Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 14

Wanemuine kuldawiisi

Kuldakandlel weeretas,

Kuldakeeltel kodumaale

Priiuslaulu pühendas.

Maa ja meri laulu kuulsid,

Hinged taewa ilussa,

Koidu kiired alla hüüdsid:

Õitse Eesti isamaa!

Mustad pilwed maad siis matsid,

Kuldakannel kostis weel,

Püha priiusele laulis

Haualaulu kuldakeel,

Laulis kurba leinalugu

Orja ööla otsata,

Orja ööla, okasteela

Hüüdis: „Looda,,isamaa!”

Priiuspäike jälle puhkes,

Kerkis kumas kuldsemas,

Eesti ärkas, Eesti tärkas,

Kannel koitu teretas.

Waga Wanemuine hüüdis: „

Ahel purus, põrmus ta,

Ei see enam sind ei seo,

Prii sa oled, isamaa!”

Siis nüüd tulge, sortsilased,

Kunstimehed kawalad,

Tõusend priius — püha tuli,

Siin te küüned kõrbewad;

Ähwardage ässitades,

Waenu wiha, wäega —

Waga kannel suu teil sulub,

Kõlab: „Hõiska, isamaa!”

Põrgulised, wõtke püüda

Taewa tütart meie käest,

Püha priiust, siis te saate

Täiest’ tunda Eesti meest:

Teie wastu terme rahwas

Rajab müüri elama,

Tema wõitleb, tema wõidab,

Hõiskab: „Ela, isamaa!“

Wanemuine wilund järjel,

Kannel kõlab kullane,

Tuhat häält on ühte suland,

Wõidu laulu lauldakse:

„Eesti ema, mis meil’ hinge

Panid püha iduna,

Ei see kao, ei see sure —

Ela, Eesti isamaa!“

Wanemuise kannel kõlab,

Hellam hääli ärkaneb,

Tasa, tasa koidu kullas

Õnne õisi tärkaneb:

Arm, see seob haawad kinni,

Wennad käsi käessa,

Taewas neile hinge hüüab:

„Ela rahus, isamaa!“