Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 16

Certina Town & Country kell lebas veel laual. Arvid Ljunger oli mi-tu kruvi hoolikalt väiksesse sahtlikomplekti asetanud. Kellamehhanismi erinevad väikesed osad lebasid väljapandult lauaplaadil.

„Me katkestame saate pakilise teate tõttu,“ kõlas raadiost, ning Arvid kangestus, enne kui raadio valjemaks keeras.

„Hetk tagasi juhtus väga suur õnnetus Bromma linnaosas, Stockholmi keskosast läänes. Jutt on reisilennukist, mis olemasolevate andmete kohaselt Stora Mosseni lähedal alla kukkus. Samuti on puhkenud võimas tulekahju Abrahamsbergi lasteaias. Drottningholmsvägen on suletud ning lisaks tuleb teateid kahjustustest ka Smedslättenis, Ålstenis ja Alviki osades. Me naaseme täiendava informatsiooniga niipea kui saame, kuid Bromma piirkonna elanikel soovitatakse jääda kodudesse, kuna esineb suur tuleoht osades ...“

Ta vaatas ainiti enda ette, samal ajal kui hääl katkematult jätkas. Tal õnnestus eirata seda, mida öeldi. Ta lõi käe vastu lauda nii, et kõik kruvid sahtlis kolisesid.

Mis põrgu päralt maailmas toimub? Veel üks õnnetus? Keset Stockholmi!

Ei, ma ei jaksa enam kuulata, mitte ühtegi õnnetust enam, mitte ainsatki surmateadet!

Telefon helises ja ta nägi ekraanil, et see oli Lena.

Tänu taevale, telefonivõrk igatahes töötab.

„Halloo!“

„See olen mina. Kas sa kuulsid?“ küsis ta.

„Jah, asi on ikka kuradi hull!“

Lena oli sellest teada saanud ühelt töökaaslaselt, ja nad rääkisid edasi sellest, kui ebareaalne kõik tundus ja kas neil oli mõni tuttav, kes Brommas elas.

„Ma helistasin õpetajale, kõik on hästi. Ma lähen ja toon Linuse otsekohe koolist ära. Nad ütlevad, et asjata ei peaks välja minema, aga ma ju pean ta ära tooma,“ ütles ta.

„Hästi. Jah, tee seda.“

Ta kuulis, et naine nuttis.

„Kas sa ei saa koju tulla?“ küsis ta sosinal.

„Ma tulen, ma tulen niipea kui saan.“

Naine nuttis kõvemini.

„Ilmselt on väga palju hukkunuid. Palju selles lasteaias, mis ...“

„Kurat võtaks jah,“ ütles ta.

Oli vaikne. Naine nuttis edasi.

„Aga meil on ju igal juhul kõik hästi, või kuidas? Meil on kõik korras. Räägime hiljem pikemalt, ma lähen siit kohe ära. Ma lähen täna ka koju, lihtsalt et sa teaks. Näeme siis kodus,“ ütles ta.

„Ma tahtsin ainult öelda, et tunnen ennast hästi. Ja kuulda, kas sinuga on kõik okei.“

„Jaa-jah. Kõik on hästi. Küll vedas, et sa mu kätte said.“

Jäi vaikseks.

„Ma armastan sind,“ ütles naine kiiresti.

„Ja mina sind.“

Nad lõpetasid kõne.

Ta seisis ja vahtis ainiti aknast välja, otse üürimaju teisel pool Ringvägenit.

Issand jumal, elu maailmas jääb püsima. Jälle.

Ei. Ma ei suuda sellele mõelda, ma ei talu seda.

Siis võttis ta nagist oma jaki ja tõmbas selle endale selga.

Ma pean saama mõelda millelegi muule, pean ...

Kui ta käsi taskusse pistis, tundis ta, et miski lebas seal võtmekimbu juures.

Need olid kaks paberitükki. Ühel seisis telefoninumber ja selle järel nimi.

Driessen.

Ah nii. Seal see siis oligi.

Teisel oli kirjas:

Services: 1. May 25, 1937, Steve Hollinghurst, Watchmaker,105 Fifth Avenue New York. 2. Aug 12, 1956, Clockmaker Ed Wise, 335 West Street, Boston. 3. 16. oktober, 1985, Antigua Relojeria, Calle de la Sal 2, Madrid.

