Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 12

Arvid Ljunger seisis uuesti töötoas, Ball-Howard laual tema ees. Hommikupäikese kiired peegeldusid ikka ja jälle kuldselt kellakapslilt. Kõrvallaual lebas eilne Aftonbladet. Arvid poleeris sametlapiga kellakapslit ja silmitses aeg-ajalt pealkirju.

„LISA lk 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18.“ „Liiklusameti ekspert: Sild äsja nii ülevaadatud kui ka remonditud.“ „Surmarongi juht: Mul oli kaitseingel.“ „KAPO: Terrorismitunnused puuduvad.“ „Årstaviken – surm üheksa meetri sügavusel ...“ „Minu tüdruksõber jäi ellu – Nils (26) räägib teadmatuse tundidest.“ „Peaminister: Riikliku leina väljakuulutamine pole põhjendamatu.“ „Anna (54): Ma jäin surmarongile 3 minutit hiljaks.“ „Oleks võinud minna palju halvemini. SJ: Kaks rongi samaaegselt sillal ei ole ebatavaline.“ „Kummalised valgusnähtused seoses õnnetusega. Tunnistajad räägivad.“ „Häiretoimingud vaadatakse üle. Paljusid oleks saanud päästa.“ „Nii tuleb lapsega rääkida. Psühholoog: See on loomulik, et nad küsivad.“ „Hukkunute arv 298 – 106 vigastatut.“ „Surmasild Årstas. 753 meetrit pikk, 9 meetrit lai, 26 meetrit kõrge.“

Siis pööras ta pilgu seina poole. Seal oli kaks äsja üles pandud pilti, üks Lenast ja teine Linusest. Mõlemal naeratus näol.

Ta vaatas jälle alla ajalehe poole, pööras seda, ohkas, virutas selle laua alla ja silmitses tähelepanelikult kella numbrilauda.

Põrgu päralt, milliseks maailm on muutunud. Aga tuleb tööd teha. Tuleb tagasi argipäeva naasta. Linus ja Lena ja mina – me igatahes oleme elus. Lõpuks läheb alati kõik jälle nagu tavaliselt. Lõpuks. Peab ainult tööle hakkama!

Ta vaatas endiselt paigalseisvaid osuteid, mis näitasid kolmteist minutit üle ühe, enne kui mõtles:

Vaata seda positiivsest küljest. Lõpuks ometi on aeg see väike iludus käsile võtta.

Pisut enam kui kaks tundi hiljem surus Arvid ettevaatlikult välise kapsli sisemise ümber kinni ja asetas Ball-Howardi töölaual taas endast eemale.

Ta köhis hääle puhtaks ja pilgutas silmi.

Ball-Howardi minutiseier liikus ühtlaselt ja korrapäraselt. Kõik numbrid ja teemandid särasid nagu äsja poleeritud.

Ta keskendus, asetas taskukella testimisplaadi keskele ja lülitas Witschini aparaadi sisse. Otsekohe kostis väikesest kõlarist võimendatud tikk-takk heli ja ta luges väikeselt aknalt amplituudinumbreid:

302.

Mhmh, perfektne.

Ta kuulatas uuesti ja kuulis, kuidas kella ankrutelg reipalt edasi-tagasi liikus.

Nõndamoodi siis, korras. Kõlakepike ja käigumehhanism – kõik.

Ikka veel mitte ainsatki! Mitte ainsatki kella, millele ma oleksin alla jäänud. Samahästi võiks talle siis helistada. Mis ta nimi nüüd oligi?

Driessen! Ta tahab ju kindlasti seda tagasi saada niipea kui võimalik.

Ta tuhnis kirjutuslaua aluskapi ühes pisisahtlis lebavate vastuvõtupaberite hulgas ja pomises, mõeldes samal ajal Lena peale, kes tavatses alati öelda, et mehel oli küll kõva kontroll kõige üle, mis ühe kella sees leidus, kuid kõige muu üle jäi kontroll pisut keskpäraseks.

Ta asetas Ball-Howardi ühele ülemistest riiulitest laua kõrval, pani käima P4 raadiojaama ning hakkas kaasa ümisema. Ta kuulis sedamaid, mis see oli: ksülofoni sissejuhatus Rolling Stonesi loole „Under my thumb“.

Olgu pealegi, ma võin talle hiljem helistada.

Palun, praegu veidi tööd, et ei peaks jälle mõtlema õnnetustele ja igavusele.

Ta sirvis enda ees olevat kilekottide virna.

Jaa-jah, mille ma nüüd ette võtan? Võibolla selle siin?

Ta hoidis üleval nelinurkset terasest Certina Town & Countryt. „Käiguvedru?“ seisis paberitükil.

Ah nii, kuuekümnendatest, võibolla varastest seitsmekümnendatest. Kindlasti niiskusprobleem, nelinurksed klaasid niisiis. Ma võin ometi selle avada ja piiluda, mõtles ta ja istus taas oma kulunud töötoolile.