Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 7

Arvid Ljunger seisis töölaua juures pikliku trellidega akna lähedal ja vaatas kõigi sääri ja jalgu, kes väljas Ölandsgatanil mööda läksid. Päevavalgustuslambid ruumi laes levitasid kollakasvalget kuma kõigile lauapindadele, sahtliboksidele, elektrilistele tööriistadele, plastpurkidele, terasest tööriistadele ja kirjutuslaudade aluskappidele.

Siis vaatas ta kella, mis oli punktipealt üksteist ennelõunal, ja kohendas oma õhukesi juukseid.

Jajah, on aeg tööle hakata.

Ta pani P4 raadiojaama käima ja avas pealmise kõigist neist väikestest kilekottidest, mis lebasid keset töölauda. Ettevaatlikult tõmbas ta selle sisu välja.

Viiekümnendad vist, mõtles ta. Üle kullatud. Kindlasti mõne vanaisa oma. Justament, see oli ju üks noormees, kes selle töösse andis. Kenad seierid, korralik sekundiosuti ja ilusad numbrid, ehkki plaadil on ju pisut niiskusplekke?

Ta pani prillid ette ja luges omaenda käekirja väikesel paberilipikul. Sellel seisis „rootor“, millele järgnes küsimärk.

Ta pööras nuppu edasi-tagasi, eemaldas siis sarvtangidega ümmarguse kellakapsli seibi ja vaatas läbi suurendusklaasi selle mehhanismi erinevaid väikseid rattaid ja hammasrattaid. Justament, see oligi see, mida ma arvasin, 19AS.

Ta seisis ja murdis viivuks pead. Kas mul ikka on varuosadeks mõni 19AS?

Lõpuks võttis ta telefoni ja valis kontaktide hulgast ühe numbri.

„Ja, halloo, Werner,“ ütles ta, kui kuulis teise häält torus.

„Arvid siin. Kuidas läheb?“

Ta ootas hetke, sellal kui Werner kohe ühte Omega Constellationi lüüravedru kiruma kukkus, ning nad itsitasid üheskoos.

„Kuule,“ ütles Arvid, „ega sul juhtu olema ühte ülearust töörattalaagrit? Longines 19AS-ile?“

„Vaatame.“ Vastus viibis. „Kas ma võin pärastlõunal tagasi helistada?“

„Muidugi, tee seda,“ ütles Arvid ja nad lõpetasid kõne.

Ta jäi seisma, Longinesi kell käes, vaadates samal ajal ainiti Witchini aparaadi kustus displeid. Need lüüravedrud Incabloci sees, mõtles ta, alati need mõistetamatult väikesed vedrud, mis ühtesoodu oma asukohast välja hüppavad. Jajah, ta helistab pärastlõunal, seni tuleb Longinesil oodata. Siis võin ma samal ajal hakata Movado kella ankrutelge vahetama.

Ta läks riiuli juurde, mis rippus teise töölaua kohal, kuid teda katkestati ja ta jäi seisma.

Hääl ukse juurest.

„Till-tall!“

Ta köhis hääle puhtaks, pani Longinesi kella lauakattele ja piilus silmanurgast väiksesse auto tahavaatepeeglisse, mis oli väljaspool akna külge kinni kruvitud.

Välisukse juures seisis pikas rohelises mantlis naine.

Ahaa. Klient, tõepoolest. Siin.

Ta pani raadio kinni, läks aeglaselt ukse juurde, tegi lukust lahti nii ülemise kui ka alumise luku ja avas.

Naine oli sale ja nägi välja ligi kolmekümne viie aastane.

„Te oskate kelli parandada, eks?“

Arvid noogutas ja vaatas otse naise helepruunidesse suurtesse silmadesse.

