Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 3

„Ma olen alati tahtnud olla tavaline. Lihtsalt tavaline!“ mõtles Alla. Ta õppis mereäärse väikelinna venekeelses koolis ja ei olnud tavaline Alla püüdis olla halb õpilane, mitte mingil juhul pailaps. Näiteks enne tundide algust toppis ta klassiruumi ukseluku sisse tiku, et tund ei saaks toimuda. Ta istus tagapingis, õiendas õpetajatega ja sai käitumise eest halbu hindeid. Aga kõik teised hinded, vaatamata püüdlustele, püsisid head, ja Alla oli ikkagi klassi parim õpilane.

Alla lapsepõlv mööduski selles ilusas mereäärses linnakeses – puudega ääristatud alleed, merekohin, automaadid gaseeritud veega (3 kopikat magus, 1 kopikas tavaline), igaüks pesi korduvalt kasutatava kaheksakandilise klaasi enda järel puhtaks.

Suviti täitus linn puhkajatega, aga talvel oli peaaegu inimtühi. Kunagi hiljem küsis üks miljonär Alla käest, kas ta elab kogu aeg Pärnus. „Isegi talvel?!“ oli miljonär segaduses. Suvitajate lemmikpromenaadil asusid kohvikud „Romantika“ ja „Kaseke“, mõlemas müüdi jäätisekokteile jõhvikasiirupiga.

Alla elas kesklinna korteris, kuid romantilisemad mälestused on pärit vanavanemate suurest aiast, kus sai kiikuda vanal puust kiigel, mängida koeraga ja ronida õunapuude otsa. Sealsamas lähedal asus kalakombinaat, mille vastiku haisu järgi oli täpselt teada, millal tuul puhus idast.

Enamik Alla venekeelse kooli kaaslastest elasid niinimetatud „9. mai“ pidulikus uuselamurajoonis ehk kohalikul „Lasnamäel“ ja käisid omavahel tihedalt läbi. Allal oli kade meel, ta oleks ka tahtnud seal elada ja nendega mängida. Alla kesklinna koduhoovis aga mängisid eestlased ja venelased segiläbi, mis oli üsna ebatavaline. Üksvahe oli moes mäng „hirmude tuba“. Seda mängiti majakeldrites – sissepääs maksis 10 kopikat. Eestlased tegid oma atraktsiooni, venelased oma. Repertuaar oli äravahetamiseni sarnane – küünlad, taskulambid, luukered ja pimeda koridori lõpus surnukirst, milles sai kordamööda küünalde valgel lamada.

Kohustuslike Nõukogude kalendripühade aegu viidi koolilapsed tihti kohalikke sõjaväebaase vaatama – neid oli väikelinnas mitu – lendurite polk, keemiakaitseväed. Ühel sellisel külaskäigul võeti neid ka pioneeriks, seoti punane rätik kaela ja anti süüa. Kõige tugevam emotsioon, mis Allale sealt mällu sööbis, oli tülgastus sõjaväelaste toidu vastu, rõve arusaamatu soga, mida nimetati pudruks, ja see lõhn! Oli suur kergendus, et tüdrukud ei pea sõjaväeteenistust läbi tegema.

Pioneeri punase kaelarätikuga seostati tollal kogu inimese au ja uhkus. Kui Alla seitsmendas klassis ühes koolikiusamises osales, võttis kiusatud tüdruku ema esimese asjana karistuseks Alla kaelast ära punase rätiku – see pidi tekitama tohutu häbitunde.

Alla ei suhtunud aga kunagi sajaprotsendilise tõsidusega NSV Liidu reaalsusesse. „Sovok2“ tundus selles väikelinnas kuidagi kauge ja ebareaalne. Alla vanemad ei olnud dissidendid ega rääkinud talle võimuvastaseid jutte, aga nende silmis ei põlenud ka vaimustus, kui nad novembripühaaktuse puhul lasteaeda minema pidid. Suurte patsituttidega väike Alla oli elevil, et peab lasteaias Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul esinema. Ta ei saanud aru, miks isa lasteaeda ei taha minna.

Nende korteri tualettruumi seinad olid värvitud punaseks, ja seintel rippusid tollase NLKP Keskkomitee peasekretär Brežnevi pildiga läikivad plakatid – tualetti nimetati „punanurgakeseks“. Külalised hiilisid küll vaikselt tualetti, kuid loputuskast tegi nii kõva müra, et pärast vee tõmbamist hüppasid nad „punanurgakesest“ hirmuga välja, kõigi naeruks ja rõõmuks.

Brežnev oli pukis kaua, tema lahkumisega lõppes terve ajastu. Kui aga järgmine peasekretär Andropov kiiresti suri ja tema asemele määrati uus hingevaakuv vanamees Tšernenko, otsustati Alla koolis, et musti linte ei visatagi ära, vaid hoitakse igaks juhuks alles, võib jälle vaja minna.

Alla vanematel käisid tihti külalised Moskvast. Sealt toodi kõige värskemaid anekdoote. Kui seltsimees Andropov võimule tuli, tekkis hulganisti nalju seoses tema KGB minevikuga. Näiteks, kui tema uksele koputati ja teatati, et ukse taga on külaline, vastas Andropov: „Viige sisse!“, või et „Teaduste Akadeemia juurde on loodud uus osakond – „andropoloogia““.

Kord viibis seltskonnas ka kohaliku hävituslennuväe polgu lahingulendureid. Ühe lenduri abikaasa pahandas: „Kuidas on nii, et kõikide elukutsete kohta räägitakse televiisoris, et „rahumeelne elukutse“, näiteks õpetaja või arst, või talupoeg, aga miks nii ei öelda sõjaväelaste kohta? Täiesti rahumeelne elukutse ju!“ Selles vaikses mereäärses väikelinnas elaski päris palju rahumeelseid sõjalendureid, kes olid oma elu jooksul mitmetes lahinguoperatsioonides osalenud. Rahu nimel, rahulikult.

Perestroika ajal muutus elu majanduslikult üsna raskeks ja rahvas hakkas käima Poolas kaubareisidel. Suurte ruuduliste kottidega. Käidi müümas kraami, mida Poolas ei olnud, aga Nõukogude Liidus leidus laialt, ja toomas kraami, mida omakorda Nõukogude Liidus ei olnud. Poola viidi näiteks sigarette ja käterätikuid, koju toodi aga sulejopesid ja teisi „moekaid“ riideid, mis küll kiiresti lagunesid.

Ka Alla ema tegi kord selle reisi kaasa. Tagasisõit sattus aastavahetusele, mis võeti vastu „Sovetskoje šampanskojega“ Poola–Leedu piiril. Koju jõudes andis ema Allale moeka jope ja kogu laiendatud perele banaane – igale pereliikmele ühe. See oli tollal väärtuslik kingitus. Aastaid hiljem sai Alla teada, et vabas maailmas avatakse banaan teisest otsast, mitte nagu Nõukogude Liidus, kus see avati viisakast otsast, mitte saba poolt, ilus välismaa asi ikkagi.

Alla kooli lõpuaktus toimus täpselt samal päeval, kui hakkas kehtima Eesti kroon, nii et epohhide vahetumine sattus kokku Alla ellu astumisega, minekuga laia maailma, uue lehekülje pööramisega. Alla jaoks oli see kõik puhas rõõm.