Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 8

Ta vastas napilt, ning ta mehiselt

seal oma võimast põlgust varjas,

mis polnud päris salajas, sest miskit

sest paistis välja kortsuskulmuliselt näolt…

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Võõrastemaja tuppa, kus Robin öö veetis, mahtusid vaevu kitsas voodi, kummut ja nurka paigutatud logisev kraanikauss. Seinad olid kaetud lillelise kahvatulilla tapeediga, mida peeti Robini meelest kindlasti maitsetuks juba seitsmekümnendatel, linad tundusid niisked ja akent kattis mitte just täiuslikult ribakardin, mille ribad olid sassis.

Üksiku elektripirni kalgis lõikavas valguses, mida ei mahendanud ka punutud lambivari, paistis Robini peegelpilt kurnatud ja sagrine, tema silmade all olid lillad varjud. Tema seljakotis olid ainult asjad, mis tal jälgimisotsadel alati kaasas olid – müts, juhuks kui tal on vaja varjata oma silmatorkavaid punakasblonde juukseid, päikeseprillid, vahetussärk, krediitkaart ja dokumendid paarile eri nimele. Puhas T-särk, mille ta oli äsja seljakotist välja võtnud, oli väga kortsus ja Robini juuksed vajasid hädasti pesu; kraanikausi juures ei olnud seepi ja Robin polnud pannud kotti hambaharja ega hambapastat, sest ta ei teadnud, et peab öö kodust eemal veetma.

Kell kaheksa oli ta juba jälle teel. Newton Abbotis põikas ta läbi apteegist ja supermarketist, kust ostis lisaks elementaarsetele tualetitarvetele ja kuivšampoonile väikese odava pudeli „4711” lõhnaõli. Supermarketi tualetis pesi ta hambaid ja tegi end nii esinduslikuks kui võimalik. Kui ta juukseid harjas, sai ta Strike’ilt sõnumi:

Ma olen Palacio Lounge’i kohvikus Falmouthi kesklinnas, The Mooril. Siin oskavad kõik juhatada, kus The Moor on.

Mida kaugemale lääne poole Robin sõitis, seda lopsakamaks ja rohelisemaks maastik muutus. Robin oli Yorkshire’is sündinud ja tema meelest oli erakordne näha Inglismaa pinnal, Torquays uhkelt kasvamas palmipuid. Siinsed käänulised, haljad teed, taimestiku üleküllus, peaaegu subtroopiline rohelus oli lagedatel künklikel nõmmedel ja nõlvadel kasvanud inimesele üllatuseks. Siis vilkus vasakul pool juba elavhõbedakarva meri, kiiskav nagu tohutu klaasplaat, ja soola terav lõhn segunes Robini kiiruga ostetud lõhnaõli tsitrusehõnguga. Väsimusest hoolimata avastas Robin, et imeilus hommik ja teadmine, et reisi lõpus ootab Strike, tõstavad tuju.

Ta jõudis Falmouthi kell üksteist ja sõitis parkimiskohta otsides ringi mööda tänavaid, mis olid tuubil täis turiste, plastmassist mänguasjadega kaunistatud poeuksi ja pubisid, mille fassaadid olid kaetud lippudega ja kirevate lillekastidega akende all. Kui Robin oli lõpuks saanud parkida The Moorile endale – suurele turuplatsile linna südames –, nägi ta, et kassikullaste suviste turistilõksude taga võib Falmouth uhkeldada kauniste vanade üheksateistkümnendast sajandist pärit hoonetega, millest ühes asuski Palacio Lounge’i kohvik ja restoran.

Välimuselt vana kohtumaja meenutava klassikaliste proportsioonidega ehitise kõrged laed olid kaunistatud piinlikult veidras stiilis, muuhulgas oli kasutatud silmalõikavalt ereoranži lillelist tapeeti, sadu kitšilikke maale pastelsetes raamides ja rahukohtunikuks riietatud rebasetopist. Klientuur, kelle hulgas andsid tooni üliõpilased ja pered, istus puittoolidel, mis olid igaüks isesugused, ja nende jutusumin kaikus läbi tohutu saali. Mõne sekundi järel märkas Robin ruumi tagumises servas ka Strike’i, kes oli suur ja pahura olekuga ning ei paistnud sugugi rõõmus kahe pere kõrval, kelle rohked väikesed lapsed, kellest enamik kandsid batikamustriga rõivaid, tormasid laudade vahel ringi.

Kui Robin laudade vahel laveerides Strike’i poole suundus, tundus talle, et ta nägi mehe peast läbi lipsamas mõtet tõusta püsti ja teda tervitada, aga kui ta õigesti aru sai, otsustas Strike seda siiski mitte teha. Robin teadis, missugune Strike välja näeb, kui jalg talle haiget teeb – siis olid kortsud tema suu ümber tugevamad, justkui oleks ta hambaid kaua kokku surunud. Kui Robin paistis kolm tundi tagasi võõrastemaja tolmuses peeglis väsinud, siis Strike tundus olevat täielikult tühjaks pigistatud, tema ajamata habemega lõug paistis räpane, silmade all olid tumesinised varjud.