„Kuigi see siin on vaid mu tööruum,“ ütles ta. „Tegelikult on parem, kui te saaksite tulla minu poodi ...“

„Ei, siin sobib mulle paremini,“ katkestas naine ja vaatas üle õla, enne kui lühikesest trepist alla astus. „Kui see teie jaoks probleem pole?“

„Eehh, õigupoolest mitte, ei, aga …“

Naine seisis juba põrandal ja jahe õhk puhus sisse, kuni Arvid ukse sulges.

„On teil muidu midagi selle vastu, et …,“ naine vaatas vargsi aknast välja, „… et uks lukku panna?“

Ta ootas mõne sekundi ning märkas, et naine pööras tähelepanu tema näoilmele.

„Mul on teile nimelt veidi ebatavaline ülesanne,“ ütles ta.

Mees muigas, läks ukse juurde ja keeras lukuaugus võtit.

„Muidugi, muidugi.“

„Hästi.“

Naine vaatas toas pisut ringi.

See tuba on muidugi väga segamini, mõtles mees. Nii-öelda boheemlaslik kellassepp. Jah, seda pilku on varem nähtud.

Siis läks ta pikema töölaua juurde, kus lebas avatud karbis osadeks võetud Prantsuse pendelkell ja väiksemas plastkarbis nelinurkne art deco naistekell.

„See puudutab seda siin.“

Ta asetas letile ühe toosi. See oli kaetud tumepunase nahaga ja selle nurgad olid kulunud. Samal ajal kui naine silmatorkavalt aeglaselt haaki avas ja kaant lahti lasi, ei saanud mees loobuda vaatamast tema nägu ja tugevasti esile tõstetud rindu, mis rullkaelusega pulloveris vastu mantlikangast esile tikkusid.

Siis pööras ta pilgu allapoole ja nägi, mis seal lebas.

Ta pidi justkui sammu tagasi astuma, kui ta kella vahtis.

„See on pärandatud,“ ütles naine.

Tegu oli keeruka numbrilauaga taskukellaga. Paljud numbrid ja seierid helkisid lambivalguses.

„See on pehmelt öeldes üsna ebatavaline kell, millega te tulete,“ ütles ta ja köhatas. „Kas ma tohin selle välja võtta?“

„Loomulikult,“ ütles naine.

Arvid tõstis äärmise ettevaatlikkusega kella üles ja uuris seda väga lähedalt.

„See on isegi ülimalt ebatavaline kell,“ ütles ta.

„Jah, ma olen sellest aru saanud.“

Ta vaatas numbrilaua ülemist osa. Seal seisis peenutsevate tähtedega „Ball-Howard“.

„See kell on repiiteriga,“ ütles mees. „Kui see ütleb teile midagi?“

„Otseselt mitte.“

„See tähendab, et seda võib panna häiret andma, tihti, isegi iga veerand tunni tagant, kui seda tahta. Repiiteriga kellad on tänapäeval iseenesest päris haruldased.“

Ta ootas natuke, kuid naine vaid noogutas ja vaatas kella poole.

„Peale selle on see kolmeregistriline, nagu meie ütleme. Niisiis kolmikkronoskoop koos kuufaaside näitajaga. Sellise sees on tohutult peen käsitöö.“

Ta pööras taskukella, avas välise kellakapsli ja vaatas seespool olevaid pitsatijälgi.

„Lisaks on see ju valmistatud kõrge karaadisisaldusega kullast.“

Ta pani kellakapsli kokku ja viitas kaheteistkümnele väikesele kivikesele, mis ääristasid kogu numbrilauda.

„Ja need on tõenäoliselt teemandid.“

Ta sirutas ennast, muigas ja kehitas kergelt õlgu.

„See on Kanadast pärit. See oli minu vanaema sugulane, kes sõitis sinna millalgi 19. sajandil ning leidis Yukoni jõest kulda. Niisiis, ta leidis palju kulda. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga meie suguvõsas liigub legend, et nähtavasti oli USA-s ja Kanadas siis kellafirma, mis tegi kullakaevuritele ettepaneku kelli valada just sellest kullast, mida nad ise olid välja uhtnud.“

„Hmm, see võib küll paika pidada,“ ütles Arvid. „Neid oli nii palju, kes seal kulda otsisid. Ja kes seda ka leidsid. Ball-Howard oli igal juhul kindla peale üks eksklusiivsematest Ameerika kellamärkidest sel ajal.“

Mõlemad vaatasid kella.

