Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 13

Hea isand, sõprust lubage teilt paluda,

sest äsja teie pärast olin seiklusis,

kust saadud lahinghaavad veel on alles,

nüüd samamoodi heaga te mul tasuge.

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

George Laybornil ei olnud ikka veel õnnestunud Bamborough’ toimikut kätte saada, kui Robini sünnipäev kätte jõudis.

Esimest korda elus, kui Robin üheksanda oktoobri hommikul ärkas ja talle meenus, mis päev on, ei tundnud ta mitte elevustorget, vaid tema tuju langes. Täna sai ta kakskümmend üheksa aastat vanaks, ja kahekümne üheksal on iseäralik kõla. Paistab, et need numbrid ei tähista mitte orientiiri, vaid peatuskohta: „Järgmine peatus: KOLMKÜMMEND”. Ta jäi veel mõneks hetkeks lebama oma laia voodisse üüritoas ja talle meenus, mida tema lemmiknõbu Katie ütles tema viimasel koduskäigul, kui ta aitas Katie kaheaastasel pojal voolida plastiliinist koletisi, kes saaksid tema mänguveokiga sõita.

„Sina liiguksid justkui teises suunas kui meie, ülejäänud.”

Siis, nähes Robini näol midagi, mis pani ta oma sõnu kahetsema, lisas Katie kiiruga:

„Aga mitte halvas mõttes! Sa paistad väga õnnelik. Vaba, see tähendab! Ausalt,” ütles Katie õõnsa ebasiirusega, „mõnikord ma kadestan sind väga.”

Robin polnud ainsatki sekundit kahetsenud abielu lõpetamist, mille viimases faasis oli ta sügavalt õnnetu. Ta suutis endiselt esile manada selle tuju, mida ta õnneks polnud pärast seda enam tundnud ja mis jättis mulje, nagu voolaksid ümbritsevast maailmast välja kõik värvid – ja see, mis teda ümbritses, oli olnud ilus: Robin teadis, et laevakapteni maja Deptfordis, kus tema ja Matthew’ teed viimaks lahku läksid, oli olnud väga võluv koht, kuid oli kummaline, kui vähe üksikasju ta nüüd selle kohta mäletas. Vähegi selgemalt meenus talle ainult elutus, mida ta oli nende seinte vahel tundnud, pidev süütunne ja kabuhirm ning koitev õudus, mis saatis mõistmist, et ta on aheldanud ennast inimese külge, kes talle ei meeldi ja kellega tal pole peaaegu midagi ühist.

Sellest hoolimata ei olnud Katie lustlikud sõnad, mis kirjeldasid Robini praegust elu „õnneliku” ja „vabana”, päris kohased. Nüüd juba mitu aastat oli Robin vaadanud, kuidas Strike seab oma tööelu kõigest muust ettepoole – Joani diagnoos oli Robini teada lausa esimene kord, kui Strike oma ülesanded ümber jaotas ja võttis oma peamiseks mureks millegi muu, mitte detektiivitöö – ja viimasel ajal tundis ka Robin, et töö vallutab ta, ja see oli niivõrd rahuldustpakkuv, et see neelas ta peaaegu täielikult. Nüüd, kui ta viimaks elas tõeliselt sellist elu, nagu oli tahtnud juba siis, kui Strike’i kabineti klaasuksest esimest korda sisse astus, mõistis ta, milline üksildus võib üheainsa, tagant kihutava kirega kaasa tulla.

Algul oli see, et tema voodi on ainult tema päralt, suur nauding – keegi ei mossitanud, selg tema poole, keegi ei kurtnud, et tema ei anna rahaliselt oma osa, ega jauranud oma edutamisväljavaadetest; keegi ei nõudnud ka seksi, millest oli saanud pigem töö kui mõnu. Sellest hoolimata ja kuigi Matthew’d ei igatsenud Robin vähimalgi määral, kujutas ta ette, et mingil ajal (kui ta oli aus, siis võib-olla oli see aeg juba käes) saab kehalise kontakti, kiindumuse ja isegi seksi puudumisest – viimasele mõtlemine oli Robini jaoks keerulisem kui paljudele teistele naistele – mitte pluss, vaid tõsine puudujääk tema elus.

