Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 10

Nad kaua nõnda rändasid ju sõbralikul moel,

nii kõnnumaadel kui ka sellistel, mis hästi haritud…

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Kui nad Falmouthist minema sõitsid, Strike’i tuju tõusis ja Robin pani selle peamiselt huvi arvele uue võimaliku juhtumi vastu. Ta polnud veel kunagi näinud, et mõni intrigeeriv probleem poleks Strike’i tähelepanu köitnud, ükskõik mis ka tema eraelus parajasti toimus.

Osalt oli tal õigus – Anna lugu oli tõesti Strike’is huvi äratanud, kuid peamiselt rõõmustas teda väljavaade, et ta saab lasta oma proteesil mõne tunni puhata, ja teadmine, et iga minutiga kasvab teda õest lahutav vahemaa. Ta tegi autoakna lahti, et lasta tuttaval ergutaval mereõhul vanasse autosse hoovata, ja küsis, puhudes suitsu Robinist eemale:

„Kas sa Morrist oled minu äraolekul palju näinud?”

„Eile nägin,” vastas Robin. „Maksin talle eelmise kuu kulurahad ära.”

„Aa, väga hea, aitäh,” ütles Strike, „ma pidingi sulle meelde tuletama, et see tuleb ära teha. Mis sa temast arvad? Barclay ütleb, et ta oskab oma tööd hästi, ainult räägib autos liiga palju.”

„Nojah,” heitis Robin, ilma et oleks midagi kinnitanud ega ümber lükanud, „rääkida talle meeldib.”

„Hutchinsi meelest on ta natuke libe tegelane,” jätkas Strike, sondeerides ettevaatlikult pinda.

Ta oli märganud, et Robini jaoks oli Morrisel varuks eriline hääletoon. Hutchins oli ka teatanud, et Morris küsis talt, kas Robin on suhtes.

„Mm,” tegi Robin, „noh, ma pole temaga tegelikult nii palju kokku puutunud, et oskaksin midagi arvata.”

Arvestades Strike’i praegust stressitaset ja tööhulka, millega hakkama saamiseks büroo pidi pingutama, otsustas Robin, et ei hakka Strike’i kõige viimasena tööle võetud meest kritiseerima. Neil oli ühte inimest juurde vaja. Vähemalt teeb Morris oma tööd hästi.

„Patile ta meeldib,” lisas Robin, osalt lihtsalt selleks, et nalja saada, ja nägigi silmanurgast lõbususega, et Strike pöördub tema poole, kulm kortsus.

„Kurat, see pole küll mingi soovitus.”

„Nii pole ilus öelda,” pistis Robin.

„Sa saad ikka aru, et nädala pärast on Pati juba raskem lahti lasta? Tema prooviaeg on peaaegu läbi.”

„Ma ei tahagi teda lahti lasta,” vastas Robin. „Minu meelest on ta väga tore.”

„Noh, jäägu see siis sinu hingele, kui temaga kunagi probleeme hakkab tekkima.”

„Minu hingele see ei jää,” ütles Robin. „Minu kaela sa teda ei aja. Tema töölevõtmine oli ühine otsus. Sina olid see, kellel oli ajutistest sekretäridest kõrini…”

„Ja sina olid see, kes ütles „võib-olla poleks paha võtta traditsioonilisem asjaajaja” ja „me ei peaks teda tema vanuse pärast alahindama”…”

„… ma tean, mida ma ütlesin, ja vanuse-jutu juurde jään ma ka nüüd. Ja meil ongi vaja kedagi, kes saaks tabelitest aru, kes on korrastatud töömeetoditega, aga sina olid see, kes…”

„… ma ei tahtnud, et sa süüdistaksid mind vanuselises diskrimineerimises.”

„… sina olid see, kes talle seda tööd pakkus,” lõpetas Robin kindlalt.

„Ma ei tea, mis pagan mul mõttes oli,” pomises Strike ja nipsas sigaretituha aknast välja.

