Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 14

1991. aasta suve algul ei teadnud keegi, et augustis toimub Moskvas riigipöördekatse. Ilm oli soe ja suvi oli täis armastust, lootust ja rõõmu nagu noortel inimestel ikka.

Filmirežissöör Ilmar Raag korraldas sel aastal Saaremaal Võhma puhkekeskuses eestlastele prantsuse keele laagri. Ta oli kohalikelt ametnikelt välja rääkinud uhke Võhma puhkekeskuse ruumid. Tavaliselt puhkasid selles eksklusiivses kompleksis tähtsad ja üle keskmise survega poliitikud, nagu hilisem suurlinnapea ja tema vaprad sõdurid.

Võhma on ilus, kadakaväljad, lambad ja meri. Kursusel osales paarkümmend inimest, teiste hulgas tulevane haridusminister Tõkas oma kauni naise ja tütrega; muusikafilosoof Liina, kes on nii südamlik inimene, et planeedid hakkavad tema läheduses laulma; tulevane kuulus prantsuse-eesti tõlkija Inge, kes mängis rohututtidega kaetud karjamaal üle kahe kivi vahele tõmmatud vana kalavõrgu maailmatasemel tennist; füüsikust noormees Isaak, hüüdnimega Kalev, kes vabal ajal õppis prantsuse keelt Marquis de Sade’i tekstide varal ja kasutas 18. sajandi sõnu; keelehaldjast iludus Maria, kes proovis porgandit pannile lahti lüüa, mis tema geniaalsuse juures kindlasti kunagi ka õnnestub; tulevane kuulus prantsuskeelne lauljatar Lembe, punaste moonidega kleidis; ning muidugi ajakirja „Hakka Tegema“ peatoimetaja Kimas Tohu, kellesse Hella oli armunud kui kirjanduskangelasesse. See oli üks neist unistustest, mille täitumine hirmutab. Tunne oli liiga segane, et sellega midagi peale hakata.

Inimesed, eriti naised, tõmbusid Tohu suunas justkui mingi ürgse jõu mõjul. Tohu korraldas Saaremaal rahvamatkasid. Ta lihtsalt ütles, kuhu läheb ja hakkas astuma. Mõne aja pärast oli tal mitmekümnepealine saatjaskond, kes talle suhu vaatas, et sisse hingata iga sõna ja lugu, mida ta nähtud paikadest sensuaalsel ninahäälel pajatas. Hella oli trotsi täis, aga osales ikka, hoides uhkelt rivi lõppu, et temast ei jääks muljet kui austajast. Tohu nagunii teadis, et ta Hellale meeldib. Tohu meeldis ju kõigile.

Päriselus aga armastas Hella Ilmarit. Ja Ilmar armastas Hellat. Nad tutvusid ülikooli esimesel kursusel Tartu botaanikaaia palmide all arheoloogilistel väljakaevamistel Põdrakese-nimelises augus. Talveöödel tantsisid nad Tartu tühjadel jäätunud sildadel tangot, keset päeva jõid šampanjat, käisid koos ülikoolis ja unistasid elust laias maailmas.

Võhma keelelaagris olid õpetajateks proua Loore, rahvariietes väliseestlanna Tiiu Muhust ning saksa kirjaniku Ernst Petzoldti eesti kaksikvend Andree. Kursusel oli ainult üks reegel – tee, mida tahad, aga rääkida võib ainult prantsuse keeles. Mitte sõnagi, mitte silpigi üheski muus keeles! Isegi ohkama pidi prantsuse keeles. Isolatsioonis, kunstlikult tekitatud võõra keele keskkonnas edenes õppimine jõudsalt.