Читать книгу Päikse kullas : uued luuletused - Martin Lipp - Страница 8

Mu kodu, läänemere kaldal,

Kui üliarmas oled sa,

Kui selle laksuw laene liigub,

Ja rannal kohaw kuusik kiigub,

Siis süda sooja rõõmuga

Sull’ tuksub, ilus isamaa!

Mu kodu, kohaw laente wäli

See kaua kaeband sinuga,

Ta näinud sinu walu, waewa,

Ja tema ohke tõusnud taewa,

Et sinu ohust jutusta

Sääl isa järjel otsata.

Kuid samast läikwa laene sülest

Wihm tõusnud kalli kastega,

Et niisutada närtsind pinda,

Ja waigistada waese rinda,

Kui olid piina paelussa

Ja hirmsas hädas, isamaa!

Nüüd selgind taewas, tema poole

Ma hüüan koidukullaga:

„Mind sulle kihland sinu ilu,

Ja enam weel su waew ja walu,

Ja tõusegu see tormina —

Su oma olen isamaa!

Mu kodu, läänemere kaldal,

Mull’ kõigest kaunim oled sa,

Kui kostab mull’ su laene koha

Ja rannal lehkwa metsa müha —

Su omaks ihu, hingega

Jään mina, ilus isamaa!