Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 6

Nüüd aga Britomartist tuleb kõnelda,

ta karmist seiklusist ja kummalistest juhtumustest.

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Kui Robin Ellacotti päev oleks läinud nii, nagu kavandatud, oleks ta olnud praegu Earl’s Courti üürikorteris ilusti voodis, äsja vannist tulnud, pesu pestud, ja lugenud ühte uut romaani. Tema aga istus hoopis oma igivanas Land Roveris, külmetas puhtast kurnatusest, kuigi öö oli mahe, tal olid endiselt seljas riided, mille ta oli pannud selga hommikul kell pool viis, ja ta jälgis Torquay Pizza Expressi valgustatud akent. Tema nägu küljepeeglis oli kahvatu, sinised silmad punased ja punakasblondidele juustele, mis olid praegu peidetud musta kootud mütsi alla, oleks ära kulunud pesu.

Aeg-ajalt pistis Robin käe mandlikotti, mis lebas kõrvalistmel. Jälgimistööd tehes oli liigagi lihtne võtta omaks kiirtoidust ja šokolaadist koosnev söögisedel, pista puhtast igavusest midagi suhu sagedamini, kui vaja oleks. Robin üritas oma ebainimlikest tööaegadest hoolimata süüa tervislikult, kuid mandlid ei paistnud enam ammu isuäratavad ja Robin ei ihanud midagi rohkem kui tükikest pitsast, mida ülekaaluline paarike restoraniakna taga nautis. Ta tundis peaaegu selle maitset, kuigi õhk tema ümber oli meresoolast kirbe ja selle taustal oli tunda alalist vanade kummisaabaste ja märja koera lehka, millest Land Roveri iidsed istmekatted olid läbi imbunud.

Robini jälgimisobjekt, kellele tema ja Strike olid tema viletsalt istuva pisikese paruka pärast pannud hüüdnimeks „Tupsuke”, praegu ei paistnud. Ta oli kadunud pitsarestorani poolteist tundi tagasi koos kolme kaaslasega, kellest üks – lahases käsivarrega teismeline – paistis, kui Robin end üle kõrvalistme küünitas. Seda tegi ta umbes iga viie minuti järel, et kontrollida, kuidas nelikul söömaaeg edeneb. Viimati, kui ta vaatas, toodi nende lauda jäätist. Järelikult ei saa neil enam kaua minna.

Robin võitles masendusega, mille põhjuseks, nagu ta teadis, oli vähemalt osaliselt ülim kurnatus, üle terve keha ulatuv kangus, mis tuli paljudest juhiistmel veedetud tundidest, ja kauaoodatud vabast päevast ilma jäämine. Kuna Strike pidi büroost paratamatult terve nädala eemal olema, oli Robin nüüd töötanud kakskümmend päeva ilma pausideta. Täna oleks Tupsukese jälgimise pidanud Šotimaal üle võtma Sam Barclay, nende parim alltöövõtja, kuid Tupsuke ei lennanudki Glasgow’sse, nagu oodatud. Ta tegi hoopis üllatusliku põike Torquaysse, nii et Robinil ei jäänud muud võimalust, kui talle ise järele sõita.

Robini halval tujul oli muidugi ka teisi põhjusi, millest ühte ta endale ka tunnistas – teise üle mõtles ta pidevalt ja oli enda peale selle pärast pahane.

Esimene, tunnistatav põhjus oli tema käimasolev lahutus, mis muutus iga nädalaga võitluslikumaks. Kui Robin oli avastanud, et temast lahku kasvanud abikaasal on armuke, oli neil toimunud viimane külm ja mõru kohtumine, juhtumisi just Pizza Expressis Matthew’ töökoha lähedal, kus nad leppisid kokku, et püüavad kaheaastase lahuselamise järel jõuda lahutuseni, kus kumbki pool teist ei süüdista. Robin oli liiga aus, et mitte tunnistada, et nende suhte läbikukkumise eest lasub vastutus ka temal. Matthew rikkus küll truudust, kuid Robin teadis, et polnud kunagi täielikult abielule pühendunud, et ta oli peaaegu alati seadnud oma töö Matthew’st ettepoole ja et lõpuks ta ainult ootas põhjust lahkumiseks. Armukese avastamine oli olnud šokk, kuid ka vabanemine.