Jajah, parandustööde paber.

Ta vaatas taas ülal riiulil lebavat taskukella ja temast käis läbi kummaline värin. Ta katsus rahuneda. Kell säras ja hiilgas kilekoti sees. Ta vahtis seda ainiti veidi aega ja võttis selle siis alla. Kell tundus taas pisut kuum.

Ta pani selle pintsaku sisetaskusse.

Pean selle koju seifi kaasa võtma. Kindlasti väärt üle poole miljoni.

Vähemalt. Et nüüd on vaja ka selle eest vastutada, keset kõike seda!

Ta seisatas, sammu pealt.

Küll oleks mõnus sellest vabaneda, niipea kui võimalik.

Jah, see oleks hirmus vabastav.

Ta juurdles ja tõstis taas telefoni, vaatas üksisilmi esimest paberitükki – ja valis lõpuks numbri.

Nelja kutsungi järel käivitus kõnepost.

„Tere! Sa oled helistanud Cathrine Driessenile. Jäta soovi korral teade.“

Ta mõtles välgukiirusel, kas öelda midagi, ning ütles siis:

„Tere! Siin Arvid Ljunger, kellassepp. Ma tahtsin ainult öelda, et teie kell on valmis ja et see käib nüüd jälle oivaliselt. Võtke ühendust, siis võite te selle tagasi saada niipea kui ... kui ainult tahate. Nägemiseni!“

Ta läks ukseni, astus tänavale ja lukustas selle, vaadates samal ajal vargsi üles pilvede poole. Seal ei paistnud ühtegi lennukit. Lääne pool mürises õhus mitu helikopterit.

Kui ta oli natuke maad mööda Ringvägenit põhja poole läinud, märkas ta eemal Kungsholmenil DN-i pilvelõhkuja tippu ja sellest lõunas, Bromma kohal kõrget musta suitsusammast, mis kerkis sügavsinise kevadtaeva poole. Kõrgel õhus paistis ka miskit muud.

Mis see seal on?

Need nägid välja nagu mingid hajusad valgusjooned, mis tõmbusid kokku ühteainsasse punkti eemal läänes, Bromma kohal.

Kas see on – kuidas seda nimetataksegi, sellist valgusrõngast, mis võib päikese ümber tekkida?

Siis tuli tal meelde, kuidas seda nimetati. Halo?

Jooned tundusid vaikselt lahustuvat.

Ei, see ei saa halo olla. See ei näe ju selline välja.

Peab olema mingi muu nähtus.

Ta leidis, et see nägi välja nagu laialivalguv ja pooleldi lahustunud valgustunnel, mis ulatus õhus Lääne-Södermalmist Brommani. Samal ajal, kui ta seda vaatas, nõrgenesid selle piirjooned üha enam ja see, mis oli sarnanenud valgusseinaga, muutus järk-järgult intensiivselt sinise taeva pool kahvatumaks.

Kummaline, tõepoolest.

Kui ta jõudis Västerbro sillale, vältis ta Bromma poole vaatamist ja heitis selle asemel korduvalt pilgu alla, rahulikku vette Riddarfjärdenist allpool.

Aga, jumal küll, kaks sellist õnnetust ühes ja samas linnas nii lühikese aja jooksul. Ilmselt mingi uus rekord. Aga see peab ju olema terroriakt. Sellel ei saa olla mingit muud seletust.

Üks mõte tabas teda.

Mis see oligi, mis ajalehes kõigi teiste pealkirjade seas kirjas oli?

Siis meenus talle: Kummalised valgusnähtused seoses rongiõnnetusega.

Valgusnähtused?

Ta mõtted rändasid edasi ja ta kuulis oma sisemuses Driesseni lühikest, närvilist naeru. See toob õnnetust, kui kella üles ei keerata. See tähendab ... mis see oli, mida ta oli öelnud – õnnetust?

Telefon helises jälle.

Kindlasti Lena!

Ta võttis taskust telefoni ja nägi, et see oli number, millele ta äsja oli helistanud, Cathrine Driessen.