„Ausalt öeldes on see täiesti fantastiline kell,“ jätkas ta. „Ma ei ole ealeski midagi sarnast näinud. Ja ma olen sellega ometi pea kakskümmend viis aastat tegelenud.“

„Tore kuulda,“ ütles naine. „Ja lisaks on seda sageli kasutatud, võin ma öelda. See ei ole kunagi kuskil pangaseifis lebanud, vaid alati kaasas olnud. Ja alati üles keeratud. See ei tohi nimelt seisma jääda. See tähendab nähtavasti ebaõnne, kui see seisma jääb. Õnnetusi. Jah, mingi ebausk muidugi, palju segaseid suguvõsalugusid. Aga kes olen mina, et saatust narrida, nüüd, mil see minu hoole all on,“ naeris ta.

„Nii et see on katkematult üle saja kolmekümne aasta käinud?“

„Jah ... välja arvatud muidugi siis, kui seda parandati. Mul peaks siin tehtud parandustöödega paberitükk olema,“ ütles ta ja hakkas oma käekotis tuhnima. „See oli tegelikult üks sugulane, kes oli ilmselt kella omanik. Nad räägivad, et tal oli kell laeval kaasas, kui see Itaalia reisilaev Rootsi reisilaevale otsa sõitis. Mis selle nimi nüüd oligi? Häh, ma ei mäleta. Millalgi viiekümnendatel. Igatahes – minu sugulane pääses ja sai kella kaasa võtta.“

Ta leidis käsitsi kirjutatud paberitüki, kus seisis konksukestega kaunistatud käekirjas:

Services: 1. May 25, 1937, Steve Hollinghurst, Watchmaker,105 Fifth Avenue New York. 2. Aug 12, 1956, Clockmaker Ed Wise, 335 West Street, Boston. 3. 16. oktober, 1985, Antigua Relojeria, Calle de la Sal 2, Madrid.

Arvid muigas, kui ta paberitükki põgusalt luges.

„Ahaa, jajah, seda ma suudan ette kujutada,“ lausus ta. „Sellise erilise kella ümber leidub kindlasti palju vanu lugusid.“

„Nagu näete, oleme täitnud seda paberit kõigil kordadel, mil see varem paranduses on olnud. Nii et oleks hea, kui teiegi seda teete – juhul, kui te seda nüüd parandada oskate, tahan ma öelda.“

„Siis pean ma esmalt küsima: mis sellel viga on?“

Ta võttis kella ja hoidis seda otse enda ees.

„Viimasel ajal on see hakanud ... jah, mitte seisma jääma. Aga maha jääma. Mõnikord mitu minutit ööpäevas.“

Mees noogutas. „Kindlasti ainult mustus. Ehk polegi nii veider, et see vajab pisut teenindust pärast nii paljusid aastaid? 1985, sellest on veidi aega möödas, kui seda viimati hooldati.“

Naise pilk rändas mööda pungil seinariiuleid ringi. „Aga ma kahtlen mõistagi ... jah, otse asjast: saate te sellega hakkama? Ma ei taha jätta seda mõnele suvalisele kellassepale. Te saate kindlasti aru, mida ma öelda tahan.“

Mees tegi kätega väikese žesti.

„Absoluutselt. Ma mõistan. Ja lubage mul öelda niimoodi: mul pole ebaõnnestunud veel ükski töö, mis mulle on toodud. Peale nende kellade muidugi, millest ma olen ise keeldunud, sest need on olnud selline rämps. Aga see siin, see on ju täielik vastand.“

Nad naeratasid hetkeks teineteisele.