Patricia Chauncey oli viiekümne kuue aastane, kuid välja nägi kuuekümne viiene. Ta oli kõhn naine sügavate kortsudega, pärdikuliku näoga ja uskumatult tintmustade juustega, ning suitsetas büroos lakkamatult e-sigaretti, kuid teda võis näha tõmbamas pärissigareti suitsu sügavale kopsudesse samal silmapilgul, kui tema jalad tööpäeva lõpus kõnniteed puudutasid. Pati hääl oli nii madal ja räme, et telefonis aeti teda tihtipeale Strike’iga segi. Ta istus büroo eesruumis Robini endise laua taga ja oli võtnud nüüd, mil Robin oli läinud üle täisajaga detektiivitöö peale, üle suurema osa büroo telefonivastamisest ja haldamisest.

Strike ja Pat olid suhtunud algusest peale teineteisesse võitlushimuliselt ja see hämmastas Robinit, kellele meeldisid nad mõlemad. Robin oli Strike’i mõnikord välja löövate pahurushoogudega harjunud ja oli valmis talle need andestama, eriti kui kahtlustas, et tal on valud, Pat aga ei tundnud mingeid südametunnistusepiinu ja võis täiesti nähvata: „Kas see tapaks su ära, kui sa aitäh ütleksid?”, kui Strike ei ilmutanud juhtumisi piisavat tänulikkust, kui Pat talle telefonisõnumid edasi andis. Oli ilmselge, et tema ei tunne nüüd juba kuulsa detektiivi ees vähimatki aukartust, mida olid näidanud üles mõned ajutised sekretärid, kellest ühe oli Strike kohapeal lahti lasknud, kui nägi, et see filmib teda oma telefoniga büroo eesruumist. Asjaajaja käitumine andis lausa mõista, et ta elab igapäevases ootuses, et saab teada midagi, mis Strike’ile varju heidab, ja ta ilmutas teatud rahulolu, kui kuulis, et mõlk ühel kaustakapil tekkis sellest, et Strike virutas sellele kunagi rusikaga.

Samas aga olid toimikud täidetud, arved korras, kõik tšekid ilusti sisse kantud, telefonile vastati kiiresti, sõnumid anti edasi täpselt, büroos ei saanud kunagi otsa teekotid ega piim ja Pat polnud ainsatki korda jäänud tööle hiljaks, ükskõik milline ka polnud ilm ja vaatamata viivitustele metroorongide sõidugraafikus.

Oli ka tõsi, et Patile meeldis Morris, kes oligi enamiku tema harvade naeratuste adressaat. Morris vaatas alati hoolega, et pühendaks Patile kogu oma sinisilmse sarmi, enne kui Robini ette võttis. Pat uskus juba, et tema nooremate kolleegide vahel võib tärgata armulugu.

„Ta on väga kena mees,” ütles ta Robinile alles eelmisel nädalal, kui Morris teatas telefoni teel oma asukoha, et ajutiselt kättesaamatule Barclayle saaks edasi öelda, kus ta peab nende kõige suurema juhtumiga seotud jälgimise üle võtma. „Seda peab tunnistama.”

„Ma ei pea midagi tunnistama,” vastas Robin pisut pahaselt.

Juba see oli halb, et Ilsa Robinit tema puhkeajal Strike’iga tüütas, polnud vaja, et nüüd hakkaks veel Pat tegema tööajal sama Morrisega.

„Täpselt,” vastas Pat, laskmata end heidutada. „Las ta teenib austuse välja.”

„Aga see selleks,” ütles Strike nüüd, lõpetas sigareti ja kustutas koni plekktoosi sisse, mida Robin just selleks otstarbeks kindalaekas hoidis, „sa tõmbasid Tupsukesega otsad kokku. Kuradi hea töö.”

„Aitäh,” ütles Robin. „Aga see läheb lehtedesse. Mitme naise või mehe pidamine on alati uudis.”

„Jah,” ühmas Strike. „Noh, Tupsukesel saab olema hullem kui meil, aga meil tasub üritada oma nime sellest eemal hoida, kui võimalik. Ma räägin Windsori proua Campioniga. Niisiis jäävad veel,” ta loendas nimesid oma jämedatel sõrmedel, „Kahepalgeline, Kergejalg, Postkaart ja Suli.”