Kuid Matthew’ga söödud pitsale järgnenud kaheteistkümne kuu jooksul oli Robin hakanud mõistma, et tema endine abikaasa ei otsi kaugeltki „süüdlasteta” lahendust, vaid näeb nende abielu läbikukkumises vastutust ainult Robinil ja on võtnud otsuseks panna ta tema kuriteo eest maksma, nii emotsionaalselt kui rahaliselt. Nende ühine pangaarve, kus oli ka nende maja müügist saadud raha, oli külmutatud, kuni advokaadid kisklesid selle üle, kui palju Robinil oleks loogiline saada, kuna ta teenis Matthew’st ju nii palju vähem ja abiellus temaga üksnes sellepärast – viimases kirjas vihjati sellele tugevalt –, et pääseda rahaliselt tasemele, mida ta üksinda poleks kunagi saavutanud.

Iga järgmine kiri Matthew’ advokaadilt põhjustas Robinile lisastressi, raevu ja kurbust. Ta mõistis ka ilma selleta, et tema advokaat sellele tähelepanu juhiks, et Matthew püüab sundida teda kulutama juriidilisele nääklemisele raha, mida tal ei ole, ning raiskama aega ja vahendeid, et jätta talle lõpuks nii vähe kui võimalik.

„Ma pole kunagi näinud, et lasteta lahutuse juures mindaks nii riiakaks,” märkis Robini advokaat – sõnad, mis ei toonud mingit lohutust.

Matthew võttis Robini mõtetes endiselt peaaegu sama palju ruumi kui siis, kui nad olid abielus. Robinile tundus, et ta suudab lugeda mehe mõtteid miilide ja vaikuse tagant, mis nende tohutult lahku kulgenud elusid teineteisest eraldas. Matthew polnud kunagi osanud kaotada. Ta pidi tulema ka sellest piinlikult lühikesest abielust välja võitjana, ja selleks pidi kogu raha saama temale ja ta pidi Robini häbimärgistama, nagu oleks tema nende abielu läbikukkumise ainus põhjus.

Kõik see andis Robini viletsaks tujuks muidugi enam kui küllalt põhjust, kuid oli ka teine põhjus, see, mida endale tunnistada ei saanud ja mille üle muretsemise pärast oli Robin enda peale pahane.

See oli juhtunud eelmisel päeval, büroos. Saul Morrisel, büroo värskeimal lepingulisel töötajal, olid saada eelmise kuu kulurahad, niisiis sõitis Robin, kui oli saatnud Tupsukese kenasti tagasi tema abielukoju Windsoris, tagasi Denmark Streetile, Sauliga kohtuma.

Morris oli töötanud büroo jaoks poolteist kuud. Ta oli endine politseinik, vastuvaidlematult nägus mees, mustade juuste ja säravate siniste silmadega, kuid midagi tema juures oli Robinile vastukarva. Tal oli kombeks Robiniga rääkides häält mahendada, isegi nende kõige igapäevasemaid jutuajamisi vürtsitasid kelmikad kõrvalmärkused ja üleliia isiklikud kommentaarid, ning ükski kahemõtteline fraas ei jäänud rõhutamata, kui Morris ruumis viibis. Robin kahetses kibedasti päeva, mil Morris sai teada, et Robinil, täpselt nagu ka temal endal, on käsil lahutus, sest mees tundus arvavat, et see annab talle uue viljaka pinna arvatavaks läheduseks.

Robin lootis, et jõuab Windsorist tagasi enne Pat Chauncey, büroo uue asjaajaja lahkumist, kuid kell oli juba kümme minutit kuus läbi, kui Robin trepist üles ronis ja leidis eest Morrise, kes ootas teda lukustatud ukse kõrval.

„Anna andeks,” ütles Robin, „liiklus oli õudne.”

Ta maksis Morrisele sularahas nende uuest seifist ja ütles reipalt, et peab koju minema, kuid mees kleepus tema külge nagu juustesse kinni jäänud näts ja jutustas talle pikalt-laialt oma eksnaise viimastest hilisõhtustest mobiilisõnumitest. Robin proovis ühendada viisakuse ja jaheduse, kuni tema vana laua peal helises telefon. Tavaliselt oleks ta lasknud kõnel kõneposti minna, aga praegu ihkas ta nii väga pääseda jutuajamisest Morrisega, et ütles:

„Ma pean vastu võtma, anna andeks. Kena õhtut,” ja võttis toru.

„Strike’i detektiivibüroo, Robin kuuleb.”

„Tere, Robin,” vastas pisut kähe naisehääl. „Kas boss on seal?”