Mees ütles oma nime ja naine hakkas kohe kiiresti rääkima:

„Kui naljakas, et sa helistasid. Ma just äsja mõtlesin su peale. Ma just maandusin, mul oli telefon välja lülitatud. Ma jõudsin äsja lennukiga Göteborgi, aga kui ma viibisin õhus, mõtlesin ma kelladele ja sulle, ja siis võtsin ma tegelikult teise taskukella toosist välja, jah, see on mul praegu käekotis, samal ajal kui teine on paranduses, ja igatahes, täpselt siis, kui ma vaatasin seda teist taskukella – arva ära, mis juhtus?“

Ta pigistas kellaga kilekotti oma taskus ja pööras ennast ümber nii, et äkiline tuulepuhang selja asemel kõhtu tabas.

„Ei tea, mis siis juhtus?“

„See jäi seisma.“

Ta mõtles järele.

„Mismoodi? Kas teine kell jäi ka seisma?“

„Jah. See on ju imelik? Ma tõmbasin selle jälle välja ja see hakkas käima nagu tavaliselt. Ma oleks pidanud toosi koos mõlema kellaga sulle andma, täpselt nagu sa ette panid. Aga see on muidugi natuke veider, et teine kell ka seisma jäi.“

„Tegelikult mitte,“ lausus mees vaikselt. „Need on sama vanad. See on üpris loomulik, kui mõlemad samal ajal hooldust vajavad.“Ta läks piki silla käsipuud edasi ja lähenes Fyrverkarbackeni juures sillapostile.

„Kuidas iganes, aga ma pean sind paluma, et sa teise kella ka korda teeksid,“ ütles ta. „Kuid nüüd olen ma paar nädalat Göteborgis, nii et mul tuleb sisse astuda millalgi edaspidi. Kuule, muide, mul kõne hakib. Ma pean lõpetama. Ka Stockholmis on nähtavasti hiljuti midagi juhtunud, mingi õnnetus ...“

„Jah, üks lennuk kukkus alla,“ ütles mees nüüd kiiremini.

„Misasja? Ma kuulen sind väga halvasti,“ ütles naine. Kõlaris oli kuulda pragisemist.

„See oli üks lennuõnnetus,“ ütles mees. Telefonis oli kuulda mõnda lühikest piiksu ja siis katkes kõne.

Ta vandus ja läks edasi ning vaatas samal ajal telefoni poole.

Tekkis viivitus.

Telefon ei helisenud uuesti.

Ei tohiks võrku üle koormata! Aga seda ei saanud ju naine teada.

Kui mees asus madalal autosillal, mis viis üle Rålambshovi pargi, jäi ta seisma ja vaatas eemale piki Norr Mälarstrandi, kus äsja puhkenud pungadega leinaleppade jämedad tüved kummardusid nii kaugele vette, et näis, nagu oleks neid just mootorsaega langetatud ja nagu oleks need enne veepinnale jõudmist selles langevas liikumises kinni külmunud.

Ta mõtles hoolega järele.

Siis tõmbas ta jakitaskust teise paberitüki välja.

Ta luges kuupäevi üha uuesti ja uuesti. Ja siis aastaarvud 1937, 1956, 1985.

Pagana pihta, mida naine oma sugulase kohta oli öelnud, kui me kohtusime? Midagi Itaalia ja Rootsi laevade õnnetusest.

Mis ta ütleski? Viiekümnendatel?

Ta võttis jälle mobiiltelefoni välja, sisenes veebilehitsejasse ja kirjutas Google’isse „laevaõnnetus, Itaalia reisilaev, 1950ndad“.

Sedamaid leidis ta hulgaliselt infot ühe ja sama laeva nimega.

Andrea Doria.

Ta otsis selle Vikipeediast üles.

„Aurulaev Andrea Doria oli Itaalia luksusreisilaev, mis 25. juulil 1956 Rootsi kruiisilaevaga Stockholm kokku põrkas ning päev hiljem USAs Nantucketi lähistel Massachusettsis põhja vajus. Hukkus 56 inimest. Õnnetust peetakse üheks meresõiduajaloo veidramaks, kuna kaks kaasaegset ja hästivarustatud laeva, mõlemal hästi toimiv raadio ja radar, keset avamerd kokku põrkasid. Õnnetuse põhjust ei ole ikka veel välja selgitatud, kuid mõlemalt laevalt on andmeid, et miraažid on kaasa aidanud selle sündmuse arengule ja ...“

Ta luges ülejäänud lehekülge ja jäi mõttesse.