Büroos oli saanud kombeks panna sihtmärkidele ja klientidele hüüdnimed, peamiselt selleks, et nende pärisnimed avalikus kohas rääkides või meilidest välja ei tuleks. Kahepalgeline oli büroo endine klient, kes oli hiljuti uuesti välja ilmunud, pärast seda, kui oli proovinud teisi eradetektiive ja leidnud, et need ei rahulda teda. Strike ja Robin olid varem uurinud kaht tema tüdruksõpra. Esmapilgul oleks võinud tunduda, et Kahepalgelisel ei vea armastuses sugugi, ta on mees, kellele partnerid, keda tema kopsakas arvesaldo alguses ligi tõmbas, ei suuda kuidagi truuks jääda. Aja jooksul olid Strike ja Robin hakanud aga uskuma, et mehele valmistas mingit ebamäärast emotsionaalset või seksuaalset rahulolu, kui teda peteti, ning büroole maksti, et nad hangiksid tõendeid, mis ei ärritanud teda, vaid vastupidi, pakkusid naudingut. Kui Kahepalgelisele esitati tõendid naise truudusetusest, seadis ta naise nendega silmitsi, saatis ta minema ja otsis uue ning kõik hakkas jälle otsast peale. Seekord käis Kahepalgeline glamuurimodelliga, kes paistis mehe halvasti varjatud pettumuseks olevat truu.

Kergejalg, kelle kujutlusvõimevaese hüüdnime oli valinud Morris, oli kahekümne nelja aastane tantsija, kellel oli käimas armulugu kolmekümne üheksa aastase kaks korda lahutatud naisega, kes paistis peamiselt silma kunagise narkootikumitarvitamisega ja üüratu usaldusfondiga. Selle koorekihti kuuluva naisterahva isa palkaski büroo, et uurida Kergejala mineviku või käitumise kohta välja midagi sellist, mida saaks kasutada tütre temast eemale kiskumiseks.

Postkaart oli seni täiesti tundmatu suurus. Keskealine ja Robini meelest mitte eriti võluv televisiooni ilmateadustaja oli tulnud büroosse pärast seda, kui politsei ütles, et nad ei saa midagi ette võtta postkaartidega, mis olid hakanud saabuma tema töökohta ja mida oli hakatud väga murettekitaval kombel tooma öötundidel ka tema koju. Kaartidel polnud ähvardusi, tihtipeale olid need lihtsalt banaalsed kommentaarid ilmamehe lipsuvaliku kohta, kuid need andsid tunnistust, et postkaartide saatja teab tema liikumiste ja eraelu kohta palju rohkem, kui üks võõras teadma peaks. Iseäralik oli ka just postkaartide valimine, kui tänapäeval on nii palju lihtsam kiusata inimest taga internetis. Büroo üks lepinguline, Andy Hutchins, oli nüüd veetnud juba tervelt kahe nädala jagu öid ilmateadustaja maja ees parkides, kuid Postkaart ei olnud ennast veel ilmutanud.

Viimane ja kõige tulutoovam oli huvitav juhtum, mis puudutas Suli, noort investeerimispankurit, kelle kiire tõus ettevõttes oli põhjustanud tema tähelepanuta jäänud kolleegide hulgas ennustataval hulgal pahameelt, mis plahvatas lauskahtluseks, kui ta edutati kolme vaieldamatult parema kvalifikatsiooniga kandidaadi ees firma teiseks meheks. Millised hoovad täpselt olid Sulil firma tegevjuhi mõjutamiseks (keda büroos tunti SB ehk Suli Bossina), see ei huvitanud nüüd enam mitte üksnes Suli alluvaid, vaid ka paari umbusklikku juhatuse liiget, kes kohtusid Strike’iga ühes hämaras baaris Londoni finantskeskuses ja seletasid talle oma muret. Strike’i praeguseks strateegiaks oli üritada Sulist rohkem teada saada tema isikliku assistendi kaudu, kes oli naisterahvas, ja just sel eesmärgil oli Morrisele antud ülesandeks assistendile tundide kaupa mesijuttu ajada, ilma et ta oleks avaldanud oma nime või ametit, ning püüda välja selgitada, kui kindel on naise ustavus Sulile.