„Hommik,” tervitas mees, pingutades, et teda üle hipilaste lõbusa kriiskamise kuulda oleks. „Said ilusti ära parkida?”

„Siiasamasse nurga taha,” vastas Robin ja võttis istet.

„Ma valisin selle koha, sest arvasin, et seda on lihtne leida,” ütles Strike.

Üks väike poiss põrkas vastu nende lauda, nii et Strike’i kohv loksus tema taldrikule, mis oli sarvesaiahelbeid täis, ja jooksis jälle minema. „Mida sa võtad?”

„Kohv oleks vahva,” ütles Robin valjusti, üle nende ümber jooksvate laste rõkkamise. „Kuidas St. Mawesis asjad on?”

„Ikka samamoodi,” vastas Strike.

„Anna andeks, kurb kuulda,” lausus Robin.

„Miks sa andeks palud? Sina ei teinud ju midagi,” mühatas Strike.

See polnud tõesti tervitus, mida Robin oli oodanud pärast kahe ja poole tunnist sõitu, mille ta oli ette võtnud, et Strike peale võtta. Võib-olla paistis tema pahameel välja, sest Strike lisas:

„Aitäh, et tulid. Ma olen tänulik. Kuule, ära tee nägu, et sa ei näe mind, tohmakas!” lisas ta kurjalt, kui üks noor kelner mööda kõndis, ilma et oleks tema tõstetud kätt märganud.

„Ma käin leti juures,” ütles Robin. „Ma pean niikuinii kempsu minema.”

Kui Robin oli pissil käinud ja tal oli õnnestunud ühelt ahistatud olekuga kelnerilt kohvi tellida, oli tema vasakul meelekohal hakanud tuikama pingevalu. Laua juurde tagasi jõudes nägi ta, et Strike on sünge nagu kõuepilv, sest kõrvallaudade lapsed kriiskasid valjemini kui enne, lidudes ümber oma vanemate, kes ei märganud midagi ja lihtsalt karjusid lärmist üle. Robini peast käis läbi mõte anda Strike’ile Charlotte’i telefonisõnum kohe edasi, kuid ta heitis selle kõrvale.

Tegelikult oli Strike’i paha tuju peamiseks põhjuseks see, et tema amputeeritud jala könt tegi piinavat valu. Falmouthi praamile minnes oli ta kukkunud (nagu täielik tolvan, ütles ta endale). Trepist all minek oli vägitegu, mis nõudis ettevaatlikku laskumist kiviastmetest, kus käsipuud ei olnud, seejärel tuli astuda alla paati, abiks ainult praamimehe käsi. Strike kaalus üle saja kilo ja tema keret oli raske tasakaalu saada, kui ta libastus, kuid praamile minnes ta just nimelt libastuski ja selle tulemusena oli tal nüüd väga valus.

Robin võttis kotist paratsetamooli.

„Peavalu,” ütles ta, kui Strike’i pilku nägi.

„Ei imesta, kurat võtaks,” ütles Strike valjusti ja vaatas lapsevanemate poole, kes üle oma võsukeste rämeda üürgamise üksteise peale karjusid, kuid nad ei kuulnud teda. Strike’i peast käis läbi mõte küsida Robinilt valuvaigisteid, kuid see võib sünnitada päringuid ja sekeldamist, nendest aga oli tal läinud nädala jooksul enam kui küllalt saanud, niisiis jätkas ta vaikides kannatamist.

„Kus klient on?” küsis Robin, kui oli tabletid kohviga alla loputanud.

„Umbes viieminutise sõidu kaugusel. Mingis kohas, mida kutsutakse Wodehouse Terrace’iks.”

Sel hetkel kõige väiksem ringitormav laps komistas ja lajatas näoga vastu puitpõrandat. Tüdrukukese karjed ja valuhalin tagusid Robini trumminahku.

„Oh, Daffy!” ütles üks batika-emadest kiledalt. „Mida sa nüüd tegid?”

Lapse suu oli verine. Ema kükitas laua kõrvale, hurjutades ja lohutades last valjusti, samal ajal kui tüdruku õed-vennad ja sõbrad vaatasid aplalt pealt. Hommikustel praamileminejatel oli olnud samasugune ilme, kui Strike praamitekile siruli lendas.

„Tal on kunstjalg!” hüüdis paadimees, osalt, nagu Strike kahtlustas, selleks, et keegi ei arvaks, nagu oleks kukkumise taga tema hooletus. See teadaanne ei vähendanud sugugi Strike’i hirmsat piinlikkust ega kaasreisijate huvi.

„Kas hakkame minema?” küsis Robin, kes oli juba jalul.

„Absoluutselt,” vastas Strike, ajas end võpatades jalule ja võttis oma koti. „Kuradi jõnglased,” pomises ta ja liipas Robini järel päikesevalguse kätte.