Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 12

Jah, palju hirmsat sellest hukutavast raamatust

ta luges…

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Kui Strike ja Robin teatasid talle uudist tema mehe kahenaisepidamisest, istus naine, keda nad nüüd kutsusid Teiseks Proua Tupsukeseks, paar minutit vaikselt, näost valge. Tema väike, kuid võluv maja Windsori südames oli sel teisipäevahommikul vaikne, tema poeg ja tütar olid algkoolis ja ta oli enne detektiivide tulekut koristanud – õhus oli puhastusvahendi lõhna ja vaibal tolmuimeja viirud. Ülimalt läikima löödud laual lebas kümme fotot Tupsukesest Torquays, ilma parukata, naermas, kui ta astus välja pitsarestoranist koos teismeliste poistega, kes olid väga nende väikeste laste moodi, kelle ta oli sigitanud Windsoris, ja käsi ümber naeratava naisterahva, kes oleks võinud olla Strike’i ja Robini kliendi vanem õde.

Robin, kes mäletas täpselt, mis tunne tal oli, kui tema abieluvoodist kukkus maha Sarah Shadlocki briljantkõrvarõngas, võis ainult arvata, milline valu, alandus ja häbi selle pingul näo taga valitses. Strike lausus tavapäraseid kaastundesõnu, kuid Robin oleks olnud valmis kogu oma pangaarve peale kihla vedama, et proua Tupsuke ei kuulnud ainsatki sõna – ja Robin sai aru, et tal oli õigus, kui proua Tupsuke tõusis korraga, vabisedes nii hullusti, et ka Strike ajas end poole lause pealt vaevaga jalule, juhuks kui naine kokku variseb ja ta tuleb kinni püüda. Kuid naine sammus neist kangelt mööda, toast välja. Varsti pärast seda kuulsid nad, kuidas välisuks avanes, ja nägid oma klienti läbi pitskardina, kui ta läks, golfikepp käes, maja ette pargitud punase Audi Q3-e poole.

„Oh kurat,” pomises Robin.

Kui nad Teise Proua Tupsukese juurde jõudsid, oli naine juba löönud sisse tuuleklaasi ja tekitanud auto katusesse mitu sügavat mõlki. Akendele olid ilmunud suurisilmi vahtivad naabrid ja vastasmaja akna taga klähvisid hullunult kaks spitsi. Kui Strike haaras naise käest golfikepi, hakkas proua Tupsuke teda sõimama, püüdis golfikeppi tema käest ära väänata, siis aga purskas tema silmist terve pisaratetulv.

Robin võttis kliendil ümbert kinni ja tüüris ta kindlalt tagasi majja, Strike oli aga järelväeks, golfikepp käes. Köögis andis Robin Strike’ile korralduse teha kanget kohvi ja otsida üles brändi. Robini soovitusel helistas proua Tupsuke oma vennale ja palus tal kiiresti tulla, aga kui ta oli selle kõne lõpetanud ja keris ekraanil, et leida Tupsukese number, kahmas Robin mobiili tema hoolitsetud käest.

„Andke tagasi!” hüüdis proua Tupsuke, metsiku pilguga ja võitlusvalmis. „See närukael… see närukael… ma tahan temaga rääkida… andke tagasi!”

„Halb mõte,” märkis Strike ja asetas naise ette kohvi ja brändi. „Teie mees on juba näidanud, et oskab väga hästi teie eest raha ja muud vara peita. Teil on vaja kuradi kõva advokaati.”

Nad jäid kliendi juurde, kuni jõudis kohale tema vend, ülikonnas personalijuht. Ta oli pahane, et tal paluti töölt varem ära tulla, ja jutt jõudis talle nii aeglaselt kohale, et Strike oleks peaaegu raevu sattunud ja Robin tundis vajadust sekkuda, et tüli ära hoida.

„Perse küll,” pomises Strike, kui nad juba tagasi Londoni poole sõitsid. „See mees oli juba kellegi teisega abielus, kui sinu õega abiellus. Kui raske on sellest aru saada?”

„Väga raske,” ütles Robin ja tema hääles oli teravust. „Inimesed ei oota, et ennast korraga sellisest olukorrast leiavad.”