„Kas sa pead mingiks kindlaks ajaks Londonis tagasi olema?” küsis Strike põgusa vaikuse järel.

„Ei,” ütles Robin, „miks sa küsid?”

„Ega sa vastu pole,” ütles Strike, „kui me söögipeatuse teeksime? Ma pole hommikust söönud.”

Kuigi Robin mäletas, et Strike’i ees oli olnud sarvesaiapuru täis taldrik, kui ta Palacio Lounge’i jõudis, oli ta nõus. Paistis, et Strike loeb tema mõtteid.

„Sarvesai ei lähe arvesse. Seal on peamiselt õhk.”

Robin hakkas naerma.

Kui nad jõudsid Cornwall Service’i Subwaysse, oli õhkkond nende vahel muutunud peaaegu lõbusaks, hoolimata sellest, et nad olid väsinud. Kui Robin, kes pidas meeles oma kindlat otsust süüa tervislikumalt, oli oma salatiga alustanud ja Strike oli võtnud paar rahuldustpakkuvat suutäit oma steigi-juustu-võileivast, saatis Strike Kim Sullivanile tüüpmeili büroo hinnainfoga ja ütles siis:

„Ma läksin täna hommikul Lucyga tülli.”

Robin järeldas, et tüli oli olnud kole, kui Strike selle juba jutuks võttis.

„Kell viis, aias, kui ma vaikselt suitsu tegin.”

„Natuke varavõitu konflikti jaoks,” tähendas Robin, nokkides innutult salatilehti.

„Noh, tuleb välja, et meil on käimas võistlus „Kes armastab Joani rohkem?”. Ma ei teadnud, et ma üldse osalengi.”

Umbes minuti sõi Strike vaikides ja jätkas siis:

„Asi lõppes sellega, et ma ütlesin talle, et minu meelest on Adam vinguv närukael ja Luke on mölakas.”

Robin, kes oli võtnud lonksu vett, tõmbas selle hingekurku ja teda tabas kramplik köhahoog. Lähedaste laudade tagant vaatasid einestajad nende poole, Robin aga puristas ja ahmis õhku. Ta haaras laualt pabersalvräti, et lõuga ja läbimärgi silmi kuivatada, ning kähistas:

„Mille… pagana… pärast sa seda ütlesid?”

„Selle pärast, et Adam on vinguv närukael ja Luke on mölakas.”

Üritades ikka veel vett hingetorust välja saada, hakkas Robin naerma, pisarad jooksmas, kuid vangutas pead.

„Kurat küll, Cormoran,” ütles ta, kui suutis viimaks korralikult rääkida.

„Sina ei pidanud nendega terve nädala koos olema. Luke lõhkus mu uued kõrvaklapid ära ja siis jooksis mu jalaga minema, igavene väike raibe. Ja siis süüdistab Luce mind, et ma soosin Jacki. Muidugi ma soosin teda – tema on ainuke normaalne.”

„Jah, aga öelda nende emale…”

„Jah, tean,” lausus Strike kurvalt. „Ma helistan ja palun vabandust.” Jälle tekkis lühike paus. „Aga perse küll,” urises ta, „miks ma pean nad kõik koos välja viima? Mõlemal ülejäänul on sõjaväest kama. „Adam nuttis, kui te Sõjamuuseumist tagasi tulite” – sittagi! Sellele väiksele lurjusele lihtsalt ei meeldinud, et ma Jackile midagi ostsin, muud midagi. Kui Lucy saaks oma tahtmise, viiksin ma nad kõik igal nädalalõpul kuskile välja ja siis saaksid nad valida, kuhu minna, üksteise järel: siis tuleks käia loomaaias ja kuramuse kardirajal ja kõik, mis minu ja Jacki koosolemistes head on, oleks rikutud. Jack meeldib mulle,” lisas Strike, üllatusega, nagu paistis. „Meid huvitavad samad asjad. Mis maania see on, et neid kõiki peab ühtemoodi kohtlema? Minu meelest on see väärtuslik elu õppetund – saada aru, et keegi pole sulle midagi võlgu. Sa ei saa midagi automaatselt lihtsalt sellepärast, et oled kellegi sugulane.