Arvestades, et Robin oli rääkinud Charlotte Campbelliga ainult korra, kolm aastat tagasi, oli võib-olla üllatav, et ta teadis silmapilkselt, kes helistab. Pärast seda oli Robin analüüsinud Charlotte’i lausutud väheseid sõnu võib-olla lausa jaburuseni. Robin oli tabanud tema alatoonist naeru, justkui oleks ta Charlotte’i meelest naljakas. Robini muretu sinatamine ja Strike’i nimetamine „bossiks” olid samuti pikkadeks mõtisklusteks omajagu ainest andnud.

„Ei, kahjuks mitte,” vastas Robin ja võttis pliiatsi, samal ajal kui tema süda natuke kiiremini lööma hakkas. „Kas ma saan midagi edasi öelda?”

„Kas sa saaksid paluda, et ta helistaks Charlotte Campbellile? Mul on midagi, mida ta tahab. Minu numbrit ta teab.”

„Saab tehtud,” ütles Robin.

„Suur tänu,” lausus Charlotte endiselt lõbusa häälega. „Olgu siis.”

Robin pani kohusetundlikult kirja „Charlotte Campbell helistas, tal on sulle midagi” ja asetas sõnumi Strike’i lauale.

Charlotte oli Strike’i endine kallim. Nende kihlus lõppes kolm aastat tagasi, selsamal päeval, kui Robin ajutise sekretärina büroosse tööle tuli. Kuigi Strike polnud sellel teemal kaugeltki jutukas, teadis Robin, et nad olid olnud koos kuusteist aastat („vahelduva eduga”, nagu Strike tavaliselt rõhutas, sest nende suhe oli enne lõplikku lõputegemist palju kordi kõikuma löönud), et Charlotte oli kihlunud oma praeguse abikaasaga kõigest kaks nädalat pärast seda, kui Strike ta maha jättis, ja et Charlotte on nüüd kaksikute ema.

See polnud aga kõik, mida Robin teadis, sest pärast abikaasa mahajätmist oli Robin elanud viis nädalat vabas toas Nick ja Ilsa Herberti juures, kes olid Strike’i kaks kõige paremat sõpra. Selle aja jooksul sugenes sõprus ka Robini ja Ilsa vahele ning nad käisid endiselt regulaarselt koos pubis ja kohvi joomas. Ilsa ei teinud vähimatki saladust tõsiasjast, et ta loodab ja usub, et Strike ja Robin mõistavad ühel päeval ning loodetavasti lähemal ajal, et nad on „teineteise jaoks loodud”. Kuigi Robin palus Ilsat ühtelugu, et ta jätaks oma varjamatud vihjed, ja kinnitas, et nii tema kui Strike on täiesti rahul sõpruse ja praeguse toimiva suhtega, keeldus Ilsa seda lõbusalt uskumast.

Ilsa meeldis Robinile väga, kuid Robini palved, et tema uus sõbranna unustaks kõik mõtted tema ja Strike’i vahel kosjasobitajaks hakata, olid siirad. Robinile valmistas kohutavat piinlikkust mõte, et Strike võiks arvata, et ta on kaasosaline Ilsa katsetes korraldada neljaseid kokkusaamisi, mis meenutasid üha enam topeltkohtinguid. Viimasest kahest sedalaadi üritusest oli Strike keeldunud ja kuigi büroo praegune tööhulk tegi igasuguse seltsielu keeruliseks, oli Robinil ebamugav tunne, et Strike on Ilsa tagamõttest teadlik. Omaenda abielu meenutades oli Robin kindel, et tema polnud kunagi olnud süüdi vallaliste inimeste kohtlemises nii, nagu nüüd kohtles teda Ilsa – heites rõõmsalt kõrvale muretsemise nende tunnete pärast ja tehes mõnikord rohmakaid katseid nende armuelu korraldada.

Üks viisidest, kuidas Ilsa püüdis Robinit Strike’i teemal rääkima panna, oligi jutustada talle Charlotte’ist, ja siin tundis Robin end küll süüdi, sest Charlotte’i-teemalistele jutuajamistele tegi ta harva lõpu, kuigi pärast neid oli tal eranditult alati tunne, nagu oleks ta ennast rämpstoidust kurguni täis õginud: tal oli ebamugav ja ta kahetses, et polnud suutnud oma isu talitseda.