Ja mis siis saab? Kas ta muutub Strike’i taoliseks ja tal tuleb rida armukesi, kes on kindlalt pagendatud teisele kohale töö järel? Vaevalt oli ta jõudnud seda mõelda, kui avastas end pead murdmas, nagu oli teinud peaaegu iga päev pärast seda telefonikõnet, kas tema partner helistas Charlotte Campbellile tagasi. Enda peale pahasena heitis Robin teki kõrvale ning läks kummuti peal lebavatest pakkidest välja tegemata duši alla.

Tema uus kodu Finborough Roadil võttis enda alla kaks ülemist korrust kitsast ridamajast. Magamistoad ja vannituba olid neljandal korrusel, ühised ruumid viiendal. Elutoa kõrval oli väike terrass, kus omaniku vanaldasel taksikoeral Wolfgangil meeldis päikesepaistelise ilmaga lesida.

Robin, kellel polnud mingeid illusioone selles osas, missugune kinnisvara on Londonis saadaval üksikule naisterahvale, kes teenib keskmist palka, eriti veel naisterahvale, kes peab maksma juristiarveid, uskus, et tal on tohutult vedanud, et ta saab elada puhtas, hästi hoolitsetud ja maitsekalt sisustatud korteris, kus kahele mõeldud ruumid on ainult tema päralt ja korterikaaslane meeldib talle. Majas elas ka omanik, neljakümne kahe aastane näitleja Max Priestwood, kes poleks ilma üüriliseta jõudnud seda ülal pidada. Max, kes oli gei, oli rohmakalt kena, nagu Robini ema oleks öelnud – pikka kasvu ja laiaõlgne, tihedate tumeblondide juustega, hallides silmades alaliselt väsinud pilk. Lisaks oli ta vana sõber Ilsale, kes oli käinud tema noorema vennaga koos ülikoolis.

Hoolimata Ilsa kinnitustest, et „Max on üdini tore inimene”, oli Robin veetnud oma üürilisepõlve esimesed kuud mõistatades, kas ta oli teinud tema juurde kolides tohutu vea, sest tundus, et mees on vajunud alalisse süngusse. Robin tegi, mis suutis, et olla hea korterikaaslane: ta oli juba loomult puhas ja korralik, ta ei lasknud kunagi kõvasti muusikat ega valmistanud väga tugevasti lõhnavat sööki; ta sekeldas Wolfgangi ümber ja tal oli meeles koera sööta, kui Max oli ära; ta oli punktipealne, kui tuli nõudepesuainet ja kempsupaberirulli uuendada; ja ta vaatas hoolega, et oleks viisakas ja lõbus alati, kui nad kokku puutusid, kuid ometi naeratas Max harva, kui üldse, ja kui Robin majja tuli, tundus, et temaga rääkimine nõuab mehelt tohutut pingutust. Robinit haaras paranoia ja ta murdis pead, kas Ilsa oli Maxi töödelnud, et mees ta üüriliseks võtaks.

Kui Robin oli juba mõne kuu Maxi üüriline olnud, muutus jutuajamine nende vahel pisut kergemaks, kuid Max ei olnud kunagi jutukas. Mõnikord oli Robin tema ühesilbilisusele kaldumise eest tänulik, sest kui ta pärast kaheteistkümnetunnist pausideta jälgimistööd koju jõudis, kange kerega ja väsinud, peas kihamas töömured, oli viimane asi, mida ta tahtis, tühi loba. Teinekord aga, kui ta oleks tahtnud minna ülemisele korrusele avatud planeeringuga elutuppa, hoidus ta pigem oma tuppa, kartes, et tungib muidu Maxi isiklikku ruumi.