Aga olgu, ta tahab, et ma ostaksin teistele poistele ka kingitusi,” ja Strike joonistas õhku ruudu. „„Proovi mitte olla pisike värdjas”. Ma lasen teha sellise sildi, et see Luke’i toa seinale panna.”

Nad ostsid kotitäie snäkke ja asusid uuesti teele. Kui nad jälle maanteele keerasid, väljendas Strike süütunnet, et tema ei saa osa maad roolis olla, sest vana Land Roveri juhtimine oli tema kunstjalale liiga suur vaev.

„Pole tähtis,” vastas Robin. „Mul pole selle vastu midagi. Mis sulle nalja teeb?” lisas ta, nähes, et Strike vaatab midagi, mille oli leidnud nende toidukotist, ja muigab.

„Inglise maasikad,” ütles Strike.

„Ja see on koomiline, mispärast?”

Strike jutustas Dave Polworthi raevust selle üle, et Cornwalli päritolu kaupadel pole sellekohast silti, ja tema sama suurest rõõmust selle üle, et kohalikud märgivad blankettidel aina enam ja enam oma korni identiteedi inglise omast tähtsamaks.

„Sotsiaalse identiteedi teooria on väga huvitav,” märkis Robin. „Ja eneselahterdamise teooria samuti. Ma õppisin neid ülikoolis. Need mõjutavad nii äri kui ühiskonda…”

Robin jutustas rõõmsalt paar minutit, kuni heitis pilgu Strike’i poole ja nägi, et see on sügavasti magama jäänud. Otsustades mitte solvuda, kuna mees oli väsimusest hall, jäi Robin vait, ja kui mõned mühatavad norsked välja arvata, ei tulnud Strike’i poolt rohkem mingit suhtlust, kuni ta lõpuks Swindoni äärelinna lähistel korraga jälle ärkvele võpatas.

„Kurat,” pomises ta ja pühkis käeseljaga suud, „anna andeks. Kui kaua ma magasin?”

„Umbes kolm tundi,” ütles Robin.

„Kurat,” ütles Strike uuesti, „anna andeks,” ja sirutas otsekohe sigaretti võtma. „Ma pidin magama maailma kõige ebamugavamal diivanil ja lapsed ajasid mu iga päev kuradima koidu ajal üles. Kas tahad toidukotist midagi?”

„Jah,” ütles Robin ja heitis dieedi tuulde. Ta vajas hädasti midagi ergutavat. „Šokolaadi. Inglise või korni oma, mul ükskõik.”

„Anna andeks,” lausus Strike kolmandat korda. „Sa rääkisid midagi sotsiaalteooriast või millestki sellisest.”

Robin muigas laialt.

„Sa jäid magama umbes selle aja paiku, kui ma rääkisin sulle ülipõnevast moodusest, kuidas ma rakendan sotsiaalse identiteedi teooriat detektiivitöös.”

„Ja see on?” küsis Strike, püüdes varem viisakuses kaotatu nüüd tasa teha.

Robin, kes teadis väga hästi, et just viisakuse pärast Strike seda küsiski, seletas:

„Põhimõtteliselt kalduvad inimesed lahterdama ennast ja teisi gruppidesse, see aga toob kaasa sarnasuste ülehindamise grupi siseselt, ja sarnasuste alahindamise grupi liikmete ja sellest väljaspool olijate vahel.”

„Nii et sa tahad öelda, et kõik kornid on karused maa soolad ja kõik inglased on ennast täis persevestid?”

Strike keeras ühe Yorkie batooni paberist lahti ja pistis Robinile pihku.

„Ei tundu tõenäoline, aga ma uurin Polworthilt, mida ta sellest arvab, kui me järgmine kord kohtume.”

Maasikatest, mis olid olnud Robini ost, ei teinud Strike väljagi, vaid avas purgi kokakoolat ja jõi seda, suitsetas ja vaatas, kuidas taevas värvub verekarva, kui nad Londonile lähemale jõudma hakkasid.

„Dennis Creed muide elab veel,” ütles Strike, vaadates, kuidas puud autoakna taga häguseks muutuvad. „Ma lugesin hommikul tema kohta netist.”

„Kus ta on?” küsis Robin.