Näiteks teadis ta nüüd paljudest vali-kas-mina-või-sõjavägi ultimaatumitest, kahest enesetapukatsest („Kuigi see Arranis ei olnud päris katse,” märkis Ilsa salvavalt. „Puhas manipuleerimine.”) ja kümnepäevasest sunnitud viibimisest psühhiaatriakliinikus. Ta oli kuulnud lugusid, millele Ilsa andis odavate trillerite taolised pealkirjad: „Leivanoa öö”, „Juhtum musta pitskleidi ja verise kirjaga”. Ta teadis, et Ilsa arvates on Charlotte halb inimene, mitte hullumeelne, ja et kõige inetumad tülid Ilsa ja tema mehe Nicki vahel olid olnud just Charlotte’i teemal „ja see teadmine teeks Charlotte’ile kuradi moodi heameelt,” lisas Ilsa.

Nüüd aga helistab Charlotte büroosse ja palub Strike’il talle tagasi helistada, Robin aga istub Pizza Expressi ees, näljane ja kurnatud, ning mõtleb jälle sellele telefonikõnele, täpselt nii, nagu keel songib suuhaavandit. Kui Charlotte helistab büroosse, siis ilmselt pole ta teadlik, et Strike on Cornwallis oma surmavalt haige tädi juures, ja see andis märku, et nende vahel ei toimu regulaarset suhtlust. Teisest küljest tundus Charlotte’i lõbusavõitu hääletoon vihjavat mingile liidule tema ja Strike’i vahel.

Robini mobiil, mis oli lebanud kõrvalistmel, mandlikoti kõrval, hakkas sumisema. Rõõmustades mõtete mujaleviimise üle, võttis Robin telefoni ja nägi tekstisõnumit Strike’ilt.

Kas sa oled üleval?

Robin kirjutas vastu:

Ei

Nagu ta oli arvanudki, helises telefon otsekohe.

„Aga ei peaks olema,” lausus Strike igasuguse sissejuhatuseta. „Sa oled kindlasti omadega läbi. Kaua sa Tupsukesega juba tegelenud oled, kolm nädalat?”

„Ma tegelen temaga praegu ka.”

„Mida?” hüüatas Strike rahulolematult. „Sa oled Glasgow’s? Kus Barclay on?”

„Glasgow’s. Ta oli seal valmis, aga Tupsuke ei läinudki lennuki peale. Ta sõitis hoopis Torquaysse. Praegu sööb ta pitsat. Ma olen restorani ees.”

„Mida paganat ta Torquays teeb, kui tema armuke on Šotimaal?”

„Tuli külla oma esimesele perekonnale,” vastas Robin, kahetsedes, et ei näe Strike’i nägu, kui ta järgmise uudise kuuldavale tõi. „Ta on kahenaisepidaja.”

Seda avaldust tervitati täieliku vaikusega.

„Ma olin kell kuus tema maja ees Windsoris,” jätkas Robin, „ja arvasin, et sõidan tema järel Stanstedi, saadan ta ilusti lennuki peale ja annan Barclayle teada, et ta on teel, aga tema ei läinudki lennujaama. Ta tormas majast välja, nagu oleks paanikas, sõitis ühe laoboksi juurde, viis oma kohvri sisse ja tuli välja hoopis teise pagasiga ja ilma parukata. Siis tegi ta autoga pika sõidu siia.

Meie klient Windsoris saab varsti teada, et ta polegi ametlikult abielus,” ütles Robin. „Tupsukesel on kakskümmend aastat Windsoris naine olnud. Ma rääkisin naabritega. Ma tegin näo, et viin küsitlust läbi. Üks naine sealt tänavalt käis nende pulmas. Ta ütles, et Tupsuke reisib palju, aga ta on imetore mees. Täielikult oma poegadele pühendunud.

Neil on kaks poissi,” jätkas Robin, sest Strike’i jahmunud vaikimine kestis raugematult, „kooliõpilased, mõlemad hilisteismelised ja mõlemad nagu Tupsukese suust kukkunud. Üks neist sattus eile mootorrattaga õnnetusse – ma kuulsin seda kõike naabritelt – ja tema käsi on lahases, tal on kõvasti sinikaid ja haavu. Ilmselt kuulis Tupsuke õnnetusest ja sellepärast liduski siia, mitte ei läinud Šotimaale.

Siin kasutab Tupsuke nime Edward Campion, mitte John – tuleb välja, et John on tema teine eesnimi, ma otsisin internetist. Tema ja tema esimene naine ja pojad elavad väga kenas villas – merevaade, tohutu aed.”

