelane?”

„Ikka oleks huvitav teada. Kas teil oli KGB kogu aeg pildis?” uuris Hella.

„Mis kuradi KGB? Üleüldse on need jutud halbadest Nõukogude aegadest kõvasti liialdatud! Mina sain näiteks tasuta tennist mängida ja endale hambaklambrid panna – vaata, kui sirged mu hambad nüüd on!” Alla ajas hambad irevile, need olid tõepoolest üsna sirged ja valged. „Kas ma olen sinu arust mingi ilge venelane või? Meil Pärnus oli hoopis kogu aeg Eesti võim. Mäletan, kuidas käisin pioneeride majas balletitunnis ja mind kiusati seal, kuni üks tüdruk lõpuks ütles, et „venelane on ka inimene“.“

„Aga kas teil käis koolis KGB nuhkimas?”

„Ma ei teadnud mitte midagi KGBst ega Eesti Vabariigist ega mitte millestki,“ ütles Alla. „Mäletan ainult, kuidas ema ja isa ostsid stereokombaini „Melodija“, ja isa ütles emale, et täitus idioodi unistus. Ma rääkisin seda lugu lasteaias, sest mulle tundus, et see on anekdoot.”

Alla klõbistas punaseid küüsi mõtlikult vastu mineraalveeklaasi. Mullid tõusid kihinal pinnale.

„Aga aastal 1989 sain teada, et mingid võõrad ja kurjad eestlased on tänavatele kogunenud. Me ei julgenud kodust väljagi minna. Käis festival „Tere, Pärnu suvi!“, eestlased kõndisid tänavatel, sinimustvalged lipud käes. Meie olime hirmul. Istusime kodus ega teadnud, mis saama hakkab.“

Päike säras tolmusest kohvikuaknast sisse ja pani naiste juuksed helendama. Allal olid pikad kastanpruunid juuksed, Hellal lühike blond soeng nagu printsess Dianal. Hella keerutas klaasis sillerdavat konjakit ja võttis lonksu.

„No vot, täitsa teistmoodi värk oli siis teil,“ konstateeris Hella. „Mina ei tundnud isiklikult ühtegi venelast kuni ülikooli ajani. Lapsepõlves oli üks kokkupuude, kui vene poisid Tartus Lutsu tänava vene kooli juures möödakäijaid peksid.“

Hella rüüpas lonksu konjakit.

„Veel oli nii, et meie kooli tuli üks vene keele õpetaja, kes oli varem raskesti kasvatatavate poiste koolis töötanud ja jätkas meie koolis samamoodi, viskas puukingaga vastu pead või lõi niisama raamatuga. Labane oli! Samas ta laulis tunnis heast peast mingeid rõõmsaid vene laulukesi. Aga Tartust Tallinnasse tulles läks veidi aega enne, kui harjusin, et poes peab vene keeles rääkima, muidu müüja ei saanud aru, ja ilusasti pidi paluma, härdalt, siis sai poest kaupa, muidu sai niisama sõimata. Ausalt öeldes mul lapsepõlvest eriti palju rohkem mälestusi ei olegi venelastega seoses.“

Alla vaatas aknast välja. Kõrval lauda istusid kaks küpses eas daami, karvamütsid peas, ning asusid isukalt seljankat sööma, tupsutades aeg-ajalt peenelt salvrätikuga suud. Hella tasandas häält.

„Tead, veel meenus, et meie Annelinna kortermajja kolis üks vene perekond, kes lasi kõigepealt prussaka üle läve, et toob õnne! Olid selle tikutopsis kaasa toonud! Pärast seda oli meil maja prussakaõnne täis… Üks suur ronis isegi naabrile öösel kõrva, kiirabiarst pidi välja võtma. Aga näe, nüüd on mu parim sõbranna venelanna! Panta rhei1,“ ütles Hella ja püüdis filosoofilist nägu teha, aga hoopis haigutus tuli peale. Konjak hakkas mõjuma.

Varsti jääb Hella purju, mõtles Alla, ja vestlus muutub mõttetuks. Hakkab jälle see voodoo-jutt, kuidas kõik maailma rahvad tantsivad koos, ja selle nimel me töötame, ja selle nimel me praegu siin istume.

Selle nimel peaks varsti hoopis sõitma koju Lasnamäe korterisse, kus tuul pragude vahelt sisse puhub, mõtles Alla. Lähen täna taksoga, ma lihtsalt ei suuda taluda seda ilget bussi, paksu lund ja peatusest koju sumpamist.

Enne minekut pakkus Hella, et kunagi varsti peaks ühise sõbranna õpetaja Merikese linna lõbutsema kutsuma.

„Hea mõte,“ arvas Alla, „muidu nukrutseb seal üksi kodus, ise vaikne ja ilus nagu liblikas.“

Hella naeratas. Nad tõmbasid mantlid selga ja astusid juba hämarduvasse õhtusse. Oli värskelt lund sadanud. Õhk oli karge ja lõhnas lume järele. Hella suundus üle tänava oma üürikorterisse ja Alla läks taksot otsima.

Teel koju pidi Alla automaadist sularaha võtma. Automaat asus bussipeatuses hange taga seina sees. Alla võttis raha ning ütles automaadile eesti keeles: „Aitäh!“