Robin kahtlustas, et Maxi kestvalt morni tuju põhjuseks on tema pidev töötus. Pärast üht etendust West Endil, kus Maxil oli olnud väike osa, polnud tal õnnestunud uut tööotsa leida. Robin õppis kiiresti mitte uurima, kas tal on mingeid rolliproove ootamas. Mõnikord tundus, et tarbetult hukkamõistvalt kõlas isegi küsimus: „Kuidas sul päev läks?” Robin teadis, et varem oli Maxi korterikaaslaseks olnud tema pikaajaline poiss-sõber, kelle nimi oli kokkusattumuse tõttu samuti Matthew. Robin ei teadnud Maxi lahkuminekust midagi peale selle, et tema Matthew oli oma poole majast vabatahtlikult Maxi nimele kirjutanud, ja Robini endise abikaasaga võrreldes tundus see märkimisväärselt helde.

Kui Robin oli duši all käinud, tõmbas ta selga hommikumantli ja läks tagasi magamistuppa, et teha lahti viimastel päevadel postiga tulnud pakid, mille avamise ta oli jätnud tänaseks hommikuks. Ta kahtlustas, et ema oli ostnud talle aroomiteraapilised vanniõlid, mis olid justkui kingitus Robini vennalt Martinilt; et tema veterinaarist vennanaine (kes ootas parajasti Robini esimest vennatütart või vennapoega) oli valinud kodukootud kampsuni, mis oli väga Jenny enda stiilis, ja et tema vennal Jonathanil on uus tüdruksõber, kes ilmselt oli valinud rippuvad kõrvarõngad. Tundes pisut suuremat masendust kui enne kinkide avamist, riietus Robin üleni musta, millega ta saab teha terve päeva paberitööd büroos, käia kohtumisel ilmateadustajaga, keda Postkaart ahistas, ning minna õhtul ka sünnipäevatipsutamisele Ilsa ja Vanessaga, Robini politseinikust sõbrannaga. Ilsa oli pakkunud, et kutsuda võiks ka Strike’i, kuid Robin ütles, et talle meeldiks, kui seal oleksid ainult tüdrukud, sest nüüd püüdis ta juba hoida ära üritusi, kus Ilsa võiks proovida kosjasobitajat mängida.

Kui Robin oli juba toast välja astumas, langes tema pilk raamatule „Paradise Parki deemon”, mille ta oli ostnud internetist, täpselt nagu ka Strike. Robini raamat oli pisut rohkem räsitud kui Strike’i oma ja selle kohalejõudmine oli võtnud kauem aega. Robin ei olnud seda veel eriti lugenud – osalt sellepärast, et tavaliselt oli ta õhtuti nii väsinud, et jõudis ainult voodisse variseda, osalt aga sellepärast, et see osa, mida ta oli lugenud, tõi jälle kergelt esile psühholoogilised sümptomid, mida ta oli kandnud endaga kaasas sellest ajast peale, kui tema käsivars ühel pimedal õhtul lõhki lõigati. Täna aga pistis ta raamatu kotti, et seda metroos lugeda.

Kui Robin metroojaama poole sammus, tuli emalt sõnum, kus talle sooviti ilusat sünnipäeva ja öeldi, et ta vaataks oma meili. Seda Robin ka tegi ja nägi, et vanemad on saatnud talle saja viiekümne naelase Selfridge’i kaubamaja kinkekaardi. See kingitus oli ülimalt teretulnud, sest pärast juristiarvete, üüri ja teiste elamiskulude maksmist ei jäänud Robinil selle jaoks, mida võiks nimetada endale millegi hea lubamiseks, enam sisuliselt mitte midagi üle.

Seadnud end juba pisut parema tujuga metroovaguni nurgas sisse, võttis Robin kotist „Paradise Parki deemoni” ja tegi selle lahti lehekülje kohalt, kuhu oli viimati jõudnud.

Kokkusattumus esimesel real tekitas tema sisemuses iseäraliku judina.