„Oh sa kurat,” pomises Strike. „Nii et meie lapseootel sõbranna Glasgow’s…”

„… on kõige väiksem proua Windsori Campioni muredest,” lõpetas Robin. „Tupsuke elab kolmikelu. Kaks naist ja armuke.”

„Ja ise näeb välja nagu kiilanev paavian. See annab meile kõigile lootust. Kas sa ütlesid, et ta sööb just praegu õhtust?”

„Pitsat koos naise ja lastega. Ma parkisin auto restorani ette. Mul ei õnnestunud temast enne koos poegadega pilte saada, aga ma tahan pildid teha, sest nende välimus reedab kõik. Mini-Tupsukesed, täpselt nagu tema kaks last Windsoris. Mis sa arvad, kus ta väidab end olevat olnud?”

„Naftapuurtornil?” pakkus Strike. „Välismaal? Lähis-Idas? Võib-olla sellepärast ta hoiabki oma naha nii usinalt pruunina.”

Robin ohkas.

„Meie klient on vapustatud, kui sellest kuuleb.”

„Šotimaa armuke samuti,” pistis Strike. „Laps peaks iga hetk sündima.”

„Tupsukese maitse on hämmastavalt muutumatu,” märkis Robin. „Kui nad kõik rivisse panna – Torquay naine, Windsori naine ja Glasgow’ armuke, näeksid nad välja nagu üks ja sama naine kahekümneaastaste vahedega.”

„Kus sa kavatsed magada?”

„Hotellis või võõrastemajas,” vastas Robin ja haigutas uuesti, „kui mul õnnestub puhkuste kõrgajal mõni vaba tuba leida. Ma sõidaksin muidu juba öösel tagasi Londonisse, aga ma olen rampväsinud. Ma olen kella neljast üleval ja eile oli kümnetunnine tööpäev.”

„Ära sõitma hakka ja ära autos maga,” ütles Strike. „Võta tuba.”

„Kuidas Joanil on?” küsis Robin. „Me saame tööga hakkama, kui sa tahad natuke kauemaks Cornwalli jääda.”

„Kui me kõik siin oleme, ei püsi Joan hetkegi paigal. Ted on minuga ühel meelel, et tal on vaja natuke vaikust. Ma tulen paari nädala pärast uuesti.”

„Nii et… kas sa helistasid, et kuulda, kuidas Tupsukesega läheb?”

„Tegelikult helistasin ma ühe asja pärast, mis äsja juhtus. Ma olin just pubist välja tulnud…”

Mõne sisutiheda lausega kirjeldas Strike kohtumist Margot Bamborough’ tütrega.

„Ma otsisin tema kohta internetist,” ütles ta. „Margot Bamborough, kahekümne üheksa aastane arst, abielus, aastane tütar. Astus tööpäeva lõpus oma vastuvõtukabinetist Clerkenwellis välja, ütles, et läheb ja võtab ühe sõbrannaga kähku klaasikese ja suundub siis koju. Pubi oli ainult viieminutise jalutuskäigu kaugusel. Sõbranna ootas teda, aga Margot ei tulnud ja teda ei nähtud enam kunagi.”

Liinil jäi vaikseks. Robin, kelle pilk oli endiselt pitsarestorani aknale naelutatud, küsis: „Ja tema tütar arvab, et sul õnnestub välja uurida, mis juhtus – peaaegu neli aastakümmet hiljem?”

„Paistis, et ta peab väga tähtsaks kokkusattumust, mille tõttu ta eile mind kõrtsis märkas, natuke pärast seda, kui meedium oli talle öelnud, et ta saab „juhtlõnga”.”

„Hmm,” tegi Robin. „Ja mida sina arvad – kui suur on võimalus pärast nii pikka aega välja selgitada, mis juhtus?”

„Vilets või olematu,” tunnistas Strike. „Teisest küljest on tõde ju kusagil olemas. Inimesed ei kao lihtsalt õhku.”

Robin kuulis Strike’i hääles tuttavat nooti, mis andis mõista, et mees mõtiskleb küsimuste ja võimaluste üle.

„Nii et sa saad tema tütrega homme jälle kokku?”

„Paha see teha ju ei saa, eks?” tähendas Strike.

Robin ei vastanud.

„Ma tean, mida sa mõtled,” jätkas Strike õige kergelt ennast õigustaval toonil. „Emotsionaalselt kurnatud klient – meedium – olukord, mida saab ära kasutada.”