„Mis sa arvad, kas nad kuulsid, kui ma palusin neil ajakirjandusele mitte öelda, et meie asjaga tegelesime?”

„Ei,” vastas Robin.

Tal oli õigus. Kaks nädalat pärast Windsoris käimist ärkasid nad hommikul ja avastasid, et mitme kõmulehe esiküljel on paljastuslood Tupsukesest ja tema kolmest naisest, kõigis lehtedes oli siseküljel pilt Strike’ist ja tema nimi oli ka ühes pealkirjas. Strike oli nüüd juba omaette uudis ning kuulsa detektiivi ja masaja, kiilaneva jõuka mehe kõrvutamine, kellel oli õnnestunud pidada kaht peret ja armukest, oli vastupandamatu ahvatlus.

Strike oli tähelepanu väärivates kohtuasjades käinud tunnistamas ainult uhke täishabemega, mis kasvas sobivalt ruttu, kui tal seda vaja oli, ajakirjandus kasutas aga kõige sagedamini ühte vana fotot temast, kus ta oli mundris. Sellest hoolimata pidi Strike kogu aeg pingutama, et jääda nii silmatorkamatuks, kui tema elukutse nõuab, ja kommentaaride nuiamine töökohal oli ebamugavus, mida tal sugugi vaja ei olnud. Tähelepanutorm venis pikemaks, sest mõlemad proua Tupsukesed moodustasid oma võõrdunud abikaasa vastu ründeliidu. Ilmutades ettenägematut iha enda näitamise vastu, nad mitte üksnes andsid ühele naisteajakirjale ühise intervjuu, vaid esinesid koos ka mitmes jutusaates, kus arutasid mehe pikka truudusemurdmist, šokki, äsjatekkinud sõprust, kavatsust panna Tupsuke kahetsema, et ta oli nendega üldse tutvunud, ning edastasid ka vaevuvarjatud hoiatuse lapseootel armukesele Glasgow’s (kes hämmastaval kombel paistis kalduvat Tupsukest kaitsma), et ta ei loodaks, nagu oleks mehel veel punast pennigi taskus, kui tema naised temaga lõpetanud on.

September jätkus, jahe ja rahutu. Strike helistas Lucyle, et tema poegade kohta inetult ütlemise eest vabandust paluda, kuid Lucy jäi ka pärast vabandust külmaks, kahtlemata sellepärast, et Strike ilmutas kahetsust ainult selle pärast, et oma arvamuse välja ütles, kuid ei võtnud oma sõnu tagasi. Strike sai kergendusega teada, et õe poistel on nüüd, kui kool oli jälle alanud, igal nädalavahetusel spordiüritused, ja see tähendas, et järgmisel külaskäigul St. Mawesi ei pidanud ta diivanil magama ning sai ilma Lucy pingul, süüdistava juuresolekuta Tedile ja Joanile pühenduda.

Kuigi tädi tahtis Strike’ile sama meeleheitlikult süüa valmistada kui alati, oli ta juba keemiaravist nõrgestatud. Valus oli vaadata, kuidas ta end köögis ringi veab, kuid ta ei nõustunud istuma, isegi kui Ted teda härdalt palus. Laupäeva õhtul, kui Joan oli magama läinud, onu murdus ja nuuksus Strike’i õla najal. Kunagi oli Ted tundunud õepojale läbitungimatu, haavamatu väega kantsina, nii et Strike, kes muidu suutis magada peaaegu ükskõik millistes tingimustes, lamas nüüd öösel rohkem kui kella kaheni ärkvel, vaatas pimedusse, mis oli palju sügavam kui Londoni ööd, mõistatas, kas ta peaks kauemaks jääma, ja põlgas ennast otsuse eest, et õige oleks Londonisse tagasi minna.