„Järelikult saate ka sellega hakkama?“ lausus ta.

„Seda julgen ma küll lubada,“ ütles mees. „Pealegi teeks see mulle au. Äärmiselt harva avaneb võimalus töötada sellise iludusega.“

Ta taipas sedamaid, et öeldut võis valesti tõlgendada, kuid naine ei paistnud midagi tähele panevat.

„Just täpselt,“ ütles ta. „Sellepärast ma küsingi eriti selgelt. Et juhul kui ma jätan kella praegu teie juurde, siis kas teil on kindlustus ja muu säärane?“

„Loomulikult. Mul on seif ka. Kuigi selle kella väärtust oskan ma vaevalt hinnata.“

Naine naeris sõbralikult ja nägi rahulolev välja ning asetas oma õhukesed helepruunid kitsenahast kindad letile.

„Hästi. Siis oleme kokku leppinud. Millal ma võin sellele järele tulla?“

Mees vaatas seinakalendrit.

„See oleneb muidugi pisut sellest, mis sel ikkagi viga on. Võib olla ainult laagrid, mis vajavad puhastamist. Aga kui ma helistan teile arvatavasti millalgi järgmisel nädalal, kas see sobib?“

Naine ümises vastuseks ja mees kirjutas kärmelt välja vastuvõtukviitungi.

„Nimi?“

„Driessen.“

„Telefoninumber?“

Naine andis talle mobiilinumbri, mille mees kiiresti hariliku pliiatsiga üles kritseldas.

„Muide,“ ütles ta, kui hakkas kella väiksesse kilekotti panema. „Ehk võin ma saada ka toosi? See lihtsustab tavaliselt hoidmist.“

Naine naeratas ja võttis toosi taas oma käekotist välja.

„Kahjuks.“

Ta pööras toosi. Nüüd nägi mees, et seal oli veel üks snepperlukk, mille naine avas.

Sees lebas – ta oli sunnitud laubalt higi pühkima – veel üks taskukell. Ka sellel oli Ball-Howardi kaubamärk. See oli täpselt samasugune nagu esimene ja ta vuristas omaette, justkui loeks oksjonikataloogist: üks repiiteriga taskukell, kolmikkronoskoobi ja kuufaaside näitajaga, üleni kullast ja ääristatud kaheteistkümne kalliskiviga, üks iga tunninumbri jaoks.

„Issand jumal,“ ütles ta ja ohkas. „Midagi nii pöörast pole ma veel näinud,“ naeris ta. „Kaks tükki! No täitsa lõpp. Ta pidi ikka palju kulda uhtma!“

Naine ainult muigas vastuseks.

„Niisiis ...“ ütles ta ja justkui tõmbas veidi hinge, uurides lähedalt kelli, mis nüüd letil teineteise kõrval lebasid. Need olid täpselt ühesugused ja mõlemad täiesti perfektses seisukorras. „Mul on tegelikult raske ette kujutada, et veel mõni selline kell üleüldse võib olemas olla. Ja ma pean siin kogu maailma silmas. Need on ju täiesti unikaalsed.“

„Ahaa, nojah, see klapib küll tõesti. Me oleme otsinud internetis ja äärmise diskreetsusega ka järele pärinud paarilt Ball-Howardi kollektsionäärilt. Kuid paistab, et midagi sarnast olemas ei ole. Me tavatseme oma suguvõsas neile mõelda kui kahele õele. Neil on tegelikult ka suguvõsanimi, neid kutsutakse Vereõdedeks. Mõtleks, kõik need totrad perekonnalood. Aga jah, see on selge, et kahe omamine on eriline,“ ütles ta naeratades.

„Ühte omada on uskumatult suur asi,“ ütles mees ja sirutas ennast. „Aga see seal käib siis hästi?“ sai ta üle huulte.

