Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 11

Ta tajus, et tal õnnestus püsti tõusta. Ta tundis tzatzikit mööda püksisäärt alla voolamas. See sätendas päikeses, kuid ta ei taibanud, mis see oli. Aianduskruntide naised jooksid edasi-tagasi nagu koerad või siis hobused, kes end tagajalgadele püsti ajavad, või nagu kanad, kes arutult ringi siblivad. Nad olid temast nii kaugel.

Mis see on, mida ma näen?

Miski seisis vees, miski suur – külili. See nägi välja nagu hall ja väga paks terassammas, nagu lühike väike torn, klaasplaadid külgedel. Ta vaatas ja vaatas, kuid ikkagi ei saanud ta aru, mida ta nägi.

Jah! Rongivagun. SJ vagun.

See seisis küljele kallutatult peaaegu vertikaalselt vees ja osutas ülespoole. Ühel laiul silla all oli veel üks vagun ja vees, eemal Årsta poolel, lebas veel üks, mis osaliselt veest välja ulatus.

Seal, kus vana Årstabroni sild tavaliselt seisis, oli näha ainult kaks võlvkaart.

Puudus terve pikk rivi kõigi teiste kaartega, puudu oli ka mitmesaja meetri pikkune kaare sildeava.

Peagi kostsid sireenid, täitsa lähedalt. Arvid seisis nagu transis ja jõllitas, märgates siis justkui silmanurgast, et üks alarmsõiduk saabus üle muru sõites just tema selja taha.

„Lahkuge siit!“ hüüdis keegi valjuhääldisse ja nüüd ta nägi, et see oli ruuporiga tuletõrjuja, kes jooksis ringi ja jagas kõigile aianduskruntides korralduse lahkuda.

Tundus, nagu ta ei suudaks ennast liigutada, kuid ta jooksis ikkagi. Ta jooksis üles, mitmete Ringvägenil seisvate kiirabiautode helide suunas, kuid kui ta tänavale kohale jõudis, ei olnud ühtegi autot näha. Ainult suur hulk inimesi, kes liikusid vastassuunas, alla vee poole.

Ilma mõtlemata järgnes ta voolule, aga pöördus jälle, kui politsei valvesalk mööda läks.

Ma olen ainult jalus.

Kuhu ma siis minema peaks?

Põrgut! Koju, pean ju koju sõitma!

Ta tõmbas mobiiltelefoni püksitaskust välja ja valis lühinumbri, mis oli nimekirjas kõige esimene, tähistatud sõnaga KODU.

Ei kostnud ühtegi kutsungit.

Ta sörkis terve tee tagasi töökotta, proovides samal ajal ühtelugu uuesti helistada – kodu, kodu, kodu.

Lena. Linus. Pean kuulma Lena häält. Pean teadma, et Linus – ta on ometi koolis. Miks ta peaks poppi tegema? Huvireis! Põrgu, huvireis!

Ta püüdis kooli helistada, kuid ei saanud kedagi kätte.

Ole rahulik, ole rahulik! Miks peaks ta rongis olema?

Huvireis on ju järgmisel nädalal. Ega ometi täna? Ja see oli ju SJ-rong, mitte metroorong.

Aga millal pagana päralt see neetud huvireis on?

Ta tegi ukse lukust lahti ja lülitas ülal riiulil raadio sisse, samal ajal kui ta pöial ikka ja jälle numbrit valis.

Ei, see oli ju eile?

Kõik käis ringi.

Pean maha rahunema.

Huvireis oli eile.

„Niisiis me katkestame kõik korralised saated seoses väga tõsise õnnetusega Årstavikeni lahe ääres Stockholmis. Üldsust kutsutakse üles siseruumidesse jääma ja asjata mitte liiklust koormama, kuna päästeteenistusel on vaja täielikku ligipääsu kogu Stockholmi keskuses. Niisiis, ma kordan. Stockholmi keskuses, Södermalmi linnaosas on juhtunud väga tõsine õnnetus ja päästeteenistus pöördub palvega üldsuse poole asjata mitte koormata teid ja tänavavõrgustikku. Lisaks kutsutakse kõiki üles võimalusel verd loovutama, sest Stockholmi erakorralise meditsiini osakondades on hetkel selle järele väga suur vajadus.“

Arvid vaatas aknast välja. Üks helikopter rippus Årstavikeni lahe kohal õhus, aga midagi muud ei olnud võimalik näha. Ta läks ruttu keerdtrepist üles diivani juurde, pani teleri käima ja klõpsis ette kanali SVT1.

