Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 14

Lennuk oli täis. Brüsselist lendamine oli võtnud peaaegu kaks ja pool tundi ning plastilõhnaline õhk oli jõudnud muutuda veel lämmatavamaks ja soojemaks. Väike teleriekraan laepaneelis näitas, et lennuki kiirus oli 149 sõlme ja sihtkoha ilma sümboliks oli suur päike.

Reisijad olid oma kohvitopsid kokku kägardanud ja lauad üles tõstnud. Stjuuard tuletas kõigile meelde, et elektroonilised seadmed tuleb välja lülitada, ja stjuardess kõndis sihikindlalt läbi reisijatesalongi, et kontrollida, kas kõigi turvavööd on kinnitatud. Seejärel kadus ta eesmisse köögiruumi, kus ta sedamaid klappistme avas ning end rihmaga kinnitas. Ärimeeste sülearvutid olid kuulekalt vutlaritesse või portfellidesse pandud. Naised kohendasid oma kostüümijakkide hõlmu. Akna taga paistis, kuidas lennuk aeglaselt läbi pilvetortide allapoole vajus, ning all maa peal vilksatas tumesinine vesi ja osa Stockholmi lõunasaarestikust.

Lennuki kõhu alt kostis loksatus, kui telik avati. Maa-alad allpool olid tiheda hoonestusega: suured klotsitaolised elamukvartalid reas, linnasüda ise laotus suure saarega esiplaanil ja mitme teise saarega kaugemal. Väikese Bromma lennuvälja stardi- ja maandumisradadest, mis üheskoos meenutasid suurt arusaamatut kirjatähte, paistsid ebamäärased vilksatused.

„Näe, seal all see ongi, õnnetus, see sild, mis kokku varises,“ ütles üks reisijatest oma kaaslasele ja nad kummardusid aknast välja vaatama.

Samal ajal avanesid tiibadel maandumisklapid, kui lennukikere mõnusalt pehmelt pisut pidurdas. Nad olid jõudnud pilvedest läbi. Väinad ja lahed Stockholmi keskuses särasid kaunilt ning paljud sillad ja suured rohelised pargialad meenutasid brokolikimpe ke-set tänavavõrgustiku looklevaid kivimustreid.

Oli kuulda kumedat katkendlikku heli. Siis nägid mitmed reisijad, et terve parempoolne tiib õõtsub. Kaks mootorit näisid normaalselt töötavat, kuid peagi hakkas suitsu tulema, algul ühest ja siis teisest mootorist. Kolises tugevasti, lennuk lendas üle saare, seejärel kitsa väina ja sisenes siis suurema maa-ala kohale, mille kaugemas otsas asus maandumisradade kriipsumuster.

„Vaadake, mootorid!“ ütles üks vanem naine valjusti ja pööras ennast ümber, aga tundus, et stjuardessid ei kuulnud.

„Die Motoren!“ karjus üks ärimeestest, tegi turvavöö lahti ja tõusis püsti.

Stjuardess märkas teda.

„Please, keep your seat belt fastened!“^[1.] lausus ta ning proovis sundida meest taas istet võtma.

„Aga tehke siis midagi!“ ütlesid mitmed reisijad ja osutasid tiivale.

„Keep calm,“ ütles stjuardess, kummardudes samal ajal ettepoole ja vaadates kahtlustavalt aknast välja, tiiva poole. Nad võisid tema ilmest näha, et ta ei suutnud oma silmi uskuda.

„Keep calm,“ ütles ta jälle. „Rahu!“ ja tormas siis ette, kokpiti suunas.

Samal ajal kostis valjuhääldist kapteni hüüatus:

„Cabin crew, instructions for emergency landing! Fasten your seat belts! I repeat, fasten your seat belts!“^[2.]

Reisijatesalongist kostis palju kisa ja üks naine hakkas nutma. Terve lennukikere rappus korraks, lõhnas põleva nafta järele. Nad asusid nüüd ainult ligi saja meetri kõrgusel maapinnast ja lennuk hakkas kiiresti kõrgust kaotama.

„Keep your seat belts fastened!“ ütles kapten ja samal hetkel jõnksatas lennuk nii ägedalt, et stjuardess vahekäiku pikali kukkus.

Ta proovis püsti tõusta, aga uue jõnksatuse tõttu kaotas ta uuesti tasakaalu ning maandus otse näoli põrandale.

„Bend forward, hold your knees. I repeat, bend forward and hold your knees!“^[3.]

Uus, tohutu kõmakas – šokilaine läbi lennuki – ja suur osa vasakust tiivast rebiti jõulise rapsuga lennukikere küljest lahti ning seinapaneelis oli näha ainult hiiglaslikku ovaalset ava. Nüüd karjusid kõik lennukis, mis korraga tublisti vasakule kaldus. Nad kerkisid taas pisut ja lennuk laperdas edasi läbi õhu. August paistsid puude ladvad, millest nad mööda sööstsid, ja maapind allpool lähenes tohutu kiirusega. Hapnikumaskid kõlkusid laes, avariivalgustus väreles põranda juures, mitmed käsipagasilahtrid avanesid nii, et joped ja kotid reisijatele pähe kukkusid, ning keegi hüüdis hooti seosetuid sõimusõnu. Samal ajal lendas stjuardess hooga ettepoole, näoli ühe tooli vastu, ning tema suust ja peast hakkas verd voolama.

Üks naine, kes istus turvavööga kinnitatult augu lähedal, karjus otse avavuse poole ja tema pikad juuksed lehvisid nagu pruun lipp tormis.

Maapinnani ei olnud rohkem kui viiskümmend meetrit ning lennuk lähenes all asuvatele korterelamutele ja eramajadega tänavatele. Lennukikere justkui tormas läbi pika kitsa tunneli. Teine tiib takerdus samuti millessegi – puulatvadesse – ja kogu maailm käis muudkui ringi täiesti muutlikus rotatsioonis ning keegi kisas kileda häälega ühe hingetõmbega: „We will die, we will die!“^[4.]

Majade katused paistsid nüüd väga lähedal ja hääl jätkas karjumist. Kulus vaid mõni sekund, et tunnel avaneks, üks sekund, et kõik avarduks. Kogu maailm rebenes nagu siis, kui paks pilvekiht hõõguva päikeseketta lõpuks läbi laseb. Tunnel oli lõppenud ja kogu lennukikere viskus metallosade, kehade ja tule põrkuvasse keerisesse.