„Ma ei vihja ju, nagu tahaksid sina seda ära kasutada…”

„Ma võin ta ju ära kuulata, õigus? Erinevalt paljudest teistest mina talt mitte millegi eest raha ei võta. Ja kui ma olen kõik võimalused läbi vaadanud…”

„Ma tean sind,” pistis Robin vahele. „Mida vähem sa leiad, seda rohkem asi sind huvitama hakkab.”

„Ma arvan, et kui mul mõistliku aja jooksul mingeid tulemusi ei ole, tuleb mul tema naisega tegemist. Nad on geipaar,” täpsustas ta. „Tema naine on psühhol…”

„Ma helistan tagasi, Cormoran,” ütles Robin, lõpetas ilma vastust ära ootamata kõne ja laskis telefonil tagasi kõrvalistmele kukkuda.

Tupsuke oli äsja muretult restoranist välja sammunud, tema järel tema naine ja pojad. Naerdes ja juteldes seadsid nad sammud oma auto poole, mis oli Robini Land Roverist viie auto kaugusel tagapool. Robin tõstis kaamera ja tegi seeria pilte, kui pere tema poole tuli.

Kui nad Land Roveri kõrvale jõudsid, lebas kaamera juba Robini süles, Robini pea oli telefoni kohale kummardunud ja ta teeskles, et kirjutab sõnumit. Tahavaatepeeglist nägi ta, kuidas Tupsukese pere ronis Range Roverisse ja hakkas mereäärse villa poole sõitma.

Robin haigutas jälle, võttis telefoni ja helistas Strike’ile tagasi.

„Kas said kõik, mida tahtsid?” küsis mees.

„Jah,” vastas Robin, vaadates pilte ühe käega üle, samal ajal kui telefoni kõrva ääres hoidis, „ma sain Tupsukesest ja poistest paar selget pilti. Jumal küll, tal on ikka tugevad geenid. Kõigil neljal lapsel on täpselt tema näojooned.”

Robin pani kaamera tagasi kotti.

„Sa ikka saad aru, et ma olen St. Mawesist ainult paaritunnise sõidu kaugusel?”

„Pigem kolmetunnise,” parandas Strike.

„Kui sa tahad…”

„Sul pole hea sõita pikk tee siia ja siis tagasi Londonisse. Sa ise ütlesid mulle, et oled täiesti läbi.”

Kuid Robin sai aru, et see mõte meeldib Strike’ile. Ta oli sõitnud Cornwalli rongi, takso ja praamiga, sest pärast jalast ilma jäämist polnud pikad autosõidud tema jaoks lihtsad ega ka eriti meeldivad.

„Ma tahaksin selle Annaga kohtuda. Siis võin ma su tagasi tuua.”

„Noh, kui sa oled kindel, siis see oleks väga tore,” ütles Strike, nüüd juba rõõmsalt. „Kui me tema juhtumi vastu võtame, peaksime selle kallal niikuinii koos töötama. Seal on tohutu hulk infot, mis tuleb läbi sõeluda – ikkagi nii vana juhtum –, ja paistab, et Tupsukesega tõmbasid sa täna otsad kokku.”

„Nii ta on,” ohkas Robin. „Kõik on tehtud, nüüd on veel ainult pool tosinat elu ära rikkuda.”

„Sina ei rikkunud kellegi elu ära,” tähendas Strike julgustavalt. „See mees tegi seda ise. Mis on parem – kas see, et kõik kolm naist saavad teada praegu, või siis, kui ta ära sureb, koos kogu selle jubeda jamaga, mis sellest tuleb?”

„Muidugi,” sõnas Robin ja haigutas jälle. „Nii et kas sa tahad, et ma tulen sinna St. Mawesi…”

Strike’i „ei” oli kiire ja kindel.

„Nad – Anna ja tema kaaslane – on Falmouthis. Saame seal kokku. See on sulle lühem sõit.”

„Olgu,” ütles Robin. „Mis kell?”

„Kas sa saaksid pool kaksteist?”

„Lihtsasti,” vastas Robin.

„Ma saadan sulle sõnumiga kokkusaamiskoha. Nüüd mine ja maga natuke.”

Kui Robin keeras võtit süütelukus, mõistis ta, et tema tuju oli märgatavalt tõusnud. Justkui seiraks teda mingi norimishimuline komisjon, kelle hulgas olid Ilsa, Matthew ja Charlotte Campbell, surus ta naeratuse teadlikult alla ja tagurdas parkimiskohalt välja.