Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 7

Nad kahest isast, ühest emast olid sigitet,

kuid vastupidised nad iseloomult…

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Järgmisel hommikul ärkas Strike natuke enne viit. Läbi hõredate kardinate voogas juba valgus. Iga öö hobusejõhvidest diivanil nuhtles ise kehaosa ja täna oli Strike’il tunne, nagu oleks teda löödud rusikaga neerudesse. Ta võttis oma telefoni, nägi, mis kell on, jõudis järeldusele, et uuesti magama jäämiseks on kere liiga hell, ja ajas end istuli.

Kui ta oli end minut aega sirutanud ja kaenlaaluseid süganud, samal ajal kui tema silmad harjusid kummaliste kogudega, mis Joani ja Tedi elutoa kõigis servades kerkisid, guugeldas ta teist korda Margot Bamborough’d ja kui ta oli pealiskaudselt uurinud naeratava, lokkis juuste ja laialiasetsevate silmadega arsti fotot, keris ta otsingutulemused läbi, kuni leidis tema nime veebilehelt, mis oli pühendatud sarimõrvaritele. Sealt leidis ta pika artikli, mille vahele oli lükitud fotosid Dennis Creedist eri vanustes, alates ilusast heledapäisest krussis juustega mudilasest kuni politseiportreeni, kus oli tahtejõuetute meelate huultega ja suurte kandiliste prillidega sale mees.

Siis võttis Strike ette interneti-raamatupoe, kust leidis jutustuse selle sarimõrvari elust, mis oli ilmunud aastal 1985 ja kandis pealkirja „Paradise Parki deemon”. Raamatu oli kirjutanud hea mainega ajakirjanik, kes nüüd oli juba surnud. Raamatu kaanel oli värviline pilt Creedi iseloomutust näost, mille taustal olid viirastuslikud mustvalged pildid seitsmest naisest, kelle kohta oli teada, et ta oli neid piinanud ja nad tapnud. Margot Bamborough’ nägu nende hulgas ei olnud. Strike tellis kasutatud raamatu, mis maksis ühe naela ja pidi toodama büroosse.

Ta pani telefoni tagasi laadimisjuhtme otsa, kinnitas jalaproteesi, võttis sigaretid ja välgumihkli, navigeeris mööda kipakast laudade komplektist, millel oli vaas kuivanud lilledega, ja läks – vaadates hoolikalt, et ühtegi ilutaldrikut seinalt maha ei tõmbaks – uksest välja ja kolme järsu astmega trepist alla kööki. Linoleum, mis oli olnud seal juba tema lapsepõlves, oli tema allesoleva jala all jääkülm.

Kui ta oli teinud endale kruusitäie teed, läks ta tagauksest välja, kehakatteks endiselt ainult bokserid ja T-särk, et nautida majaseina vastu toetudes varahommikust jahedust, hingata suitsumahvide vahel sisse soolast rasket õhku ja mõelda jäljetult kadunud emade peale. Viimasel kümnel päeval olid tema mõtted sageli läinud Leda juurde, naise juurde, kes oli Joanist nii erinev kui kuu päikesest.

„Kas sina oled suitsetamist juba proovinud, Cormy?” küsis ema kunagi äraolevalt, enda loodud sinise suitsuhägu seest. „Tervislik see pole, aga jumal küll, kuidas ma seda armastan!”

Vahel küsiti, miks sotsiaalhoolekanne kunagi Leda Strike’i perega tegelema ei hakanud. Vastuseks oli, et Leda polnud kunagi niikauaks paigale jäänud, et endast lihtsat sihtmärki kujutada. Tihtipeale said tema lapsed käia koolis ainult mõne nädala, siis haaras ema jälle mingi uus tuhin ja nad võtsidki uuesti tee jalge alla – uude linna, uude korterisse, mõne sõbra põrandale või mõnikord ka enda üüritud korterisse. Ainsad inimesed, kes teadsid, mis toimub, ja kes oleksid saanud sotsiaalametiga ühendust võtta, olid Ted ja Joan, ainus kindel punkt laste elus, aga kas sellepärast, et Ted kartis rikkuda suhted oma isepäise õega, või sellepärast, et Joan muretses, et lapsed ei andesta seda talle, ei teinud nad seda kunagi.