Mis see oli, mida naine oli öelnud? Et üks kell oli olnud ühe laeva pardal?

Ta pööras ennast ümber ja jälgis jälle Brommat.

Must suitsusammas tõusis ikka veel taeva poole.

Aga veider hajuv valgustunnel oli nüüd täiesti kadunud.

Valgustunnel, mida mainiti, Södermalmi ja Bromma vahel ...?

Ei see oli ju täiesti imelik.

Nii, sel ajal kui ta seal seisis, tuli see – mõte, see kujunes äkitselt.

Ta katsus leida erinevaid vastuväiteid.

See on ju täiesti hullumeelne mõte.

Kuid ta ei saanud enam seda peast välja.

Ta seisis paigal. Möödus terve minut.

Siis luges ta uuesti parandustööde paberit, väga põhjalikult, ja tegi kohe seejärel Google’is uue otsingu.

Esmalt kirjutas ta „mai 1937“ ja siis „õnnetus“.

Sedamaid ilmus suur hulk viiteid.

Hindenburgi viimane reis ... Dirižaabel Hindenburg.

Ta avas ühe linkidest:

„LZ 129 Hindenburg oli saksa dirižaabel ja suurim tsepeliin, mis kunagi on ehitatud. 6. mail 1937 võttis alus väljaspool Lakehursti New Yorgi lähedal tuld ning 35 inimest hukkus. Siiani on ebaselge, mis õnnetuse põhjustas, kuid aastate jooksul on esitatud palju teooriaid ja ...“

Ta tundis, kuidas süda üha kiiremini lõi.

Ta proovis asjast ülevaadet saada, üritades samal ajal leida mõistlikke vastuargumente.

Ühte nendest kelladest parandati seega vahetult peale õnnetust Hindenburgiga 1937 ja ka Andrea Doriaga 1956?

Ja mõlemal korral parandati kelli USAs – vastavate õnnetuskohtade läheduses.

Ta seisis ja mõtles keskendunult.

Miraažid? Valgusnähtused taevas, kellad ...

Üks kelladest jäi seisma. Seejärel õnnetus. Seejärel parandamine ...

Ta märkas, et seisis ja hammustas huulde, nii tugevasti, et verd hakkas jooksma.

Ainult üks kokkusattumus?

Neli õnnetust! Ei, ei saa olla!

1985 siis? Ta sisestas uue otsingu ja sai mitu viidet.

„11. septembril 1985 toimus tõsine rongiõnnetus Alcafaches Portugalis. Kaks rongi põrkasid kokku ja süttisid põlema. Umbes 150 inimest hukkus ...“

Ta lõpetas lugemise.

Parandatud Madridis. Aga siiski! See ei saa, ei saa olla juhus!

Või? Ainult hulk idiootseid kokkusattumusi? Kas ma olen nüüd segane?

Ma pean talle helistama. Ja teate jätma. Seletama.

Ei, mida ta minust arvab, kui ma seda teen? Arvab, et ma olen hull.

Ta ei suutnud edasi minna, vaid võttis Ball-Howardi taskust välja ja vaatas seda. See käis rahulikult ja ühtlaselt. Tundus jälle, nagu see oleks soojem kui nahk tema peopesal.

Ei, ei! Ma ei saa helistada. Mida ta arvaks? Mingid vanad kellad justkui. Lihtsalt jube totter on ette kujutada, et ...

Ta pööras ennast ümber ja vaatas jälle eemal Brommas seisvat suitsusammast.

See tähendab meie suguvõsas õnnetust, kui seda üles ei keerata. See tähendab õnnetust ...

Ei, pagan, ma pean proovima. Ei tohi ju jälle midagi juhtuda! Ta võib arvata, mida tahab. Ma jätan teate ja ütlen, et see on tähtis!

Ta valis jälle naise numbri.

„Jah, halloo?“ ütles Driessen.

Mees oli väga imestunud, et naine vastas.