„Broadmooris,” vastas Strike. „Alguses läks ta Wakefieldi vanglasse, siis Belmarshi, ja 95-ndal viidi Broadmoori haiglasse üle.”

„Milline oli tema psühhiaatriline diagnoos?”

„Vastuoluline. Psühhiaatrid ei jõudnud selles osas ühele meelele, kas tema mõistus oli kohtupidamise ajal terve või mitte. Väga kõrge IQ-ga. Lõpuks otsustas vandekohus, et Creed oli suuteline mõistma, mida valesti teeb, sellepärast läkski ta alguses vanglasse, mitte haiglasse. Kuid pärast seda tekkisid tal ilmselt sümptomid, mis muutsid ravi näidustatuks.

Olles lugenud selle kohta väga vähe,” jätkas Strike, „saan ma aru, miks juurdlust juhtiv uurija arvas, et Margot Bamborough võis Creedi ohvrite sekka kuuluda. Väidetavalt nähti seal kandis selle aja paiku, kui Margot oleks pidanud pubisse minema, väikest kaubikut, mis sõitis ohtlikult kiiresti. Creed kasutas kaubikut,” selgitas Strike vastuseks Robini küsivale pilgule, „mõne teise oma teadaoleva röövimise juures.”

Lambid maantee ääres süttisid juba ja Robin, kes oli oma šokolaadiga lõpetanud, tsiteeris:

„„Ta lebab pühas paigas”.”

Endiselt suitsetav Strike mühatas.

„Tüüpiline meediumite plära.”

„Arvad?”

„Igatahes, kurat küll,” vastas Strike. „Väga huvitav, et hauataguses elus oskavad inimesed rääkida ainult umbmääraste vihjetega. Ärka üles.”

„Hea küll, rahune maha. Ma lihtsalt mõtlesin valjusti.”

„Hea tahtmise korral võib peaaegu iga paiga kohta öelda, et see on püha. Clerkenwell, kus Margot kadus – kogu see piirkond on kuidagi religiooniga seotud. Seal olid mungad või midagi sellist. Tead, kus Dennis Creed 1974. aastal elas?”

„Räägi.”

„Paradise Parkis, Islingtonis,” vastas Strike.

„Aa,” tegi Robin. „Nii et sa arvad, et meedium teadis tõesti, kes Anna ema oli?”

„Kui mina meediumivärgiga tegeleksin, guugeldaksin mina igatahes klientide nimesid, enne kui nad kohale ilmuvad. Aga see võis olla peen nüanss, mis oli mõeldud trööstimiseks, täpselt nagu Anna ütles. Vihjed korraliku matmise kohta. Kui kohutav tema lõpp ka polnud, õilistab seda paik, kus on tema säilmed. Creed muide tunnistas, et puistas luutükid Paradise Parkis laiali. Tampis need lillepeenardesse.”

Kuigi autos oli endiselt umbne, jooksis läbi Robini keha väike tahtmatu külmajudin.

„Kuradi vereimejad,” ühmas Strike.

„Kes?”

„Meediumid, selgeltnägijad, kõik need soolapuhujad… jahivad inimesi.”

„Kas sina ei arva, et mõned neist usuvad sellesse, mida teevad? Saavad enda meelest tõesti sõnumeid teisest maailmast?”

„Mina arvan, et maailmas on palju põrunuid, ja mida vähem me neid nende põrunud olemise eest kiidame, seda parem meile kõigile.”

Strike’i taskus helises telefon. Ta võttis selle välja.

„Cormoran Strike.”

„Jah, tere… mina olen Anna Phipps. Kim on ka siin.”

Strike lülitas telefoni valjuhääldi peale.

„Loodetavasti te kuulete meid normaalselt,” ütles ta üle Land Roveri mürina ja logina. „Me alles sõidame.”

„Jah, lärmi on kuulda küll,” vastas Anna.

„Ma pean kinni,” ütles Robin ja tegigi seda, keeras auto sujuvalt teelaiendile.

„Ah, nii on parem,” lausus Anna, kui Robin mootori välja lülitas. „Noh, me arutasime seda Kimiga ja jõudsime otsusele: me tahaksime teid palgata.”