Üks kõige elavamaid mälestusi Strike’i lapsepõlvest oli ühtlasi üks haruldastest juhtudest, mil ta mäletas ennast nutmas, sest Leda oli ette teatamata tagasi tulnud, poolteist kuud pärast seda, kui Strike St. Mawesi algkooli läks. Hämmastunud ja vihasena, et sellised otsustavad sammud nagu Strike’i koolipanek olid tehtud tema äraolekul, ajas ema Strike’i ja tema õe otsekohe praami peale, lubades, et Londonis ootavad neid kõikvõimalikud maiuspalad. Strike pistis töinama ja üritas emale seletada, et tema ja Dave Polworth pidid nädalavahetusel salakaubavedajate koopaid uurima minema – koopaid, mis võisid väga vabalt eksisteerida ainult Dave’i kujutlustes, kuid polnud Strike’i jaoks seetõttu sugugi vähem tõelised.

„Küll sa näed neid koopaid ka,” lubas Leda ja meelitas teda tõotustega maiustustest, kui nad juba Londoni rongi peal on. „Sa näed seda, mis ta nimi nüüd oligi, juba varsti, ma luban.”

„Dave’i,” nuuksus Strike, „tema nimi on D-Dave!”

Ära mõtle sellele, ütles Strike endale ja süütas esimese sigareti otsast teise.

„Stick, sa külmetad ennast surnuks – väljas bokserite väel!”

Strike pöördus. Tema õde seisis uksel, villane hommikumantel ümber ja lambanahast tuhvlid jalas. Strike ja Lucy olid kehaliselt nii erinevad, et inimestel oli raske uskuda, et nad on sugulased, saati siis veel poolvend ja -õde. Lucy oli väike, heledapäine ja roosa jumega ning meenutas väga oma isa, muusikut, kes polnud päris nii kuulus kui Strike’i isa, kuid oli palju enam huvitatud oma järglastega kontakti hoidmisest.

„Hommik,” ütles Strike, kuid Lucy oli juba kadunud ning tuli tagasi tema pükste, dressipluusi, kingade ja sokkidega.

„Luce, praegu pole ju külm…”

„Sa saad kopsupõletiku. Pane selga ja jalga!”

Nagu Joan, nii usaldas ka Lucy täielikult oma hinnangut selle osas, mis on tema lähedastele parim. Pisut parema meelega, kuna ta teadis, et sõidab varsti tagasi Londonisse, võttis Strike püksid ja pani jalga, hoides kohmakalt tasakaalu ja riskides kruusarajale kukkumisega. Kui ta oli saanud lisada kinga ja soki ka oma pärisjalale, oli Lucy jõudnud teha endale kruusitäie teed ja uue kruusitäie ka Strike’ile.

„Mina ei saanud ka magada,” ütles Lucy, ulatas Strike’ile kruusi ja istus kivist pingile. See oli esimene kord kogu nädala jooksul, kui nad olid täiesti omaette. Lucy oli olnud nagu Joani külge liimitud, ta käis peale, et saaks teha kõik söögid ja koristamised, Joan aga, kelle jaoks oli mõeldamatu, et tema lihtsalt istuks, samal ajal kui maja on külalisi täis, oli kogu aeg juures ja närveldas. Neil harvadel hetkedel, kui Joani kohal polnud, oli seal tavaliselt üks või mitu Lucy poega, kes tahtsid Strike’iga rääkida – Jacki puhul – või siis tüütasid Lucyt ja tahtsid midagi saada.

„See on ikka õudne,” lausus Lucy, vaadates muruplatsi ja Tedi püüdlikult hoolitsetud lillepeenraid.

„Jah,” ohkas Strike. „Aga hoiame pöialt. Kui kemo…”

„Aga terveks see teda ei ravi. See lihtsalt pikendab.. pik…”

Lucy vangutas pead ja kuivatas silmi käkras tualettpaberitükiga, mille ta hommikumantli taskust välja tõmbas.

„Ma helistasin kaks korda nädalas, peaaegu kakskümmend aastat, Stick. See maja on meie poiste jaoks teine kodu. Ta on ainus ema, keda ma tean.”

Strike teadis, et ei peaks söödast haarama. Sellest hoolimata ütles ta:

„Sa mõtled, et meie päris ema kõrval.”

„Leda ei olnud minu ema,” lausus Lucy külmalt. Strike polnud teda kunagi kuulnud seda nii otse välja ütlemas, kuigi vihjatud oli sellele sageli. „Ma pole pidanud teda oma emaks sellest ajast peale, kui olin neliteist aastat vana. Tegelikult juba nooremast east. Minu ema on Joan.”

Ja kui Strike ei reageerinud, jätkas ta:

„Sina valisid Leda. Ma tean, et sa armastad Joani, aga minul on temaga hoopis teine suhe kui sinul.”

„Ma ei teadnud, et see on võistlus,” sõnas Strike ja võttis uue sigareti.

