Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 14
5. peatükk
ОглавлениеKuigi Dennis Creed ise ei osanud seda aimatagi, lasti ta vanglast välja tema tõelisel 29-ndal sünnipäeval, 19. novembril 1966. Tema vanaema Ena oli surnud, kui Creed vanglas oli, ja ei tulnud kõne allagi, et ta läheks elama oma kasuvanaisa juurde. Tal ei olnud lähedasi sõpru, kellelt abi otsida, ja kõik, kes võisid enne tema teist süüdimõistmist vägistamises olla tema suhtes hästi meelestatud, ei kiirustanud nüüd temaga kohtuma ega teda aitama. Creed veetis oma esimese öö vaba inimesena ühes hostelis King’s Crossi lähistel.
Pärast nädalast magamist hostelites või pargipinkidel õnnestus Creedil leida endale üürituba. Järgmised neli aastat liikus Creed viletsate üüritubade ja lühiajaliste, sularahas kätte makstava palgaga töökohtade vahel, mille sekka oli lükitud tänaval elamise perioode. Hiljem tunnistas ta mulle, et külastas sel ajal kõvasti prostituute, kuid 1968. aastal tappis ta oma esimese ohvri.
Koolitüdruk Geraldine Christie läks parajasti koju…
Järgmised poolteist lehekülge jättis Robin vahele. Tal polnud mingit erilist tahtmist lugeda üksikasju selle kohta, mida Creed oli Geraldine Christiega teinud.
… kuni viimaks, 1970. aastal, õnnestus Creedil hankida alaline elukoht keldriruumides üüritubadega majas, mida pidas Violet Cooper, viiekümneaastane endine teatri kostümeerija, kes, nagu Creedi vanaemagi, oli algstaadiumis alkohoolik. Nüüdseks lammutatud maja sai hiljem kurikuulsaks Creedi „piinakambrina”. Kõrge räämas tellishoone asus Liverpool Roadil, Paradise Parki lähistel.
Creed esitas Cooperile võltsitud soovitused, mida naine ei vaevunud kontrollima, ja väitis, et oli hiljuti vallandatud baaritöölt, kuid üks sõber olevat lubanud talle töökohta ühes lähedalasuvas restoranis. Kui kaitseadvokaat küsis Cooperilt, miks ta oli valmis üürima toa töötule, kellel polnud kindlat elukohta, vastas Cooper, et ta on „õrna südamega” ja Creed tundus olevat „armas poiss, natuke eksinud ja üksildane”.
Violet Cooperi otsus üürida Dennis Creedile välja algul üks tuba ja hiljem kogu keldrikorrus pidi talle kalliks maksma minema. Kuigi ta kinnitas kohtus, et tal polnud aimugi, mis tema maja keldris toimus, on Violet Cooperi nimega olnud sellest ajast peale seotud kahtlused ja häbi. Nüüd on ta võtnud endale uue identiteedi, mida ma nõustusin mitte avaldama.
„Ma arvasin, et ta on lilla,” ütleb Cooper täna. „Ma olin selliseid teatris näinud. Mul oli temast kahju ja nii ongi.”
Trullakas naine, kelle nägu on laastanud aeg ja alkohol, tunnistab, et tema ja Creedi vahel sugenes kiiresti lähedane sõprus. Vahel meie jutuajamise kestel paistab, et ta unustab, et noor „Den”, kes veetis palju õhtuid Violetiga koos tema isiklikus elutoas, kus mõlemad laulsid napsise peaga kaasa naise plaadikogule, on sarimõrvar, kes elutses tema keldris.
„Ma ju kirjutasin talle ka,” ütleb Violet. „Pärast seda, kui ta süüdi mõisteti. Ma ütlesin: „Kui sa tundsid kunagi midagi minu vastu, kui mingigi osa sellest oli päris, siis ütle, kas sa tapsid mõne neist teistest naistest. Sinul pole ju enam midagi kaotada,” üt’sin ma, „ja inimesed saaksid rahu.””
Kuid Creedi vastukirjas ei tunnistatud midagi.
„Ta on haige, nii see on. Siis sain ma sellest aru. Tema kirjas olid ainult ühe vana Rosemary Clooney laulu sõnad, mida me ikka koos laulsime – „Tule aga minu poole”. Teate küll seda laulu… „Tule aga minu poole, minu poole, siis mult kommi saad…” Siis sain ma aru, et ta vihkab mind sama palju kui kõiki teisi naisi. Ta õrritas mind, nii see oli.”
Kuid 1970. aastal, kui Creed Violeti keldrisse kolis, püüdis ta majaperenaise poolehoidu võita ja Violet tunnistab, et Creedist sai talle kiiresti midagi poja ja südamesõbra vahepealset. Violet veenis oma sõpra Beryl Gouldi, kes oli keemilise puhastuse töökoja omanik, andma noorele Denile tööd kullerina, ja nii saigi mees oma kasutusse väikese kaubiku, mis pidi varsti ajakirjanduses kurikuulsaks saama…
Kakskümmend minutit pärast rongi peale minekut tuli Robin Leicester Square’i peatuses maha. Kui ta päevavalguse kätte jõudis, hakkas telefon tema taskus värisema. Ta võttis telefoni välja ja nägi sõnumit Strike’ilt. Robin tõmbus metroojaamast väljuvast rahvamurrust eemale ja tegi sõnumi lahti.
Uudised: Ma leidsin doktor Dinesh Gupta, arsti, kes töötas 1974. aastal koos Margotiga Clerkenwelli keskuses. Ta on vanem kui 80, aga tundub, et ta on täie mõistuse juures ja valmis mu hea meelega täna oma majas Amershamis vastu võtma. Praegu vaatan, kuidas Kergejalg Sohos hommikust sööb. Lõuna ajal lasen ma Barclayl töö üle võtta ja lähen otse Gupta poole. Kas on võimalust, et sa saaksid kohtumise Ilmamehega edasi lükata ja kaasa tulla?
Robin vajus norgu. Ta oli ilmateadustajaga kohtumise aega korra juba muutnud ja tundus, et inetu oleks teha seda teist korda, eriti nii lühikese etteteatamisega. Kuid doktor Dinesh Guptaga oleks ta ikkagi kohtuda tahtnud.
Ma ei saa teda jälle solgutada, kirjutas ta vastu. Anna teada, kuidas läks.
Teeme nii, vastas Strike.
Robin jäi veel mõneks sekundiks telefoniekraani vaatama. Eelmisel aastal unustas Strike tema sünnipäeva ära, taipas seda nädal aega hiljem ja ostis talle lilli. Kuna paistis, et Strike tunneb ennast selle pärast süüdi, arvas Robin, et ta märgib selle päeva üles ja võib-olla paneb ka mobiilile teavituse. Kuid ei ilmunud mingit „Muide, ilusat sünnipäeva!”, niisiis pani Robin telefoni taskusse tagasi ja hakkas rõõmutult büroo poole sammuma.