Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 4

Kui ajas tagasi mõelda, siis on Hellal olnud väga ilus elu. Ema ja isa, vennad, vanavanemad, kassid, koer ja korraks isegi merisiga, kelle ta tõi koju Tartu Anatoomikumi laibakeldri kõrval asuvast loomadega katsetamise laborist. Kui vanemad kuulsid, et merisea peal on nakkushaigusi katsetatud, pidi Hella looma laborisse tagasi viima.

Suurem osa Hella lapsepõlvest möödus Tähtvere rohelises äärelinnas aiaga majas rahulikus Nõukogude stagnatsioonis. Lapsena ei saa ju aru, kui kirjandust ja kunsti tsenseeritakse. Välismaale ei pääsenud ja telekast ei näinud ka liiga ilusaid asju. Tartus ei näinud isegi Soome telekat. Päriselus võis aga näha langevarjuhüppeid Ameerikaga tuumasõja pidamiseks mõeldud lennuväljale. Ja räägiti, et üks lehm olla polügoonil maha lastud, kuna ta ei kuuletunud käsklusele „Seis!“. Hella kodu lähedal oli rong kaks miilitsakoera pooleks sõitnud. Ja üks vahva naabripoiss pani oma koduõuel paki dünamiiti kanalisatsioonikaevu ja õhkis selle, et vaadata, mis juhtub. Aias oli kahe suure kase vahel kiik, maja ümber lilleaed ja muru, elu oli ilus. Sel ajal ei osanud inimesed veel paljudest asjadest põhjalikult puudust tunda. Ka Hella soovid ei olnud tollal kuigi keerulised.

Hiljem kolis pere Annelinna, kus elasid eestlased ja venelased pooleks, kuid ei segunenud. Kooli sai kollase bussiga number 16. Kui veidi hiljem Hella kodumaja külge kinnitati satelliittelevisiooni taldrik, ei käinud Hella kaks nädalat järjest koolis, vaid vaatas MTVd. Just siis ta otsustaski lõplikult, et tema tulevik on suurem kui Tartu, isegi suurem kui Tallinn, suurem kui kohad, kus ta veel käinud ei ole, tema tulevik on kindel – ta kolib muusikavideosse.