Tegelikult oli bürool nii palju tööd, et ta tundis end süüdi koorma pärast, mille ta Robini ja lepinguliste õlule pani, kui pika nädalavahetuse vabaks võttis ja Cornwalli sõitis. Lisaks viiele aktiivsele juhtumile büroo toimikutes žongleerisid tema ja Robin aina kasvava haldusvajadusega, mida laienenud kaader nõudis, ja pidasid arendajaga, kes oli ära ostnud hoone, kus nende büroo asus, läbirääkimisi üürilepingu pikendamiseks aasta võrra. Lisaks üritasid nad, kuigi seni edutult, veenda ühte büroo kontaktidest politseis otsima üles ja andma neile neljakümne aasta vanust toimikut Margot Bamborough’ kadumise kohta. Morris oli endine Londoni võmm nagu ka Andy Hutchins, nende kõige pikaajalisem lepinguline töötaja, vaikne, morn mees, kelle multiskleroos oli õnneks järele andnud, ja mõlemad olid püüdnud samuti oma endistelt kolleegidelt vanu teeneid sisse nõuda, kuid seni olid vastused büroo palvetele jäänud kusagile „ilmselt on hiired selle nahka pistnud” ja „käi põrgu, Strike, mul on tegemist” vahele.

Ühel vihmasel pärastlõunal, kui Strike jälitas parajasti pealinna pankade piirkonnas Suli, üritas mitte liiga silmatorkavalt longata ja needis mõttes juba teist odavaid vihmavarje pakkuvat tänavamüüjat, kes oli talle ette jäänud, helises tema telefon. Ta arvas, et talle antakse järjekordne probleem, mis tuleb lahendada, niisiis tuli see ootamatult, kui helistaja ütles:

„Tere, Strike. George Layborn siinpool. Ma kuulsin, et sa uurid vist jälle Bamborough’ juhtumit?”

Strike oli kohtunud uurija Layborniga ainult korra, ja kuigi see oli olnud seoses ühe juhtumiga, mille juures Strike ja Robin olid Londoni politseid oluliselt aidanud, ei pidanud ta nende suhet nii lähedaseks, et Laybornilt Bamborough’ toimiku hankimiseks abi küsida.

„Tere, George. Jah, sa kuulsid õigesti,” ütles Strike ja vaatas, kuidas Suli ühte veinibaari pöördub.

„Noh, me võiksime homme õhtul kokku saada, kui tahad. Feathersis, kell kuus?” pakkus Layborn.

Niisiis palus Strike Barclayl töö üle võtta ja suundus järgmisel õhtul Scotland Yardi lähedal asuvasse pubisse, kus leidis Layborni juba leti ääres ootamas. Layborn, vatsakas keskealine hallipäine mees, ostis neile mõlemale klaasi London Pride’i ja nad kobisid ühte nurgalauda.

„Minu vanamees tegeles Bamborough’ juhtumiga, Bill Talboti käe all,” ütles Layborn. „Ta rääkis mulle sellest pikalt-laialt. Mida te seni leidnud olete?”

„Mitte midagi. Ma uurisin vanu artikleid ja üritan leida inimesi, kes töötasid seal arstikeskuses, kust Bamborough kaduma läks. Enne politseitoimiku nägemist ei saa ma rohkem eriti midagi teha, aga seni pole keegi saanud meid selle kättesaamisel aidata.”

Layborn, kes oli nende ainsal varasemal kohtumisel demonstreerinud armastust värvika ja ropu keelekasutuse vastu, tundus täna kummaliselt hillitsetud.

„See oli üks kuradima segapuder, kogu see Bamborough’ juurdlus,” lausus ta vaikselt. „Kas Talbotist keegi juba rääkis?”

„Räägi.”

„Ta läks peast segi,” ütles Layborn. „Korralik närvivapustus. Ta oli juba enne selle juhtumi võtmist imelikult käitunud, aga noh, siis olid ju seitsmekümnendad – töötajate vaimse tervise eest hoolitsemine oli pededele. Aga omal ajal oli Talbot hea politseinik. Paar madalamat politseinikku panid tähele, et ta käitub kummaliselt, aga kui nad selle üles võtsid, kästi neil kuu peale kerida.

Ta oli juba kuus kuud Bamborough’ juurdlust juhtinud, kui tema naine keset ööd kiirabi kutsus ja ta haiglasse laskis panna. Ta saadeti pensionile, aga Bamborough’ juurdlust see enam ei päästnud. Ta suri alles tubli kümme aastat hiljem, aga ma kuulsin, et ta ei saanudki sellest üle, et selle juurdluse nässu keeras. Kui tal parem hakkas, oli tal selle pärast hirmus piinlik.”

