Читать книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar - Страница 6

Postiljon

Alla esimene amet oli postiljon. Keskkooli suvevaheajal tõusis ta kell viis hommikul ja läks postimajja posti sorteerima. Seejärel suundus ta suure kotiga eramajade rajooni, kus kandis ajalehed ja kirjad postkastidesse. Selle töö nuhtluseks olid kurjad koerad, keda Alla kartis. Alla kolleegil hammustas koer kintsust tüki välja. Postiljoni amet ei tundunud peale seda enam kuigi tore.

Ettekandja-nõudepesija

Teine amet suvevaheajal oli ettekandja-nõudepesija rannasööklas. See amet jättis oma märgi – hilisemas elus tavatses Alla tihtipeale nõusid koristades elegantselt mitut klaasi ühes käes hoida ja öelda: „Ma olen ju ettekandja olnud!“

Ketraja

Järgmine suveamet oli Charles Dickensi romaanist maha kirjutatud – Alla oli paar nädalat linavabrikus ketraja. Tema ülesandeks oli kedrata niidid sellisesse formaati, et nad sobiksid kudumismasinatesse. Kõrvalsaalis tegid kudumismasinad tohutut müra, terve päev, edasi-tagasi, edasi-tagasi… Õhus hõljus tekstiiliebemete pilvekesi, mida sisse hingati. See oli kohutav koht, kui tagantjärele mõelda. Ühele mitte kõige erksamale õpilasele, kes Allaga koos töötas, paistis see ideaalse ametina – mõtlema ei pea, käeliigutus on selge! Allal aga tekkis pärast seda töökohta kindel arusaamine: vot, miks elus peab tublisti õppima! – Selleks, et pääseda ketramisest.

Raamatupoe müüja

Ülikooli ajal hakkas Alla andma inglise keele tunde keeltekoolides ja eratunde kodudes. Niiviisi sattus ta ka raamatupoodi tööle, kuna see asus ühel Tallinna vanalinna tänaval, otse keeltekooli vastas. Poe uksel oli kuulutus: „Otsitakse müüjat“. Alla jalutas sisse ja varsti alustaski tööd. Pidev raamatute keskel viibimine andis palju energiat. Peagi hakkas ta müügikorraldajaks. Nad müüsid hulgaliselt inglise keele õpikuid erakoolidele. Algamas oli selle tegevuse täielik buum. Raamatupoes sõbrunes Alla heade kolleegide Katja ja Irinaga, kes pühendasid enamiku tööajast kauba tundmaõppimisele ehk müügilolevate raamatute lugemisele.

Ükskord saatis raamatupood Alla välismaale – Londoni raamatumessile. See oli tohutult võimas! Kui Alla sattus seal kirjastajatega vestlema, väitis üks neist malbelt naeratades: „You will never become rich in books!4“ Alla palk oli tollal niisugune, et sellest jätkus kas üüri maksmiseks või söögiks, mitte aga mõlemaks. Alla naeratas kirjastajale sama malbelt vastu.

Veebruarikuus õitsevate põõsastega Londonis kaotas Alla pea. Ta sattus raamatumessil oma elu esimesele vastuvõtule, kus avastas, et võib vabalt võtta igalt kandikult aina rohkem valget veini. See maitses imeliselt ja ei paistnud iial otsa lõppevat, nagu ühikapidudel alati juhtus! Ühe kirjastuse esindaja viis Alla pärast vastuvõttu restorani, kuid taipas üsna ruttu, et Alla on vaja hoopis kuidagi hotelli toimetada. Alla ise ei tahtnud väga lahkuda, aga hotellis sai ta aru, et see oli olnud ainuõige samm – nii halb oli olla, nagu ei ealeski varem. Paha oli terve öö ja terve hommiku, aga kuidagi tuli tagasi Tallinnasse lennata. Metroos oli ka jube paha, ent lennukis läks asi paremaks. Nii autult lõppes see komandeering. Pärast vahejuhtumit ei suhtunud ülemus Allasse kuigi hästi ja üsna pea lahkus Alla raamatupoest omal soovil.

Koolmeister

Pärast õpetajaameti omandamist asus Alla erialasele tööle – õpetajaks ühte eliitkooli. Samasse, kus juba töötas Alla sõbranna Merike, kellest hilisemas elus sai ka Hella sõbranna. „Tere tulemast!” hüüdis värske jumega õpetaja Merike hommikul heatujuliselt Allale õpetajate toas, ning pakkus tassikese kohvi. Mõnus amet, mõtles Alla magusat koorekohvi limpsides.

Peagi selgus aga, et eliitkoolis olid lisaks eliitklassidele ka rajoonilaste tavalised klassid. See tekitas noores koolmeistris kõhedust. Kui Alla esimest korda rajoonilaste klassi sisenes, tervitati teda loosungiga: „Alla, welcome to Hell!5“

Selle kooli seitsmendas klassis oli parasjagu käimas eksperiment – tüdrukud ja poisid pandi eraldi klassidesse õppima. Tüdrukute klassis valitses taevalik rahu – võis kuulda, kuidas pastakad kribisid mööda paberit ja Kadrioru hoovis jalutas ringi kass. Poiste klassis aga käis selline mürgel, et Alla hakkas üsna pea kaaluma õpetajaametist loobumist. Ka see kogemus jättis Alla tulevikule sügava jälje. „Pärast seda,“ ütles Alla alati, „ei karda ma enam ühtegi ametit ega ühtegi ülemust!“

Ametnik

Lõpuks sai Allast ametnik, ta hüppas läbi leegitsevate rõngaste, õppis ametnike koolis, kirjutas esseesid, ning jäi ametnikuks pikemaks ajaks.