„Ma ainult ütlen, mida ma tunnen!”

Ja ütled, mida mina tunnen.

Nende sunnitud läheduse nädala jooksul oli Lucy huultelt pudenenud juba mitu kisulist kommentaari Strike’i külaskäikude hõreduse kohta. Strike oli kõik pahased vastulaused alla neelanud. Tema peamiseks eesmärgiks oli siit minema saada, ilma et ta kellegagi tülli läheks.

„Minu jaoks oli alati õudne, kui Leda meile järele tuli ja meid ära viis,” ütles Lucy nüüd, „aga sina läksid hea meelega.”

Strike märkas joanliku fakti nentimist, küsimuse puudumist.

„Ma ei läinud hea meelega,” vaidles Strike, meenutades praami, Dave Polworthi ja salakaubavedajate koopaid, kuid tundus, et Lucy meelest üritab ta sellega temalt midagi röövida.

„Ma tahan öelda ainult seda, et sina kaotasid ema aastaid tagasi. Nüüd kaotan – võin kaotada – mina oma ema.”

Lucy kuivatas jälle niiske tualettpaberiga silmi.

Alaselg tuikamas, silmad väsimusest kipitamas, seisis Strike vaikides ja suitsetas. Ta teadis, et Lucy tahaks Leda oma mälestustest igaveseks välja lõigata, ja mõnikord, meenutades üht-teist, mida nad olid sunnitud Leda pärast läbi elama, mõistis ta teda. Täna aga tundus talle, et Leda viirastus hõljub sigaretisuitsus tema ümber. Ta kuulis teda Lucyle ütlemas: „Lase käia ja nuta ennast välja, kullake, sellest on alati abi,” ja „Anna oma vanamutile üks pläru, Cormy.” Strike ei suutnud teda vihata.

„See on uskumatu, et sa käisid eile Dave Polworthiga väljas,” ütles Lucy korraga. „Viimasel õhtul, mis sa siin oled!”

„Joan sama hästi kui tõukas mu uksest välja,” vastas Strike pahaselt. „Ta armastab Dave’i. Pealegi tulen ma paari nädala pärast ju tagasi.”

„Kas tuled?” küsis Lucy ja nüüd pärlendasid tema ripsmetel pisarad. „Või on sul mõni juhtum pooleli ja sa lihtsalt unustad?”

Strike puhus suitsu aina heledamaks muutuvasse õhku, millel oli päikesetõusule eelnev tuhmsinine varjund. Kaugel paremal, Hillheadi nõlval seisvate majade katuseharjade taga, hakkas taeva ja vee hägune eraldusjoon silmapiiril selgemaks muutuma.

„Ei,” ütles Strike, „ma ei unusta.”

„Sellepärast, et sa saad kriisidega hästi hakkama,” märkis Lucy. „Seda ma ei eita, aga probleem paistab sul olevat pikaajaliste kohustuste täitmisega. Joanil on vaja tuge palju kuid, mitte ainult siis, kui…”

„Ma tean, Luce,” katkestas teda Strike, kes hakkas vastu tahtmist pahaseks saama. „Ma tean, mis on haigus ja paranemine, usu või ära…”

„Jah, muidugi,” heitis Lucy, „sa olid imeline, kui Jack haiglas oli, aga kui kõik on korras, siis sa lihtsalt ei viitsi pingutada.”

„Ma käisin Jackiga väljas kaks nädalat tagasi, mida sa…?”

„Sa ei vaevunud isegi Luke’i sünnipäevapeole tulema! Ta rääkis kõigile oma sõpradele, et sa tuled…”

„Aga poleks pidanud rääkima, sest ma ütlesin sulle telefonis täiesti selgelt…”

„Sa ütlesid, et üritad…”

„Ei, sina ütlesid, et ma üritan,” parandas Strike, kes hakkas ägedaks minema, kuigi oli kavatsenud parimat. „Sina ütlesid: „Aga sa tuled, kui saad.” Noh, ma ei saanud, ma ütlesin seda juba enne ja pole minu süü, et sa Luke’ile midagi muud rääkisid…”

„Mul on hea meel, et sa Jackiga vahetevahel räägid,” lausus Lucy, rääkides temast üle, „aga kas sulle pole kunagi pähe tulnud, et oleks tore, kui teised kaks saaksid ka tulla? Adam nuttis, kui Jack Sõjamuuseumist tuli! Ja siis tuled sa siia,” jätkas Lucy, kes paistis olevat otsustanud nüüd, kus ta oli juba alustanud, kõik hingelt ära rääkida, „ja sa tood kingituse ainult Jackile. Aga Luke ja Adam?”

