Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 10

Näe, kõrge tamm, see kiigub mäe seljal,

Nii uhkesti ta waatab üle maa,

Ta haljas ladu paendub pilwe wäljal,

Ja sügawasse juuri ajand ta.

Kas käigu kõue maru

Ka üle mäe ja oru —

Sääl seisab ta, ei kõigu tema kroon,

Kui kindluse ja tugewuse troon.

Kas näed weel, sääl kurdab mere kallas,

Nii nagu ta kord kandis Kalewit,

Kui ajas see meil’ wabas Eesti wallas

Kord kange käega wainul wagusid;

Ta wastu mere maru

On mässand üle aru —

See kodu kald on ikka kindel sääl,

See kaljuwald on kalju põhja pääl.

See Taara tamm, sa oled minu rahwas,

Kui temagi sa seisad tormi sees,

Su teraw mõek, see oli walus, wahwas,

Kui kodukollet kaitsis Eesti mees,

Kui hirmsam häda maru

Käis üle Eesti aru —

Kui „ori sa!“ sull’ hüüdis kiusaja,

„Prii olen ma!“ sa näitsid wäega!

Mu rahwajõud, näe, see on kaljukallas,

Mis laente mässus seisis murdmata;

Kuus aastasada, kuis need waenu wallas

Küll püüdsid seda pihuks purusta,

Küll mässas mere maru

Sul üle aasa, aru —

Küll waen ja laim su rindu haawu lõid,

Kuid, Eesti hing, sa elusse weel jäid!

Mu kodumaa, see sinu kaljualus

Ka meilgi olgu kantsiks kangemaks,

Kuis wanemad meil seisnud waenu walus

Kord isamaa eest, saanud wägewaks.

Kui hirmsa mässu maru

Käis üle Eesti aru —

Nii meiegi kui mehed wõidelgem,

Kuldpriiust kange käega kaitsegem!

Sa Taara tamm, ei tormis sina kõigu,

Ei iialgi su oksad pudene,

Su kaljualus asemelt ei liigu,

Su tüwel, wabad mehed, wannume:

Kas käigu kõue maru

Ka üle kodu aru —

Sa Eesti pind, mull’ püha oled sa,

Sull’ elan, suren, minu isamaa!