Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 9

Mu isamaa, su pinda peksis maru

Raudrahel wihasema wihaga,

Torm tuiskas üle sinu aasa, aru,

Ja pani sinu kingud kaebama:

Mu soontes tahtis tarretada weri —

Nii mässas, möllas ahastuse meri!

Mu isamaa, küll olid omad pojad

Ka wale paelus wäärand paljugi,

Kuid oli süü nii suur, et sinu kojad

Saand leinapaigaks lõunast põhjani,

Et were tööle wälkus mõega tera,

Et häwitada wiimast elu wara?

Mu isamaa, ma kuulen lõuna tuuli

Ju käiwat üle kodu kinkude,

Pea näeme kaldal hõrnu õiehuuli

Suud karskelt andwat koidulastele:

Kuldkewad see, oh toogu tema kuma

Mull’ pääsmist pääle ohu otsatuma!

Kuldkewad, tule, koida isamaale,

Tall’ näita prisket roosipalgekest,

Sa tõuse uues ilus rahwa raale,

Kel jalg on sammund üle okastest:

Sa täida, täida Eesti ammust ootust,

Loo meie rinda uue elu lootust!

Kes süüdi on, see maksku oma wõlad,

Seks, püha õigus, käi sa oma teed,

Kuid kaljukoormast päästa õige õlad

Ja kuiwata sa süüta silmaweed:

Sa lõhu katki wiimsed orjaköied

Ja lase tõusda priiusele õied!

Sa, püha õigus, tulesambaks ole,

Mis meile paistab mustal mureööl

Ja pilweks meil’, kui kahwatand on pale

Siin okasrajal põudse päewa tööl:

Üks õigus paisutagu meeste rinda,

Kes higis harind ühe kodu pinda!

Mu isamaa, oh, seda palub ainult

Nüüd sulle minu püham palwekeel,

Et rahu tõuseks sulle werewainult,

Mil surma paelust pääsed, kosud weel:

Et isamaa, sull’ koidaks kuldne kewad,

Kus hirmsad haawad pea paranewad.

26. märtsil 1906.