„Ted helistas ja rääkis Joanist ja ma asusin kohe teele. Ma olin neid märke Jacki jaoks kogunud, nii et ma võtsin need kaasa.”

„Ja mis tunne Luke’il ja Adamil oli, mis sa arvad? Muidugi mõtlevad nad nüüd, et nad ei meeldi sulle sama palju kui Jack!”

„Ei meeldigi,” nähvas Strike, kelle kannatus oli viimaks katkenud. „Adam on väike vinguv närukael ja Luke on täielik mölakas.”

Ta kustutas oma sigareti seina vastu, nipsas koni heki sisse ja suundus tagasi sisse, jättes Lucy õhku ahmima nagu kala kuival.

Kui Strike jõudis tagasi pimedasse elutuppa, koperdas ta lauale täpselt otsa – kuivanud lilledega vaas varises raskelt mustriga vaibale ja enne kui Strike sai aru, mis toimub, oli ta haprad lillevarred ja paberjad õied oma valejala all tolmuks litsunud. Ta koristas alles tükke, nii hästi, kui sai, kui Lucy sammus emalikku nördimust õhkuvana temast vaikselt mööda, trepile viiva ukse poole. Strike asetas nüüd juba tühja vaasi tagasi lauale, ootas, kuni kuulis, et Lucy magamistoa uks sulgus, ja suundus siis pahameelest vahutades üles vannituppa.

Ta ei tahtnud duši alla minna, et Tedi ja Joani mitte üles ajada, niisiis ta pissis, tõmbas vee peale ja alles siis meenus talle, kui lärmakas on vana kempsupott. Pestes ennast leige veega nii hästi kui võimalik, samal ajal kui paak segumasinat meenutavate häältega uuesti täitus, mõtles Strike, et nüüd saaksid edasi magada ainult need, kes on mingite rohtudega uimastatud.

Ja tõesti, kui ta vannitoa ukse avas, sattus ta Joaniga vastamisi. Tädi pealagi ulatus Strike’ile vaevu rinnuni. Strike vaatas alla ja nägi tädi halle hõrenevaid juukseid, vaatas kunagi meelespeasinistesse silmadesse, mis olid nüüd vanusest pleekinud. Joani punane ruuduline haakidega hommikumantel oli sama tseremoniaalselt väärikas kui kabukiteatri rüü.

„Hommikut,” ütles Strike, püüdes anda oma häälele rõõmsa tooni, kuid saavutades üksnes võltsi lahkuse. „Ega ma sind üles ei ajanud?”

„Ei-ei, ma olen juba tükk aega üleval. Kuidas Dave’il läheb?” küsis tädi.

„Väga hästi,” vastas Strike siiralt. „Talle meeldib tema uus töö hirmsasti.”

„Ja Penny ja tüdrukud?”

„Jah, neil kõigil on väga hea meel tagasi Cornwallis olla.”

„Ah, väga hea,” sõnas Joan. „Dave’i ema arvas, et Penny ei taha võibolla Bristolist ära tulla.”

„Ei, kõik klappis väga hästi.”

Joani selja taga avanes magamistoa uks. Uksel seisis pidžaama väel Luke ja hõõrus teatraalselt silmi.

„Te ajasite mu üles,” ütles ta Strike’ile ja Joanile.

„Oh, anna andeks, kullake,” lausus Joan.

„Kas kakaokrõbinaid saab?”

„Muidugi saab,” vastas Joan hellalt.

Luke kargas pikkade hüpetega trepist alla, trampides astmetel, et võimalikult palju lärmi teha. Ta oli olnud ära vaevalt minuti, kui kargas juba tagasi nende juurde, tedretähnilisele näole söövitatud õel lõbusus.

„Vanaema, onu Cormoran lõhkus su lilled ära!”

Väike rajakas.

„Jah, anna andeks. Need kuivanud lilled,” ütles Strike. „Ma lõin need ümber. Vaas on terve…”

„Ah, see pole üldse tähtis,” heitis Joan ja hakkas kohe trepi poole minema. „Ma toon vaibapuhastaja.”

„Ei,” ütles Strike kohe, „ma juba…”

„Vaip on puru täis,” katkestas teda Luke. „Ma astusin peale.”

Ma astun hetke pärast sulle endale peale, persevest.