„Jah, see on jälle Arvid Ljunger, kellassepp.“

„Justament. Katkes ära. Ma pean uue telefoni muretsema. Ma leidsin siin seinakontakti ja sain pisut laadida, aga nüüd pidin ma takso võtma ja ...“

„Kuule.“

Ta murdis pead, kuidas seda öelda, ning kuulis, et ta kõlas kärsituna:

„Mul on mõned küsimused. See puudutab niisiis kellasid.“

„Ah nii? Ma tunnen ennast natuke räbalasti. Muide, see on ju kohutav, mis juhtus! Ma nägin seda nüüd teleris! Mõtle, kui me oleks selle lennukiga kokku põrganud! Me startisime täpselt enne seda. Ma olen täiesti vapustatud ... inimesed nutavad siin ...“

„Ma tean, ma tean. See on kohutav. Aga see käib kiiresti,“ ütles ta. „Ainult mõned küsimused. See on tõepoolest tähtis. Kuigi see tundub võibolla sinu jaoks imelik. Aga nüüd, kui teine kell seisma jäi ...?“

„Millest sa räägid?“

Ta tegi pausi ja hingas sügavalt sisse.

„Jah. Nüüd, kui teine kell seisma jäi.“

„Jah?“

„Mis siis kell oli?“

„Mida sa silmas pead?“

„No. Kui taskukell number kaks seisma jäi ...“

„Jah?“

„Mille peal ta seisma jäi?“

„Mis siis?“

„Jah, nimelt millisel kellaajal?“

„Kuidas?“

„Ma pean seda teada saama.“

Naine ohkas. Oli kuulda, kuidas ta oma kotis tuhnis.

„Siin. Oota!“

Toosi lukk klõpsatas.

„See seisab kakskümmend enne ühtteist peal.“

Mehe sees torkas miski.

„Täpselt kakskümmend enne ühtteist?“

„Jah.“

„Kümme nelikümmend?“

„Jah.“

Mees jäi vait ja vaatas veel kord eemale suitsusamba poole teisel pool Tranebergi silda.

Kuidas, pagana päralt, oleks see saanud ...

Talle tuli pähe uus mõte.

„Ja üks küsimus veel,“ ütles ta.

„Jah?“

„Kus sa siis olid?“

„Mida?“

„Jah, niisiis, kus sa siis asusid, kui see seisma jäi?“

Naine kõhkles pisut.

„Ma olin lennukis.“

Mees ootas natuke.

„Kas lennuk oli üleval õhus?“

„Jah.“

„Ja umbes kus see oli?“

„Jah, kakskümmend enne ühtteist? Tjah, me olime just täpselt startinud.“

„Arlandalt?“

Ta ootas pingeliselt vastust.

„Ei, Brommalt.“

Mees hingas sügavalt sisse.

Kurat, asi on täitsa hull.

„Lennuk pidi pool üksteist väljuma,“ jätkas ta, „aga me jäime natuke hiljaks.“

Mees tõmbas jälle hinge ja naine jõudis öelda:

„Aga miks sa seda kõike küsid?“

„Lihtsalt et mul kõik see täielikult selgeks saaks,“ ütles mees ja tegi väikese pausi. „Kell kümme nelikümmend, see tähendab täpselt siis, kui kell seisma jäi, asusid sina lennukis, mis oli just Brommalt lahkunud?“

„Jah. Küllap me olime just siis startinud, otse üles õhku tõusnud.“

Mees mõtles kiiresti järele.

„Kas ma tohin midagi täiesti muud küsida? Sa tead seda Årsta rongiõnnetust.“

„Jah, see on ju täitsa õudne. Mõelda, et samal nädalal juhtub kaks sellist õnnetust. See on täiesti hullumeelne!“

„Jah, ma tean. Aga kas sa mäletad, kus sa siis olid, kui rongiõnnetus juhtus?“

„Eeh, jah. Ma mäletan küll, kus ma olin, kui sellest kuulsin. Ma olin Nybodahöjdenil, seal Årstadalis. Miks sa seda teada tahad? Kuule, mu mobiil on hirmus kehv, ma vaevalt kuulen midagi. Kas mina ei või sulle hiljem helistada?“

„Aga ma pean veel mõnda asja küsima! Sa rääkisid, et sul oli sugulane, kes oli olnud selle Itaalia laeva pardal, mille nimi oli Andrea Doria? Kas oli nii?“

„Jah, just nii! Nii oli selle nimi, jah.“

„Tead sa,“ katkestas ta. „Kui see ehk oli nii, et üks kelladest kuulus varem kellelegi teisele sugulastest, kes ...“

„Nüüd ei kuule ma sind üldse,“ katkestas naine. „Kuulmiseni hiljem!“

„Ei, oota!“ hüüdis ta telefoni. „Halloo, halloo!“

„Ma ei kuule midagi!“

Kõne katkes.