Robin tundis elevussööstu.

„Väga hea,” ütles Strike. „Me püüame aidata, kui võimalik.”

„Aga,” jätkas Kim, „me arvame, et psühholoogilistel ja… noh, ausalt öeldes finantsilistel põhjustel tahaksime seada uurimisele tähtaja, sest kui politseil ei õnnestunud seda juhtumit peaaegu neljakümne aastaga lahendada… siis, noh, võite ju teie ka järgmised nelikümmend aastat otsida, ilma et midagi leiaksite.”

„Nii see on,” nõustus Strike. „Nii et…”

„Me mõtleme, et selleks võiks olla aasta,” lausus Anna närviliselt. „Mida te… kas see tundub mõistlik?”

„Mina oleksin sama soovitanud,” ütles Strike. „Kui aus olla, siis ma ei usu, et meil oleks erilist võimalust vähem kui kaheteist kuuga kuhugi jõuda.”

„Kas te tahate minult veel midagi küsida, enne kui pihta hakkate?” küsis Anna ühtaegu pabistades ja elevil olles.

„Kindlasti tuleb midagi pähe,” vastas Strike ja võttis märkmiku välja, et ühte nime kontrollida, „aga oleks hea rääkida teie isa ja Cynthiaga.”

Liini teises otsas jäi täiesti vaikseks. Strike ja Robin vahetasid pilgu.

„Ma ei usu, et see oleks võimalik,” ütles Anna lõpuks. „Andke andeks, aga ma arvan, et kui mu isa teaks, et ma selle asja üles võtsin, ei andestaks ta mulle iialgi.”

„Aga Cynthia?”

„Asi on selles,” kostis Kimi hääl, „et Anna isa jäi hiljuti haigeks. Cynthia on selle teema osas neist kahest mõistlikum, aga kindlasti ta ei taha, et Royd praegu endast välja viidaks.”

„Noh, pole midagi,” ütles Strike, vaatas Robini poole ja kergitas kulme. „Meie esimeseks prioriteediks on kindlasti politseitoimiku kättesaamine. Senikaua aga saadan ma teile meie tüüplepingu. Printige see välja, kirjutage alla ja saatke tagasi, ning me asume asja kallale.”

„Aitäh,” ütles Anna ning väikese viivituse järel lausus ka Kim: „Olgu siis.”

Nad lõpetasid kõne.

„Kas sa näe,” lausus Strike. „Meie esimene jahtunud jälg. See tuleb kindlasti huvitav.”

„Ja meil on aasta aega,” märkis Robin ja keeras auto tagasi maanteele.

„Nad pikendavad seda aega, kui me millelegi jälile saame,” arvas Strike.

„Looda aga,” ütles Robin pilklikult. „Kim nõustus andma meile aasta, et ta saaks Annale öelda, et nad on kõike proovinud. Ma võin sinuga kohe praegu viieka peale kihla vedada, et mingit ajapikendust me ei saa.”

„Ma võtan kihlveo vastu,” sõnas Strike. „Kui on kas või aimus mingist juhtlõngast, tahab Anna kindlasti teada, kuhu see viib.”

Ülejäänud teekond möödus büroo käimasolevaid uurimisi arutades – jutuajamine, millega nad jõudsid Denmark Streeti otsa, kus Strike autost välja ronis.

„Cormoran,” ütles Robin, kui detektiiv oma koti Land Roveri tagumisest uksest välja tõstis, „sinu laual on sõnum Charlotte Campbellilt. Ta helistas eile ja palus, et sa tagasi helistaksid. Ta ütles, et tal on midagi, mida sa tahad.”

Ühe põgusa hetke vaatas Strike Robinile lihtsalt otsa, tema ilme oli tõlgendamatu.

„Selge. Aitäh. Noh, homme siis näeme. Ei, ei näe,” vaidles ta endale kohe vastu, „sul on ju vaba päev. Olgu sul siis tore.”

Ja kui ta oli autoukse mürtsuga kinni löönud, hakkas ta büroo poole lonkama, pea rinnal ja kott õlal, andmata kurnatud Robinile mingit aimu, kas ta siis tahab seda, mis Charlotte Campbellil on, või mitte.