Strike ja Luke läksid Joani järel elutuppa, kus Strike nõudis, et saaks võtta Joanilt vaibapuhastaja, arhailise aparaadiloksu, mis oli Joanil olnud juba seitsmekümnendatest saadik. Kui ta sellega edasi-tagasi nühkis, seisis Luke köögiuksel ja vaatas pealt, muheles ja kühveldas endale kakaokrõbinaid suhu. Kui Strike oli vaiba nii puhtaks teinud, et Joan rahule jäi, olid varahommikuse lõbusa seltskonnaga liitunud ka Jack ja Adam ning jäise ilmega Lucy, kes nüüd oli täiesti riides.

„Kas me täna randa minna tohime, emps?”

„Kas me tohime ujuma minna?”

„Kas ma tohin onu Tediga paadiga sõitma minna?”

„Istu,” ütles Strike Joanile. „Ma toon sulle tassi teed.”

Kuid Lucy oli seda juba teinud. Ta ulatas Joanile teekruusi, heitis Strike’ile mürgise pilgu ja pöördus siis tagasi kööki, vastates käigu pealt poegade küsimustele.

„Mis toimub?” küsis Ted, kes tuli jalgu lohistades tuppa, pidžaama seljas, ega teadnud, mida sellest koiduaegsest sagimisest arvata.

Kunagi oli ta olnud peaaegu sama pikk kui Strike, kes oli väga tema moodi. Nüüd olid onu tihedad krussis juuksed lumivalged, tema tumepruun nägu juba pigem vaoline kui kortsuline, kuid ta oli endiselt tugev, kuigi pisut küürus. Tundus aga, et Joani diagnoos on andnud talle kehalise hoobi. Ta paistis sõna otseses mõttes läbi raputatud, natuke segaduses ja tasakaalutu.

„Ma korjan lihtsalt oma asju kokku, Ted,” vastas Strike, keda korraga valdas vastupandamatu soov lahkuda. „Ma lähen esimese praami peale, et varasele rongile jõuda.”

„Aa,” tegi Ted. „Tagasi Londonisse, mis?”

„Täpselt nii,” ütles Strike ja viskas oma laadija ja deodorandi spordikotti, kuhu oli juba korralikult laotud tema ülejäänud vara. „Aga ma tulen paari nädala pärast tagasi. Te hoiate mind kursis, eks?”

„Sa ei tohi ilma hommikust söömata ära minna!” hüüatas Joan murelikult. „Ma teen sulle võileiva…”

„Ma ei taha nii vara süüa,” valetas Strike. „Ma jõin tassi teed ja võtan midagi rongis. Ütle talle,” ütles ta Tedile, sest Joan ei kuulanud, vaid sibas kööki.

„Joanie!” hüüdis Ted. „Ta ei taha midagi!”

Strike haaras tooli seljatoelt jaki ja tassis oma koti esikusse.

„Sa peaksid tagasi voodisse minema,” ütles ta Joanile, kes kiirustas talle head aega ütlema. „Ma ei tahtnud sind ju üles ajada. Puhka siis, eks? Las mõne nädala juhib kogu elu keegi teine.”

„Sa võiksid suitsetamise maha jätta,” lausus Joan kurvalt.

Strike’il õnnestus naljatlevalt silmi pööritada, siis ta kallistas tädi. Joan klammerdus tema külge, nagu oli teinud alati, kui Leda ootas kärsitult, et Strike ära viia, ja Strike kallistas vastu, tundes jälle lahknevate kiindumuste valu, tundes, et on ühtaegu lahinguväli ja auhind ning peab leidma nimed millelegi, mida ei saa lahterdada ega mõista.

„Hüva siis, Ted,” ütles ta ja embas ka onu. „Ma helistan, kui koju jõuan, ja lepime järgmiseks külaskäiguks aja kokku.”

„Ma oleksin võinud su autoga ära viia,” ütles Ted hädiselt. „Sa tõesti ei taha, et ma su autoga ära viin?”

„Mulle meeldib praamiga sõita,” valetas Strike. Tegelikult oli tal paadi juurde viivast ebaühtlasest trepist peaaegu võimatu ilma praamimehe abita alla navigeerida, aga kuna ta tahtis Joanile ja Tedile rõõmu valmistada, ütles ta: „Tuletab mulle meelde, kuidas te meid Falmouthi poodidesse viisite, kui me väikesed olime.”

Lucy vaatas teda pealtnäha muretult elutoast, läbi ukseava. Luke ja Adam ei tahtnud oma kakaokrõbinatest lahkuda, kuid Jack trügis hingeldades tillukesse esikusse, et öelda:

„Aitäh märkide eest, onu Corm.”

„Võta heaks,” vastas Strike ja sasis poisi juukseid. „Tšau, Luce!” hõikas ta. „Varsti näeme, Jack,” lisas ta.