Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 9

Hella oli kuueteistkümneaastane koolitüdruk, kui sattus terveks suveks Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva ehk EÜE Rauge rühma. See rühm oli eriline, kuna oli sel aastal mitteametlik ehk „must rühm“ ning enamik liikmeid olid ülikooli juba ammu lõpetanud ja päris vanad mehed, nii vähemalt tundus Hellale.

Rühm elas Rõuges vanas ambulatooriumi majas. Rühma nimi Rauge tulenes liikmete vanusest. Hella ja ta poisssõber Juss käisid kõigile närvidele, sest olid liiga noored, lollid ja täiesti mitte-EÜEkad. Hella õpilasmaleva-kogemus ei läinud arvesse.

Rühmas oli kaks Kerstinit. Üks ei sallinud Hellat, teisel oli ilus lauluhääl. Ilusa häälega Kerstin oli hästi sõbralik ja laulis kogu aeg, tõeliste EÜEkate meelehärmiks küll kõiki muid, mitte malevalaule. Rühmal käis palju külalisi, näiteks rõõmsameelne näitlejanna Anu, kes veidi hiljem kahjuks noorelt suri, ja keegi Sepakas, kes oli nii ilus, et isegi ei märganud Hellat. Korraks astus läbi ka Tallinna kuulsa kirjanikupere poeg, kes oli samuti noorem kui EÜE-iga, teda kutsuti millegipärast lapsjoodikuks. Hella lootis temaga pudeli „Žiguli“ õlut koos ära juua ja lähemalt tuttavaks saada, aga kirjanikupoeg oli selleks liiga kuulus ja tal oli kogu aeg kiire. Kõige paremini sai Hella läbi rühma kõige vanema liikmega. Seda meest oli naine juba aastaid EÜEst koju oodanud. Iga nädal kirjutas, et tule koju. Alumise korruse köögis elasid katkiste hammastega hohollid, kes istusid sinistes maikades, suitsud ees, ja kuivatasid kala. Kas nad peale selle ka midagi muud tegid, jäi Hellale segaseks.

Rauge rühm pani ambulatooriumi hoonele uut katust peale. Katusetaladel joosti julgestuseta edasi-tagasi – kirsades, paljajalu või kuidas iganes. Õuele ehitati troonikujulise istme ja trepiastmetega puust käimla ning „kõik muu tavaline EÜE värk“, nagu Hella nüüd kogenud häälel öelda oskab. Kolhoosikeskuse uuele korterelamule valati vundament ning paigaldati betoonpaneele. Töötati troppijatena. Ilma kiivrite, väljaõppe ja paberiteta. Milleks need, kui on EÜEkogemus! Võib-olla mõnel olid paberid ja väljaõpe ka. Hella oli peamiselt koormalugeja. Istus ehitusplatsi serval ja luges, mitu koormat materjali veoauto kohale toob. Räägiti, et malev arendab.

Vabal ajal joodi viina ja lauldi keelatud laule vabadusest ja iseseisvast Eestist, ning muidugi Euromaisi rühma laulu Laari, Lauri ja Vahtre sõnadele: „EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere, kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ütleb: „Tere!““ Tänaseks on kõik laulus nimepidi nimetatud suured poliitilised eeskujud surnud ja Eesti on NATOs.

Hellal oli väga uhke tunne EÜE vabadusvõitluses osaleda, vaatamata sellele, et ta enamikust asjadest aru ei saanud. Selleks oleks pidanud targem ja vist ka veidi vanem olema. Põnevust süvendas jupike Vabariigi esimese iseseisvuse aegset Eesti Üliõpilaste Seltsi linti, mille vanaema Hellale kaasa oli pakkinud, ning mida Hella salaja töösärgi all kandis ja kellelegi näidata ei tohtinud. Aga seda, et hilisemas elus õpetavad teda ülikoolis Mati Laur ja Lauri Vahtre; et ta kirjutab vaba Eesti peaministri Mart Laari jaoks NATO ja Euroopa Liidu teemalisi kõnesid ning osaleb koos ministrite ja presidentidega NATO ja Euroopa Liidu kohtumistel, visiitidel ja pidusöökidel, ei osanud ta sellal uneski näha.

Enamik Eesti tähtsatest poliitikutest ja ühiskonnategelastest on kunagi EÜEst läbi käinud, kes kuidas: lihtsa malevlasena, dissidendina, nuhi või veendunud kommunistina.

EÜEs oli palju veidraid traditsioone. Näiteks kaeti pidulaud sõitva veoauto kasti. Lumivalge laudlina, nõud ja toolid. Viina võis võtta ainult siis, kui auto sõitis. Söödi, joodi ja lauldi. Käidi Intsikurmu laululaval iseendale esinemas ja muidugi maailmakuulsal Lõunaregiooni kokkutulekul.

Üks malevakaaslane oli päriselus Hella naaber. Kui noormees korraks linnas kodus rühma kondoomivarusid täiendamas käis, tegi ta väärikast daamist ema poja suure spordikoti kogemata lahti ja oleks äärepealt minestanud. Poeg küll seletas emale asja ära, ent viimane rääkis loost ikkagi Hella vanavanematele, kes omakorda oleksid äärepealt minestanud ja ei vaadanud Hellat enam iial endise pilguga ehk kui süütut lapselast.

Kui rühmast kellelgi jäätise isu peale tuli, võeti külmkapp selga ja mindi külapoodi. Külapoes oli rühmale kehtestatud õllenorm, muidu oleks ülejäänud maakond kuivale jäänud. Kõik oli lihtne ja hea.

Ühel kokkutulekul imetles Hella, kuidas Kraanake, Tiivake, Tõllarattad ja seltskond kokteilivõistlusel inimvere kokteile tegid. Lasid veenist verd klaasidesse, segasid vered omavahel kokku ja jõid. Hüübinud vere klombid ümber suu ja mööda klaasi tilkumas. Oli ilus suvi.

Sügisel läks Hella keskkooli kümnendasse klassi. EÜEsse ta rohkem ei sattunud. Pealegi oli selleks ajaks, kui tema ülikooli astus, vabadusvõitlus EÜEst kandunud juba üle kogu laguneva Nõukogude Liidu.