„Miks siis?”

„Ta usaldas liiga palju oma sisetunnet, ei kogunud korralikult asitõendeid, ei tundnud vähimatki huvi pealtnägijatega rääkimise vastu, kui nende jutt tema teooriaga ei sobinud…”

„Ja tema teooriaks oli, et Creed röövis Bamborough’, õigus?”

„Täpselt,” nõustus Layborn. „Kuigi Creedi kutsuti tollal alles Essexi Lihunikuks, sest ta jättis esimesed paar surnukeha Epping Forestisse ja Chigwelli.” Layborn võttis pika sõõmu õlut. „Suurem osa Jackie Ayletti jäänustest leiti prügikonteinerist. See mees on elajas. Elajas.”

„Kes pärast Talbotit juhtumi üle võttis?”

„Mingi Lawsoni-nimeline tüüp, Ken Lawson,” ütles Layborn, „aga kuus kuud oli möödas, jälg oli jahtunud ja ta sai pärandiks paraja jama. Lisaks ei vedanud Margot Bamborough’l ajastusega,” jätkas Layborn. „Kas tead, mis juhtus kuu aega pärast tema kadumist?”

„Mis siis?”

„Lord Lucan läks kaduma,” ütles Layborn. „Eks proovi kadunud perearsti lehtede esiküljel hoida, kui kõrgaristokraadi lapsehoidja surnuks taotakse ja kõrgaristokraat ise jooksu läheb. Playboy jänku pildid olid juba avaldatud – kas sa teadsid, et Bamborough oli jänku?”

„Jah,” ühmas Strike.

„See aitas tema õpinguid rahastada,” lausus Layborn, „aga minu vanamehe sõnutsi tema perele ei meeldinud, et see päevavalgele tiriti. See ajas nad korralikult turri, kuigi tänu nendele piltidele sai see juhtum kindlasti rohkem tähelepanu. Nii see juba käib,” ütles uurija.

„Mis sinu isa arvates Bamborough’ga juhtus?” küsis Strike.

„Noh, kui aus olla,” ütles Layborn ohates, „siis arvas ta, et ilmselt oli Talbotil õigus: Creed röövis Bamborough’. Polnud mingeid märke, et ta oleks tahtnud ise kaduda – pass oli kodus, kohvrit polnud pakitud, riideid polnud puudu, kindel töökoht, rahamuresid polnud, väike laps.”

„Heas vormis, tervet kahekümne üheksa aastast naist on raske elava liiklusega tänavalt minema tirida, ilma et keegi märkaks,” tähendas Strike.

„Tõsi,” nõustus Layborn. „Creed korjas oma ohvrid üles tavaliselt siis, kui nad olid purjus. Samas oli see õhtu pime ja vihmane. Creed oli selliste asjadega ennegi hakkama saanud. Ja ta oskas hästi naiste kahtlusi uinutada ja neis kaastunnet äratada. Paar naist läksid tema korterisse omal tahtel.”

„Ja sealkandis nähti kihutamas Creedi omaga sarnast kaubikut, eks ole?”

„Täpselt,” ütles Layborn, „ja isa jutu järgi ei kontrollitud seda juhtlõnga kunagi korralikult. Talbot ei tahtnud nimelt kuulda, et see võis olla keegi, kes üritas õhtuoote ajaks koju jõuda. Rutiinne töö jäeti lihtsalt tegemata. Näiteks kuulsin ma, et seal kandis jõlkus ka üks Bamborough’ endine peigmees. Ma ei ütle, et tema tappis Bamborough’, aga isa ütles, et Talbot kulutas pool küsitlemisaega, üritades teada saada hoopis seda, kus see mees oli ööl, kui rünnati Helen Wardropi.”

„Keda?”