Pagan võtaks!

Ta üritas uuesti helistada, kuid telefon ei hakanud enam kutsuma. Ta katsetas üha uuesti, kuid tal ei õnnestunud isegi kõnepostiga ühendust saada.

Ta seisis nõutult ja vaatas vanduma hakates erinevatesse suundadesse.

Mida naine arvab? Pööraseks inimeseks peab, muidugi!

Aga meid, kellasseppi, peetakse ju ikka hullumeelseteks!

Mida teha, mida teha ...

Siis avastas ta, et oli ühele bussipeatusele väga lähedal. Lindhagensplan.

Mida naine ütleski? Årstadal?

Ta läks bussipeatuse varjualusesse, seisatas Stockholmi südalinna bussiliinivõrgustiku kaardi ees ning otsis pilguga.

Ta leidis Södermalmi.

Siin, siin ma olin – ta osutas kaardil oma töötoale – ja seal, seal on Årstadal.

Ta puhus kähku klaasi uduseks ja tõmbas nimetissõrmega nende kahe punkti vahele sirgjoone.

Täpselt nende punktide vahekohas seisis see.

Årstabroni sild.

Maapind tema jalge all õõtsus. Ta tundis, et pulss tõusis ja et ta higistas.

Esimene kell jäi seisma, mõtles ta aeglaselt, täpselt kolmteist ja kolmteist. Täpselt siis, kui rong rööbastelt välja jooksis.

Ta tõmbas uue joone Ringvägeni lähedal asuvast töötoast üle ...

Valgustunneli?

Brommasse.

Ta piilus üles õhku. Kui naine oleks üleval lennukis, mis just Brommalt õhku on tõusnud? Ja mina oleks maa peal Ida-Södermalmis, siis tähendab see, et üks joon meie vahel viib otse üles ...

Ta vaatas jälle kaardile.

Otse üles õhku. Õhus, täpselt seal, kus lendavad kõik lennukid, mis Brommal maanduma hakkavad.

Ta neelatas.

Jah. Ja teine kell jäi seisma kell kümme nelikümmend. Täpselt kakskümmend enne ühtteist.

Täpselt siis, kui lennuk alla kukkus.

Kurat, see on tobe!

Ta ei teadnud, millises suunas peaks vaatama.

Rongid Portugalis, Andrea Doria ...

Rahune maha, Arvid!

Ei, see, kurat, on tobe!

Ta hingas jõuliselt, vahtis taas üksisilmi kilekotis taskukella – mis neetud vastik põrgukell see siin tegelikult on? Ta pidi selle just autosilla alla murule viskama, aga hoidis siiski ennast tagasi ja keeras selle hoopis üles, läbi kilekoti, kiirete sõrmeliigutustega üm-ber nupu – ei tohi jälle seisma jääda, ei tohi seisma jääda!

Ta juurdles edasi, vaadates samal ajal minutiosuti liikumist. See on tõesti tobe. Kas olen mina hull või? Jah, ma olen hull. Ma pean hull olema!

Ta mõtles kiiresti edasi, kuid ei suutnud mõtteid koondada, nähes jälle tumedat suitsusammast ja kuuldes eemalt päästeautode sireene. Ta proovis taas telefoni.

Ma tean, kuidas see toimub, mõtles ta, kui kutsung kohale läks. Üksteise järel. Ma tean, kuidas õnnetused aset leiavad!

Driessen ei vastanud.

Ta proovis uuesti.

Sama asi: mitte mingit vastust.

Veel üks katse.

Aga mitte midagi.

„Kurrraaaat!“ hüüdis ta kogu hingest ja hakkas kiiresti roosa krohvitud fassaadiga Fridhemi kooli poole jooksma.

Kui ta läbi koduvärava sisenes, proovis ta jälle Driesseni numbril helistada.

