Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 5

Oh minu kuldne kodumaa,

Kui kallis oled mulle sa,

Siin mängisin ma lapsena,

Su mullas tahan hingata;

Su kingul tammed kohavad,

Ei tuules, tormis murdu nad —

Sest ära karda, isamaa,

Ei tuules, tormis murdu nad!

Nii nagu tammed tugewad

Sääl kodu kingul kohawad,

Nii olid wahwad wanemad

Kord tema kanged kaitsejad:

Küll piina aal neid paenutud —

Ei ole nemad murdunud...

Sest, isamaa, end rõõmusta,

Ei ole nemad murdunud.

Oh minu ilus isamaa,

Ma tahaks oma rahwaga

Ka sinu priiust kaitseda,

Ta kasuks kangest’ wõidelda —

Et sinu tammed tugewad,

Et ilmasgi ei murdu nad —

Et julge sa, mu isamaa,

Et ilmasgi ei murdu nad!

Siis pääle wahwa wõitluse

Läen, isamaa, su rüppesse

Ma, kuna kostab kuldane

Su hiiest priiuslauluke:

„Su kingul tammed kohawad,

Ei tuules, tormis murdu nad,

Sest rõõmusta, end isamaa,

Ei tuules, tormis murdu nad!”