Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 12

Tuhat terwist Soome salust

Soowin sulle, isamaa,

Kuna kosutawat õhku

Tohin hinge tõmmata

Waba wendi aasal, arul

Tuhat järwi imemaal,

Kussa rahwas, waimus wahwas,

Armus asub rahu raal.

Põhjatäht sa, põhjataewas

Liikumata leegid sääl,

Kumad, kuninglikus rahus

Waatad Soome sugu pääl’;

Arwamata tähti arwud

Sinu ümber särawad,

Tähti ilus, õhtu wilus,

Wallal taewa wärawad.

Imekiri kuldakaarelt

Särab: „Sureline sa,

llmas ära ennast lase

köita orjapaelaga;

Orjaköites kaod, waod,

Priius taewa koidukuld;

Selle waral, selle säral

Näed igawiku tuld.“

Kange sugu, kaljuwallas,

Seda kirja mõistsid sa,

Püha priius paistis sulle

Maa pääl taewa tulena.

Tema pärast panid pandiks

Oma ihu, hingegi,

Priiust hoidsid, priiust kaitsid

Wiimse were tilgani.

Sinu wõitlust waatles taewast

Põhjatäht, see kuldane,

Sätendas siis uuel säral,

Helkis teiste hulgale:

„Priiuskoit, näe, meie kodust

Süttind kullal Soomessa,

Wabaks saagu, wabaks jäägu

Ilus Soome isamaa!“

Sama põhjatäht, sa särad

Alla, Eesti aasale,

Wala, wala priiuswaimu

Meilgi meeste hingesse,

Priiust püüda, keda juhib

Tõde, õigus, mehetöö.

Selle najal Eesti rajal

Saagu surma orjaöö!

Sellel soowil Soome salust

Terwitan sind, isamaa,

Soowin sulle seda rammu,

Mis siin wendi ühenda

Wõis, et tuhat takistusi

Wõitis wägilasetöö,

Wõitis, wõitis, kuni koitis

Priius paale pime öö.

Kultaiswuorel, Saima rannal, 19. juulil 1906.