Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 10

Arvid Ljunger oli söömist lõpetamas, kui ta kõrgelt ülevalt kumedaid ja kiirelt naksuvaid helisid kuulis. X2000 tormas välja põhja poolt, vanemalt Årstabroni sillalt, rööbaste kohal naksuvad hääled läbi silla vundamendi alla kostmas. Valgus helkis, kui päike aknaruutudelt, vagun vaguni järel, pika hallika rongi katusel vastu peegeldus. Juhtvagun oli ainult mõni sekund eespool silla keskel ja kogu rong oli hetk hiljem sillal väljas.

Ta ei teinud helidest välja, rongid möödusid seal üleval kogu aeg. Sellega oldi harjutud juba kaua aega tagasi.

Siis kuulis ta ühtäkki teistmoodi heli.

Krigisevat, tohutu kõminaga läbisegi. Justkui kisendavat mürinat.

Ta katkestas söömise ja vaatas üles silla poole.

Kuskilt oli kuulda koera, kes haukus ja haukus ja haukus.

Helid sillalt ei vaibunud, need läksid ainult võimsamaks.

Arvid Ljunger ei suutnud pilku sillalt lahti tõmmata.

Ta karjus täiest jõust.

1 „Kui teil on edasisi küsimusi, palun võtke ühendust rongi meeskonnaga, tänan.“ Tlk. [ ↵ ]