Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 15

Kõik, kes õuel olid, paiskusid hetkega maapinnale. Tundus, nagu kogu maailm rappuks. Otse tara taga, otse nende ees paistis – tuli. See nägi välja nagu tulepurskkaev. Oli kuulda valjusti naksuvaid helisid. Nagu aegluubis langesid suured oksad puudelt õuele. Puude ladvad põlesid, suured suitsevad metallitükid olid tara kummuli lükanud. Lõvikoobas põles, Pantrikoobas põles ja kõikjal õue peal lebasid karjuvad lapsed. Mõlemad kasvatajad lamasid liikumatult.

Möödusid sekundid.

Siis kergitas üks neist ülakeha. Tal jooksis jalast, kõhust, käsivartest verd.

Kõikjal tema ümber mustad punktid, suits, summutatud kisa, leegid, kütuse lõhn.

Üksteise järel kõlas mitu valju pauku, nagu kahuripaugud. Üks kolmerattaline lebas peenrasse pressitult väikese õuemänguasjade ja aiatööriistadega abihoone juures. Värav oli aia küljest lahti paiskunud.

Paugud jätkusid. Õuel asfaldil lebas aluspesu, särke ja diplomaadikohvreid, sülearvuteid, pudeleid ja ajalehti. Ja puruks rebitud inimkehasid. Elutuid. Ühel neist oli ülikond.

Kasvatajal õnnestus põlvedele tõusta, ning seejärel jalgele.

Lõhnas vängelt bensiini ja põleva nafta järele, paljud majafassaadid olid mustaks tõmbunud.

Kõikjal maapinnal lebas värvilaike.

Need olid segamini.

Mõned neist liigutasid ennast.

Värvilaigud, kes püsti tõusid.

Need olid lapsed, nad nutsid, nad karjusid.

„Sveal on valus!“ hüüdis keegi.

Üks väike tüdruk seisis püsti ja tundus šokis olevat. Nägu oli kahvatu, laubal oli näha kriimustus.

Suur terav metallese küündis tüdruku ristluust esile.

„Emme!“ hüüdis tüdruk.

„Helista kiirabisse!“ hüüdis teine õpetaja. „Ma ei saa ennast liigutada ...“

Mitut inimkeha võis ähmaselt näha metallkesta sees, mis lebas natuke maad tarast väljaspool – lennukivrakk.

Lasteaia ühte seina ei olnud enam, see põles ja oli sisse kukkunud.

Kui suits vaikselt hajuma hakkas, oli õuel häguselt näha üha enam kehasid. Nutt. Appihüüded, ulgumine.

Keset asfalti, päris selle lähedal, mis varem oli olnud peasissepääsu juurde viiv lapsevankrite kaldtee, oli üks punane punkt.

Väike punane punkt – väike punane tuletõrjeauto.

Erkkollase vestiga söestunud lapsekeha käes.

1 „Palun hoidke oma turvavöö kinnitatuna!“ Tlk. [ ↵ ]

2 „Salongi meeskond, juhised hädamaandumiseks! Kinnitage turvavööd! Ma kordan, kinnitage turvavööd!“ Tlk. [ ↵ ]

3 „Kallutage ettepoole, hoidke oma põlvedest kinni. Ma kordan, kummarduge, hoidke põlvedest!“ Tlk. [ ↵ ]

4 „Me saame surma, me saame surma!“ Tlk. [ ↵ ]