„Kõnet ei ole võimalik ühendada. Palun proovige hiljem uuesti.“

Uudis on levinud. Võrk ülekoormatud, kogu Rootsis, mõistagi.

Ta tegi välisukse lukust lahti.

Lena seisis köögi ukseavas, Linus süles.

Poiss magas.

„Oh, seal sa oledki,“ ütles naine ja hakkas kohe nutma. „Linuse koolist ühe tüdruku isa on kadunud. Ta töötab Brommas ühes laos. Ma nii kardan, et juhtub veel midagi.“

Ta embas naist ja silitas teda rahustavalt seljale.

„Rahu, rahu ...“

Ta silitas poisi juukseid, naine nuttis ägedalt. Ta ise oli ikka veel hingetu.

Mida ma teen, kui ma Driessenit kätte ei saa? Räägin politseile?

Ajalehtedele? Meediale?

Ei, ei. Nad mõtleksid, et ma olen pagana tola, neil on väga palju muid toimetusi.

Aga mida ma teen? Mõtle, kui Driesseni kell uuesti käima hakkab ja siis jälle seisma jääb!

Pean ta ainult kätte saama.

Ei, ei, see on täiesti hullumeelne, idiootlik mõte. Lihtsalt palju kokkulangevusi, ma pean sellest loobuma.

Naist embuses hoides mõtles ta läbi rea valikuvõimalusi. Tundus, nagu jalad ei kannaks teda.

Aga võibolla on kiire. Mõtle, kui juhtub veel midagi, mida mina oleks saanud takistada?

„Mis on?“ küsis Lena.

„Jah, kuule,“ ütles ta, „ma pean kohe ühte asja kontrollima.“

Ta lasi naisest lahti, läks esiku töölaua juurde ja pani arvuti käima. Ta käed värisesid.

Cathrine Driesseni kohta oli Google’is kaksteist viidet. Enamik neist juhatasid erinevate orienteerumisvõistluste tulemuste juurde. Neli viidet oli saksa keeles, millest ta aru ei saanud, ja üks sisaldas ühe 18. sajandil elanud naise lühikest elulugu. Ta ei suutnud tema nime Facebookist, Twitterist ega hitta.se-st leida. Seevastu leidus veel kolm inimest, kelle nimeks oli Driessen. Ta helistas kähku neile järjest. Esimene ei vastanud, teisel võttis vastu saksakeelne automaatvastaja, kolmas oli üks vanem naine Älvsjöst, kes ütles, et tema ei tunne suguvõsas ühtki Cathrine’i.

Kallis valge Audi? Kena jõukas naine. Kuidas see mõjus! Pole palju, millest lähtuda.

Ta pani telefoni taskusse ja läks kööki, kus Lena avatud külmkapi ees seisis ja vaagnalt lihapalle sõi.

„Kuule ... eeh ... ma pean vist Göteborgi sõitma.“

„Misasja?“

Naine pani külmkapiukse kinni.

„Göteborgi.“

Ta tegi pausi.

„Ma pean vist praegu sõitma. Otsekohe, täna niisiis, niipea kui saab. Kindlasti ei ole enam ühtegi lendu ega ka rongi. Mul tuleb autoga minna. Ma pean kohe Göteborgi sõitma!“

„Miks siis?“

Ta kohtas naise pilku ning tal oli raske hingata.

„Ma ei oska seletada,“ ütles ta. „Sellel võib olla seos õnnetustega. Ma pean ainult ühe inimese sealt kätte saama. Ma peaks nüüd kohe sõitma. Oh, issand jumal.“

Ta tundis, kui kahtlustavalt naine teda vaatas.

„Kes see on, kelle sa pead kätte saama?“

„Ma ei oska seletada. Ma usun vaid, et tean, kuidas õnnetused võisid juhtuda. Kui ma sinna ei sõida, võib neid ehk veel tulla.“

Naine vahtis ainiti mehe poole. Mehele paistis, nagu naine vaataks teda nagu patsienti.

„Aga millest sa räägid? Ja sa ei tohi ju meid praegu siia üksi jätta, Arvid!“

Mees rehmas saamatult kätega, teadmata, mida öelda, kuid märgates samas, et ta nutab.