„Ühte prostituuti. Creed üritas teda 73. aastal röövida. Ega Creedil ka iga kord õnneks ei läinud. Peggy Hiskett pääses tema käest 71. aastal ja andis politseile tema kirjelduse, aga sellest polnud eriti abi. Peggy ütles, et Creed on tumedapäine ja jässakas, sest tookord kandis Creed parukat ja tal oli seljas paks naistemantel. Lõpuks saadi ta kätte tänu Melody Bowerile. See oli üks ööklubi laulja, nägi välja nagu Diana Ross. Creed hakkas temaga bussipeatuses juttu ajama, pakkus, et viib ta ära, ja kui naine keeldus, üritas teda kaubikusse tirida. Melody sai põgenema, andis politseile korraliku isikukirjelduse ja ütles neile, et tema ründaja oli öelnud, et tema maja on Paradise Parki lähistel. Lõpu poole muutus Creed hooletuks. Ülbus sai talle saatuslikuks.”

„Sa tead sellest asjast ikka omajagu, George.”

„Nojah, isa oli üks esimesi, kes Creedi keldrisse läks, kui nad olid ta kinni võtnud. Ta ei tahtnud sellest kunagi rääkida, mida ta seal nägi, kuigi ta oli näinud jõugusõdade tallermaid ja mida iganes… Creed ei võtnud Bamborough’ tapmist omaks, aga see ei tähenda, et ta teda ei tapnud. See värdjas laseb inimestel pead murda, kuni on surnud. Kuradi õel närukael. Ta on oma teadaolevate ohvrite perekondadega aastaid mänginud. Talle meeldib anda mõista, et tema arvel on rohkem naisi, kuid üksikasju ta ei ütle. Mingi ajakirjanik küsitles teda kaheksakümnendate alguses, aga see oli ka viimane kord, kuid kellelgi temaga rääkida lasti. Justiitsministeerium tegi asjale lõpu. Creed kasutab avalikkuse tähelepanu kadunud naiste lähedaste piinamiseks. See on ainus võim, mis on talle veel jäänud.”

Layborn tühjendas oma õlleklaasi ja vaatas käekella.

„Ma teen, mis võimalik, et sa toimiku kätte saaksid. Minu vanamees oleks tahtnud, et ma aitan. See jäigi teda häirima, kuidas selle juurdlusega läks.”

Kui Strike läks tagasi oma pööningukorterisse, hakkas tuul tõusma. Vihmatäpilised aknad lõgisesid liiga suurtes raamides, kui Strike sorteeris oma rahakotis olevad tšekid hoolega läbi ja pani kõrvale need, mis tuli raamatupidajale anda.

Kell üheksa, kui ta oli söönud õhtusöögi, mille oli valmistanud oma ühe rauaga lauapliidil, heitis ta voodisse ja võttis kätte Dennis Creedi biograafia, „Paradise Parki deemoni”, mille oli kuu aega tagasi kasutatud raamatuna tellinud ja mis oli seni avamata tema voodi kõrval lauakesel lebanud. Kui ta oli püksinööbi lahti teinud, et mahutada paremini ära äsja tarbitud suur hulk spagette, tõi ta kuuldavale valju ja rahuloleva röhatuse, süütas sigareti, toetas selja patjadele ja avas raamatu algusest, kus ajajoon andis ettekujutuse Creedi pikast vägistamiste ja mõrvade karjäärist.

Strike keeras lehekülge ja laskis pilgul käia üle sissejuhatuse, kus oli ainus intervjuu, mille oli andnud Creedi ema Agnes Waite.

… kõigepealt ütles ta, et kuupäev Creedi sünnitunnistusel on vale.

„Seal on ju kirjas, et ta sündis 20. detsembril, eks ole?” küsis ta. „See pole tõsi. See juhtus 19. novembri öösel. Ta valetas, kui käis sündi registreerimas, sest aeg, mille jooksul peaks selle registreerima, oli üle läinud.”

„Ta” oli Agnese kasuisa William Awdry, mees, kes oli kohalike hulgas kurikuulus oma ägeda ja vägivaldse loomu poolest…

„Ta võttis lapse minu sülest, kohe kui ma olin ära sünnitanud, ja ütles, et tapab ta. Uputab välikäimlasse. Ma anusin, et ta seda ei teeks. Ma palusin härdalt, et ta lapse ellu jätaks. Enne seda ma ei teadnud, kas ma tahan, et laps elaks või sureks, aga kui sa oled last juba näinud, teda süles hoidnud… ja ta oli tugev, Dennis oli tugev, ta tahtis elada, sellest oli aru saada.

