Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 7

Kas wõiksin unustada,

Kuis kodu kingu pääl

Mull’ lahkes lapsepõlwes

Kord hüüdis isa hääl: „

Poeg, waata üle oru

Ja aasa õitsewa

Ja laenetawa luha —

See meie isamaa!

Ta kasuks kangelaseks

Su esiisad saand,

Nad wiimse weretilga

On talle ohwerdand,

Nad näinud näljahäda

Ja ohtu otsata —

Su ainus arm ka olgu

See sinu isamaa!”

Kuis wõiksin unustada

Sind, hella emake,

Kuis wäiksena mind wõtsid

Sa sooja sülesse,

Kuis silm sul säras õnnel,

Kui mulle hüüdsid sa:

„Laps, ülem hüüd sul olgu

Su püha isamaa!

Sääl on sul oma kodu,

Kui ka nii kitsuke,

Kuid lahke päike paistab

Ka tema pinnale;

Kuldseemet silmaweega

Sääl wõisin wäeta,

Seepärast püha olgu

Sull’ sinu isamaa!”

Oh helde isa, ema,

Küll kangest’ kaitseme,

Mis teie põuest tulnud

Meil’ waraks waimusse.

Te hingest meie hinge

Jõud wooland jõena —

Kes suudab wastu seista,

Kui ärkab isamaa?

Sa Püha jõgi, jookse,

Saa mereks wägewaks,

Sa Eesti rahwa rammu,

Saa tubliks tugewaks,

Sa puhke, et su paisu

Ka kardab kiusaja;

Seks kaswa, kosu, õitse,

Mu Eesti isamaa!

Ei iial unustada

Sind mõi ma, Eesti pind,

Kus puhta armu piimal

Mind jootis emarind,

Kus isa õues koitis

Mull’ priius kullala,

Sull’ surma suus weel soowin:

Oh ela isamaa!