Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 18

6.

Hetk hiljem istusid nad kõik jälle Peugeot’s, Miranda roolis.

„Halvasti, halvasti,“ ohkas Alma, kui nad veeresid künkast alla ja kogu Granada neist allpool näis nagu üksainus suur kokkuvajutatud valgest kivist hiigeltort. „Ma otsisin ju hoolikalt palee territooriumi läbi. Ja ikkagi leidus ainult üks koht, kus mul õnnestus seda mustrit leida. Ja sedagi ei saanud eriti korralikult näha, sest see oli nii kõrgel üleval.“

Keegi ei öelnud midagi.

„Ei, see oli üks ebaõnnestunud väljasõit. Mul on kahju, et tüli tegin. Mõelda, kui meid oleks kinni võetud, selle pärast!“

Nad jõudsid liiklussõlme ja sõitsid suurel süsimusta värske asfaldiga A-395 kiirteel mööda laia rõngakujulist käänakut ümber Granada idapoolse ääremaa. Piki teepeenart, keset liivahangesid ja prügi, plastpudeleid ja päevalehti, seisid Cruzcampo cerveza ja Bankinteri reklaamsildid. Nad möödusid nende piirkondade mahasõitudest, mis nende teada viisid Granada „Rootsi kolooniasse“. Seal elasid talvisel poolaastal sajad Skandinaavia pensionäripaarid ja mängisid üheskoos golfi, proovisid veine ja lebasid väikeste ujumisbasseinide ääres.

Täpselt nii neil ongi, neil illegaalsetel pagulastel, mõtles Ida. Nagu minul praegu. Kohtuotsusega mõistetud pagulaselu, määramata ajaks.

Mitte kunagi ei saa ennast lõdvaks lasta, mitte kunagi juuri ajada, privilegeeritute elu näeb ainult kaugelt eemalt. Ehkki meil on raha. Miranda raha.

„Meil tuleb tagasi laboratooriumisse minna,“ ütles Miranda.

„Laboratoorium!“ turtsus Ida ja üllatus ka ise energiast, mille oli äkki saanud. „Millal te mõistate, et te olete ebakompetentsed ja peaksite kivi võimuesindajatele üle andma? Ja te ise? Nüüd te olete Kuningannafossiili mitu nädalat uurinud ja mitte midagi ju ei juhtu. Aga võin ma öelda, et mul hakkab pagana kiire. Kui ma jõuan ... seda õigel ajal eemaldada. Kui pealegi on nii, et see võib mu haigeks teha. Loode. Või oled sa unustanud, mida sa varem ütlesid, Alma? Et ma võibolla kannan seda, mida Evagi kandis. Mind peab ju läbi vaatama, ma ei tunne ennast hästi, sellest saate te ometi aru ... ma pean sellest lahti saama.“

Lasse saatis talle tagaistmele sõbraliku pilgu, mis teda veel enam ärritas.

„Me üritame ...“ alustas Alma, aga Ida katkestas teda.

„Te ei ürita midagi. Sina, Alma, ei ürita midagi.“

„Ida, nagu sa juba tead, oleme me uurinud, kas selline arst on olemas. Aga see on raske ja me ei julge võtta riski, et ...“

„Ma ei taha Hispaania arsti, ma tahan rootslast.“

„See ei sobi, ja ...“

„Ma ei või ju niimoodi last saada, me peame selle eemaldama. Või pole te ehk nii kaugele mõelnud? Kuna kõik teie eksperimendid on nii palju tähtsamad?!“

„Kas sa polegi lugenud seda kirja, mille ma kirjutasin?“ küsis Alma. „Kuningannafossiilist?“

Ida vaikis esmalt ja ohkas siis.

„Alma, jaa, aga ma ei jaksa rohkem kirju lugeda. Eriti selliseid, mis algavad sõnadega Kalleim Ida või Armsaim Ida või millegi muuga, mis kõlab võltsilt.“

Jäi vaikseks.

Miranda keeras Belicena mahasõidule. Alma pöördus ja kontrollis, ega keegi neile järgne. Nad jõudsid kitsamale maanteele, mis juhtis neid mööda mitmest küla moodi asulast, kus paljudes paikades paistis lõpetamata majaehitusi või varemeid või mahajäetud krunte narmendavate ja rikutud reklaamsiltidega, millel seisis tekst „Se vende“ – müüa.