Need ähvardused kestsid nädalaid, Awrdy ähvardas, et tapab poisi. Siis aga olid naabrid juba kuulnud lapse nuttu ja tõenäoliselt kuulnud ka (Awdry) ähvardusi. Ta teadis, et seda varjata enam ei saa, ta oli liiga kaua oodanud. Niisiis registreeris ta sünni ära, aga valetas kuupäeva kohta, et keegi ei hakkaks küsima, miks ta sellega nii kaua venitas. Polnud kedagi, kes oleks öelnud, et see oli juhtunud varem, kedagi, kes oleks arvesse läinud. Mulle ei kutsutud ämmaemandat ega õde ega kedagi…”

Creed saatis mulle kirja teel tihti täielikumad vastused, kui meil näost-näkku intervjuude ajal aega oli. Mitu kuud hiljem saatis ta mulle järgnevad read, mis puudutasid tema kahtlusi tema isa isiku suhtes:

„Ma nägin, kuidas mu arvatav kasu-vanaisa mind peeglist vaatas. Kui ma vanemaks sain, muutus sarnasus tugevamaks. Mul olid tema silmad, sama kujuga kõrvad, tema kahkjas jume, tema pikk kael. Ta oli minust suurem, mehelikuma välimusega, ja ma arvan, et osa tema tohutust vaenust minu vastu tuli sellest, et ta ei kannatanud näha omaenda näojooni nõrgal ja plikalikul kujul. Ta jälestas nõrkust…”

„Jah, muidugi oli Dennis tema laps,” ütles Agnes. „Ta (Awdry) hakkas pihta, kui ma olin kolmteist. Mind ei lubatud kunagi välja, mul polnud kunagi oma poissi. Kui ema märkas, et ma ootan last, ütles Awdry talle, et ma olin salaja kellegagi kohtamas käinud. Mida muud ta sai öelda? Ja ema uskus teda. Või vähemalt tegi näo, et usub.”

Agnes põgenes kasuisa ülerahvastatud majast varsti pärast Dennise teist sünnipäeva, kui oli ise kuueteist ja poole aastane.

„Ma tahtsin Dennise kaasa võtta, aga ma läksin ära keset ööd ja ei tohtinud lärmi teha. Mul polnud kuhugi minna, mul polnud töökohta, polnud raha. Ainult poiss, kes ütles, et hoolitseb minu eest. Niisiis ma läksingi.”

Agnesele oli määratud näha oma esimest last veel ainult kaks korda. Kui ta sai teada, et William Awdry on kallaletungi eest üheksaks kuuks vangi pandud, läks ta tagasi ema poole, lootes, et saab Dennise salaja ära viia.

„Mul oli plaanis Bertile (esimene abikaasa) öelda, et ta mu õepoeg, sest Bert ei teadnud kogu sellest jamast midagi. Kuid Dennis vist ei mäletanud mind. Ta ei lasknud minu emast lahti, ei rääkinud minuga, ja ema ütles, et nüüd on juba hilja ja ma poleks pidanud ära minema, kui last nii hirmsasti endale tahan. Niisiis läksin ma ära ilma temata.”

Viimaseks korraks, kui Agnes nägi poega oma silmaga, oli, kui ta sõitis tema algkooli juurde ja hõikas teda aia tagant, et temaga rääkida. Kuigi Creed oli vaevalt viieaastane, väitis ta meie teisel intervjuul, et mäletab seda viimast kohtumist.

„Ta oli kõhn, ilutu väike naine, riides nagu lipakas,” jutustas ta. „Ta ei näinud välja selline nagu teiste poiste emad. Oli aru saada, et ta pole väärikas inimene. Ma ei tahtnud, et teised lapsed näeksid, kui ma temaga räägin. Ta ütles, et on minu ema, ja mina ütlesin, et see pole tõsi, aga tegelikult ma teadsin, et on. Ma jooksin tema juurest minema.”

