Читать книгу Vereõed - Michael Mortimer - Страница 8

Stockholmi raudteejaama üheteistkümnenda tee perroon oli rahvast täis ja reisijad tunglesid suurtes parvedes äsja avanenud uste ees. Vagunisaatja, keskealine naine, seisis teise vaguni juures ja lehitses reisijatenimekirju, sellal kui perroonikella minutiseier end ühe sammu võrra edasi nihutas. Järjekorras viimased, noorem paar lapsevankriga, liikusid viimaks viienda vaguni juures kogu oma kandamiga rongi peale. Kergkärus istuv hõredate juustega väike poiss lehvitas suitsetavale vanemale mehele, enne kui uksed ettevaatlikult sulgusid. Viienda ja kuuenda vaguni ees oli endiselt näha lühikeses järjekorras seisvaid inimesi, kes ootasid rongi sisenemist, ent kui minutiseier näitas 13.03, oli perroon ühtäkki täiesti tühjaks saanud, üks noorem mees välja arvatud, kes akna poole õhusuudlusi saatis.

Täpselt siis, kui minutiseier ennast sammu võrra edasi nihutas, tõstis vagunisaatja käe õhku, asetas vile suule ja astus ainsast veel avatud uksest kolmandas vagunis rongi peale.

Kolm sekundit hiljem olid uksed iseloomuliku sahinaga sulgunud.

Ja siis, peaaegu märkamatult, hakkas rong liikuma, libisedes aeglaselt Stockholmi raudteejaamast välja ja edasi üle Centralbroni silla lõunasse, Riddarfjärdeni lahest ja Stadshuseti tornist mööda. Ikka lähemale Riddarholmeni saarel asuvatele kõrgetele kivimajadele ja Norstedtshuseti hoonele, mis veele kõige ligemal.

„Tere tulemast rongi number 535, mis viib meid Malmösse. Rongis vabu kohti ei ole ja me oleme tänulikud, kui hoiate vahekäigud pagasist vabad,“ kuuldus skoonelase hääl valjuhääldist. See läks üle skoonepärasele rootsi-inglise segakeelele: „If you have any further questions, please contact the train crew, thank you.“^[1.]

Sel ajal, kui vagunisaatja vagunitest läbi käis, kostis naeru, vestlemist ja laste kisa ning eemalt bistroovagunist oli tunda kohvi lõhna. Kiirus suurenes veidi. Kell teekonnadispleil näitas täpselt 13.05.

Rong liugles Riddarholmeni saare juures tunnelisse ja möödus Gamla stani metroojaamast ning jätkas vaikselt üle rööpalukkude kloppides läbi Slusseni alla Södertunnelnisse, mis viis valgustatud perroonidele Södra jaamas, kus mõni üksik linnalähirongi ootav reisija ainiti enda ette vahtis. Varsti tungis rong järgmisse tunnelisse, mis omakorda mitusada meetrit jätkus.