„Ma saan aru, kui sa oled närvis,“ ütles Alma väga ettevaatlikult. „Mul on kahju, mul on vaja paljudele asjadele korraga mõelda. Kas me võiks seda täna õhtul arutada? Plaani koostada?“

Ida katsus ennast koguda ja noogutas lõpuks.

„Näib, et kirju sa ei loe,“ ütles Alma. „Siis võime me aru anda, mida me tegelikult oleme Kuningannafossiilist teada saanud. Et eksperiment kuskile ei vii, ei ole tegelikult tõsi.“

Nad möödusid üha kruntidest, millel laius vaid mahajäetud kollakas muld.

Ida pani silmad kinni ja tundis, kuidas väsimus need justkui kaanega kattis. Laialivalguv udu, otsekui aju tahaks teda välja lülitada, niipea kui kõik see kiviga seonduv jutuks tuli.

See ei tohi lihtsalt jätkuda, ma pean midagi tegema, sellest välja tulema, teistest eemale saama. Aga kuidas?

„Te ütlesite enne midagi kulla kohta?“ ütles Lasse, nagu ta vastaks Ida asemel.

Alma alustas uuesti õpetaja hääletoonil ja Ida vahtis ainiti ak-nast välja. Ta pani tähele, et Lasse esitas järjestikku küsimusi ja et ta hääl kõlas huvitatult.

Kui nad kiirusepiiranguga tee-ehitusalalt möödusid, pani Ida tahtmatult käe kõhule. Tundus, nagu miski kõdistaks. Või oli see ainult kujutlus?

Teiste hääled täitsid jätkuvalt auto.

Nad möödusid Belicena piirialast ja Ida nägi ähmaselt suurt kaubamaja väljaspool asulat. Nad pöörasid jälle, nüüd läände, väiksemale sidruniistanduse vahelisele teele. Nad hoidsid mõnda aega vaid ühesuunalistele teedele ja keerasid siis väikesele silmapaistmatule traktoriteele, mis kadus kõrgete oliivisalude vahele. Rongaparv tõusis järsku õhku, tee ahenes ja muutus kollakast peenkruusast tolmuseks. Samal ajal ilmus hacienda täpina paarsada meetrit eespool. Auto rappus, kui nad aeglaselt viimast väikest juppi sõitsid, ja Ida hakkas söögile mõtlema.

Nad ronisid autost välja ning hetke pärast hüüatas Lasse:

„Vaadake!“

Ta osutas maapinnale.

Kollase liiva sees ukseesiste kiviplaatide läheduses. Maja lühikese külje ääres liiva sees. Kruusa sees, mis viis eemale oliivipuude poole – kõikjal.

Raskete kingataldade jäljed.

Ida vaatas ehmunult teiste poole.

„Keegi on siin olnud!“

Von der Linde maja, Västra långgatan, Stockholm, 23. veebruar 1666

Isaak Plantsröm seisis ukse kõrval, rapiir küljel ja käsi sisseõmmeldud keebitaskus, kuhu oli pistetud väike viinaplasku.

Prantsuse suursaadik Terlon seisis aknaava juures ja kontrollis üle põiktänava asuva hoone kivikatust ja lastimispoomi ning seejärel vastaskorterit, mis näis asustamata. Seejärel kohendas ta tammepuidust laual seisvat vahaküünlalampi ja seisatas otse Planströmi ette.

Prantsuskeelsete fraaside ja erinevate žestide abiga õnnestus Terlonil aru anda, milles asi seisnes.

Oli absoluutselt lubamatu lahkuda ruumist enne järgmise päeva koidikul toimuvat vahetuse lõppu. Samuti oli täiesti lubamatu oma postil magada. Varguse riski ei tohtinud alahinnata.

Planström noogutas.

Vasklaeka puudutamine oli tingimata keelatud.

Planström vaatas vargsi eemale, sametkattega järi peal asetseva vasklaeka poole, ja noogutas taas.

Niisamuti oli täiesti lubamatu, pealegi surmanuhtlusega karistatav, kui Planström mõnele tuttavale või kellelegi teisele mainiks, et ta siin majas öösiti valvas. Veel enam oli keelatud edastada sõna selle kohta, et need olid säilmed, mida ta valvas. Seda oli leskkuninganna Hedvig Eleonora Terlonil isiklikult tõotada lasknud!