Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 6

Oh minu kuldne kodumaa,

Kus metsad kohawad merela,

Jõed, järwed kui hõbene ahel;

Kus kantside rusud kaljudel,

Mu kodu, nii kallis mu südamel,

Maa kuldne ka rusude wahel!

Maa kuldne, kussagi waremed,

Kus awand end waenu asemed,

Sääl wõitlesid wahwad mehed;

Nad seisid wereni priiuse eest,

Mu kodu, ei kohutand wahwa meest

Ka langewad läikiwad tähed.

Jah, kaob ka siht kord minu eest

Ja reisikepp langeb maha käest,

Ei truudus murdu ka mures.

Kui kõik minu käest ka wõetaks,

Mu kodu, ma jään sull’ ustawaks,

Truuks sulle elades, surres.

Su oma ma wara ja werega,

Su oma mu hinge ihaga,

Näen häda ka walude wallas;

Ja lähen ma ükskord rahule,

Mu kodu, mind pandagu hauasse

Siis üksi su pühendud mullas.

M. Kerkowiuse ainet tarwitades.