„Muidugi,“ ütles naine ja pani toosi kinni. „Teine käib suurepäraselt, see on mul alati kaasas. Ainult esimene jääb maha.“

Tekkis väike paus, enne kui naine väljapääsu poole pöördus.

„Nõndaviisi siis. Kuulmiseni järgmisel nädalal!“

Mees järgnes talle ukse juurde ja tundis teel naise rasket ja magusat parfüümi.

„Sellega ei tule mingeid muresid,“ ütles ta ja tegi ukse lukust lahti. Naine vaid noogutas vastuseks ja lipsas midagi ütlemata välja puhtasse kevadõhku, kadudes kiiresti eemale säravvalgesse Audisse, mis seisis pargituna Östgötagatani nurgal.

Sedamaid oligi ta juhiistmel, auto mootor käivitus ja auto kadus vilisevate rehvihelide saatel majanurga taha.

Pikkamööda uuris Arvid töölauda, kus Ball-Howard ultrahelipesu kõrval lebas. Issand jumal, milline kell! Sellega peab äärmiselt ettevaatlik olema.

Ta avastas nüüd musta numbrilauaga Omega Seamasteri, mis lebas töötooli peal.

Justnimelt, jah, pööratava raamiga. Ma ju lubasin, et see saab homseks valmis. Pean nüüd tõesti tööle hakkama, kohe kui lõunasöök söödud.

Lõunasöök. Kuid aaret ei saa üksi ruumi jätta.

Ta pani kella kilekotti ja pistis selle siis oma kõige usaldusväärsemasse jakitaskusse, sellesse rinnapealsesse, klapi ja trukiga. Ta pani valvesignalisatsiooni peale, keeras valgel trellidega uksel väikese puidust sildi „Suletud“ õiget pidi ja lukustas ukse.

Hetk hiljem seisis ta kaasa pakitud lambalihavarda, bulguri ja tzatzikiga Etzny grillrestorani ees.

Päike, jah, tuleb juhust kasutada.

Ta läks mööda Ringvägenit, möödus Skanstullist ja liikus edasi Söderi haigla poole. Terve tee hoidis ta paremat kätt kellaga jakitasku ees, justkui kaitseks. Ta taipas, et kujutab seda endale ette, kuid tundus, nagu oleks kell seal taskus pisut kuumaks läinud. Nagu oleks see väike ümmargune kivi, mis on jäetud lahtise tule lähedale kiviplaadile.

Söderi haigla järel põikas ta Tantolundeni parki ja läks aianduskruntide piirkonda, kus ta oma rõõmuks leidis enda alalise pingi, vaatega Årstavikeni lahele, vaba olevat.

Päikesepaiste muutus üha soojemaks ja pilved õhemaks. Kaks musträstast istusid ja laulsid lähima maja katuseharjadel. Ta istus maha ja pakkis toidu lahti ning otsis pilguga kajakaid, kes teda vahel ärritasid.

Jajah, kevadtööd on käimas. Mitmel väikesel aiamaal käisid omanikud ja nokitsesid ning aiamajades mängisid raadiod ja kõlisesid kohvitassid.

Ühe korralikuma majakese juures arutas mitu vanemat naist kü-simust, kuidas tappa pruune mõrtsuktigusid, kes olid kogu piirkonna nuhtluseks. Arvid avas lahja õlle purgi, lõikas grillvarda kahest lihatükist ühe väiksemaks ja kastis selle kastmesse. See maitses täpselt sama hästi nagu tavaliselt. Kaugemal peesitas vanas kokkupandavas toolis paksus sulejopes vanem proua ja tervitas rõõmsalt terjerikutsikaga jalutavat noort naeratavat meest, kes temast kitsal jalgrajal möödus ja aiamajade piirkonnast läbi jooksis. Lõhnas muru ja koheva mulla järele. Maapinnal ühe äsjavärvitud valge lattaia juures õitses väike puhmas harilikke lumikellukesi. Kevad. Mõelda, et see on ühteviisi imeline iga kord, kui see saabub.