Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 13

„Vaatame siis!“ hüüdis kasvataja siseõue poole. „Kõik reisihimulised pantrid! Tulge, tulge! Nüüd võtame oma reisikaaslasel käest kinni ja seame ennast sellisesse hiiglama toredasse rivisse, milles te nii tublid olete. Kas kõik leiavad oma reisikaaslase?“

Oli krõbe külm terava päikesega hommik. Viimased lumehangejäänused olid kahanenud kõvadeks kruusa- ja porivallideks ning külmunud pinnas liivakastis pidi peagi järele andma ka öösiti.

„Tulge ja võtke ennast minu järel rivvi!“ täiendas teine kasvataja, jäädes seisma keset õue, näoga värava poole.

Ja siis tuli vudides ja joostes väike hord kombinesoonidesse riietatud kahe- ja kolmeaastaseid lillades, roosades, tumesinistes ja punastes veekindlates traksipükstes. Need ulatusid kuni lõuani ja lapsed nägid neis välja nagu väikesed paksud rõõmsavärvilised õngemehed, seljakotid seljas rappumas nagu kilpkonna kilbid. Varsti, võibolla mõne nädala pärast pidi riiete, käpikute ja mütside kiht vähehaaval seljast vähemaks libisema. Ja kõik pidi kergemaks muutuma: üheaastastel kõndimine ja kolmeaastastel jooksmine, kui kõik oma lohmakatest kombinesoonidest ja veekindlatest traksipükstest pääsevad. Eelkõige pidid kõik varsti lihtsamini tualetti jõudma ja ka vanematel pidi laste toomisel ja järeletulemisel vä-hem stressi olema. Pimedus, mis kõike nii kaua oli ümbritsenud, hakkas juba oma haaret hommikuti lahti laskma.

Ennelõunane päike paistis raagus puude vahelt läbi. Üleval, puude taga asuval väikesel vallseljakul pidi päike varsti hakkama üha kõrgemale tõusma ja rohkem sooja andma.

Paistis, et mõned lapsed olid eemal suurte laste majas kiindunud ühte mängu. Erinevad hooned kõrgusid õuel nagu hütid. Keskel Kassipoja Pesa, kus väikelaste rühm nüüd oma puuviljapausi pidas, selle kõrval Lõvikoobas, kus kõige suurematel lastel oli pidevalt kogunemine, ja siis veel keskmine osa, Pantrikoobas, kollane maja, mis asus kohe teiste taga.

„Hei, kuulge!“ hüüdis üks kasvatajatest väikestele lastele. „Kas teil on Lõvikoopa juures tore?“

„Me ootame tegält lõvi!“ hüüdis üks tüdruk vastuseks.

„Ma lää ... lää ... lää,“ täiendas üks poiss, „läähän Vijale, oma õele järälä. Tal on ...“

Poiss läks trepist üles suurte laste majja ja lipsas sisse. Kasvatajad noogutasid teineteisele ja üks neist läks vaatama, mis toimub. Samal ajal kostis kauget müra, kuskilt Bromma lennuväljalt põhjas. See kõlas täpselt nagu tavaliselt, kumedalt ja summutatult. Mitte keegi ei mõelnud neile helidele pikemalt, need olid osa siinsest argipäevast.

Nüüd tuli väike poiss Lõvikoopast tagasi välja trepile, vanem õde sabas. Ta kallistas pikalt oma väikevenda, kes ei tahtnud temast algul lahti lasta. See oli südamlik vaatepilt. Suur, viieaastane õde, peajagu pikem. Poiss napsas tüdruku jopest kinni, tõusis varvastele ja andis õe suule musi. Õde naeris ja siis naersid ka väikesed ümberringi, need, kes poissi ootasid. Seejärel sai õde vennalt väikese punase plastist päästeauto, sama auto, millega ta enne ringi käis, kõige ilusama, mille ta võis õele kinkida.

Siis oli hüvastijätt läbi ja poiss oli valmis oma esimeseks, isikliku toidumoonaga huvireisiks. Peagi tuli kogu see väike mudilastekamp joostes ülejäänud grupi poole.

„Nii kenasti tehtud!“ hüüdis üks kasvataja. „Kallistasid oma õde. Kas ta arvas, et see oli tore?“

„Jaa-aah! Ja ta sai minu tuletoriautot laenata!“

„Ja kui üliarmas teist, et jäite Taget ootama, kuigi ma seisin siin ja hüüdsin. Nii teevad head sõbrad!“

Mudilased naeratasid ja ei öelnud midagi.

„Nüüd siis on käes vestide aeg!“

Mõlemad kasvatajad hakkasid erkkollaseid helkurveste laiali jagama. Lapsed tirisid kannatlikult seljakotid seljast ning tõmbasid vestid Polarn O. Pyret kombinesoonide peale. Mitu last palus abi. Samal ajal rääkisid kasvatajad, kuidas nad jalutama lähevad: väravast välja ja üles metsatukka, mis asus teisel pool väikest kõrgendikku, ning siis alla Kyrksjöni järve ümber olevale märgalale. Seal võib ehk leida konnakulleseid ja ...

Nende ettevalmistused katkestas miski.

Väga vali heli.

Omapärane vilisev heli.

„Kas see on ka lennuk?“ küsis üks poistest

Ta näitas sõrmega üle teiste õlgade.

Kasvatajad pöörasid end ümber ja vaatasid üles taeva poole, hoides käsi silme ees, et päikesekiired ei pimestaks.

Tume kontuur, mis lähenes ootamatult kiiresti, süstikukujuline tohutu suur ... Nad ei jõudnud midagi öelda, see käis arusaamatult kiiresti.

Kõmin, määratu suur vari.