Teleris näidati üldpilti uuest, läänepoolsest Årstabroni sillast. Allpool paistsid Årsta laiud ja Årstavikeni laht, kus sõitis ringi kümmekond kummipaati ja politseilaevu ja merepäästelaevu. Randadel seisid rivis tuletõrjeautod, politsei valvesalgad ja kiirabiautod.

„Jah, nagu me näeme, on suur osa Årstabroni silla ülemisest ehitisest ja võlvidest vette varisenud. Informatsiooni kohaselt juhtus see siis, kui kuue vaguniga rong sellest üle sõitis. Juhtvagun ja esimene vagun on üles rööbastele jäänud. Neli vagunit kuuest on järelikult alla vette langenud, üks neist Årsta laidudele, mida me näeme paremal. Veel üks vagun lebab osaliselt vees ja osaliselt ühel Årsta laidudest, kus üks vanem hoone on samuti kahjustada saanud ja süttinud. Veel ei ole täpsemaid andmeid hukkunute ega vigastatute kohta, kuid kiirabi sõidab praegu pidevalt edasi-tagasi õnnetuskoha ja haiglate vahet. Näib, nagu nüüd palutakse meil eemalduda. Ulatuslik päästeoperatsioon kestab ja nüüd tuleb laevu juurde, mitu lõbusõidupaati on juba vabatahtlikega kohal. Tundub, et vabatahtlikud sukeldujad üritavad inimesi vees päästa. SJ-ist saadud info järgi teame nüüd, et rongis oli vähemalt 438 inimest. Silla kohta võime siiani öelda, et see ehitati 1920ndatel, kuid alles mõne aasta eest läbis see ulatuslikud renoveerimistööd. Aga see on nüüd nõnda kokku varisenud. Pole mingeid andmeid selle kohta, et õnnetusega seoses oleks esinenud plahvatust ...“

Arvid proovis jälle helistada.

Ei, see on väljakannatamatu. Ma pean siit ära minema. Ma pean koju minema! Ma võin esiku põrandal istuda ja Lenat ja Linust oodata. Ja mitte tõusta enne, kui nad on koju jõudnud. Ja kui nad ei tule, siis ei tõusegi ma kunagi enam püsti.

Ta pani teleri kinni, jooksis keerdtrepist alla, keeras raadio kinni, lülitas valvesüsteemi sisse ja pidi just ukse lukku keerama, kui leidis oma pilgu töölaual ekslemas.

Võttis mitu sekundit, enne kui ta mõistis, miks.

Ball-Howard! Peab selle kaasa võtma, varguse risk, lihtsalt ei või seda siia jätta.

Aga.

Kus, kurat, see on?

Tööpingil pole! Ka ultrahelipesu kõrval mitte. Ta vandus ja hakkas raevunult otsima. Ta lükkas kviitungikuhjad kõrvale ja lõi tabureti ümber.

Kus, põrgu päralt, see on!

Siis ta tundis. Rinnataskus.

Saatan, seal see ju ongi. Issand jumal, see oli mul ju kogu aeg kaasas.

Oleksin võinud selle ära kaotada, ilma seda ise märkamata.

Ma olen kõike kaotamas. Kõik on kontrolli alt väljumas.

Ta hingas sügavalt sisse. No nii. Rahune maha. Pole mingit põhjust muretsemiseks. Lena on tööl, Linus on koolis.

Varsti töötab telefonivõrk.

Ta lülitas valvesüsteemi sisse, kiirustas mööda Rosenlundsgatanit üles ja edasi Hornsgatani poole. Sireenid kõlasid nüüd katkematult igast suunast ja hulk inimesi liikus tänavatel. Kilekotti Ball-Howardiga hoidis ta tugevasti käes. Kindluse mõttes võttis ta punase tule juures kella kotist välja, et veel kord kontrollida.

See on ju see?

Jah, nii see on. Teemandid ja kuld hiilgas päikesepaistes.

Aga ...

See on ju seisma jäänud, mõtles ta hingetult. See on seisma jäänud, kell on ju – seisma jäänud.

Kurat võtaks! Mul tuleb sellega hiljem tegeleda.

Ta ületas Krukmakargatani, pistis kella tagasi kotti, suskas kõik jakitaskusse ja pani korralikult truki kinni. Ja nüüd ta jooksis.

Zinkensdammi metroojaama sissekäigust mööda ja edasi üles Lundagatanile, kuid need ei olnud mitte tänavad, mida ta nägi, ega vastutulevate inimeste paanika ega nutt.

Sel ajal, kui ta jooksis, nägi ta terve tee enda ees ainult Ball-Howardi säravaid tunni- ja minutiosuteid, justkui oleks need kaks peenikest kullast oda, mis tema näo ees hõljusid.