„Ta ei tahtnud minuga mingit tegemist teha,” ütles Agnes. „Pärast seda andsin ma alla. Ma ei tahtnud koju tagasi minna, kui Awdry seal oli. Vähemalt käis Dennis koolis. Paistis, et ta on puhas…

Ma mõtlesin ikka tema peale, et kuidas tal läheb ja niimoodi,” ütles Agnes. „Muidugi mõtled. Laps tuleb ju sinu seest. Mehed ei saa aru, mis tunne see on. Jah, ma mõtlesin, aga kui Bert postiteenistuses tööd sai, kolisin ma põhja ega läinud enam tagasi Londonisse, isegi mitte siis, kui ema suri, sest Awdry oli andnud teada, et kui ma peaksin välja ilmuma, läheb ta pööraseks.”

Kui ma Agnesele ütlesin, et olin Dennisega kohtunud kõigest nädal enne seda, kui tema juurde Romfordi tulin, huvitas teda ainult üks asi.

„Räägitakse, et ta on väga tark. On siis või?”

Ma ütlesin, et kahtlemata on Dennis väga tark. See on ainus punkt, mille juures kõik psühhiaatrid olid ühel meelel. Vangivalvurid ütlesid, et ta loeb väga palju, eriti psühholoogiateemalisi raamatuid.

„Ma ei tea, kust ta selle tarkuse sai. Minult mitte…

Ma lugesin sellest kõigest lehtedest. Ma nägin teda uudistes, kuulsin kõigest, mida ta oli teinud. Kohutav, lihtsalt kohutav. Mis paneb ühe inimese selliseid asju tegema?

Kui kohus oli lõppenud, meenutasin ma, kuidas ta seal oli, puha paljas ja verine linoleumpõrandal, kus ma ta sünnitasin, ja kuidas mu kasuisa seisis meie kohal ja ähvardas ta uputada, ja nüüd, ausõna,” ütles Agnes Waite, „ma soovin, et oleksin lasknud tal seda teha.”

Strike kustutas sigareti ja sirutas käe õllepurgi poole tuhatoosi kõrval. Akendele padises kerge vihm, Strike lappas raamatut natuke edasi ja peatus teise peatüki keskel.

… vanaema, Ena, ei tahtnud või ei suutnud kõige nooremat majaelanikku oma abikaasa aina sadistlikumaks muutuvate karistuste eest kaitsta.

Eriti pakkus Awdryle rahuldust alandada Dennist tema pideva voodimärgamise pärast. Dennise kasuvanaisa valas tema voodisse ämbritäie vett ja siis sundis poissi seal magama. Creed mäletas mitut korda, kui ta pidi minema nurgapealsesse poodi Awdryle sigarette ostma, ainult läbimärjad pidžaamapüksid jalas.

„Siis otsib inimene kaitset fantaasiatest,” kirjutas Creed mulle hiljem. „Oma peas olin ma täiesti vaba ja õnnelik. Kuid juba siis oli pärismaailmas rekvisiite, mille liitmine minu salajase eluga pakkus mulle naudingut. Esemeid, mis said minu fantaasiates tootemliku jõu.”

Kui Dennis sai kaheteistkümneaastaseks, oli ta avastanud vuajerismi mõnud.

„Mind erutas,” kirjutas ta pärast meie kolmandat vestlust, „naiste vaatamine, kes ei teadnud, et neid jälgitakse. Ma vaatasin oma õdesid, aga ma hiilisin ka võõraste valgustatud akende taha. Kui mul vedas, siis nägin ma, kuidas naised või tüdrukud lahti riietusid, ennast sättisid, või nägin vilksamisi isegi alasti keha. Mind ei erutanud mitte ainult ilmsed sensuaalsed aspektid, vaid võimu tunne. Mulle tundus, et ma röövisin midagi nende olemusest, võtsin midagi, mida nemad pidasid isiklikuks ja varjatuks.”

Varsti liikus ta edasi ja hakkas varastama naiste aluspesu naabrite pesunööridelt ja isegi oma vanaemalt Enalt. Neid meeldis talle salajas kanda ja nende sisse masturbeerida…

Haigutades lappas Strike lehti ja peatus ühe lõigu juures neljandast peatükist.

… vaikne postiruumi töötaja Fleetwood Electricis, kes hämmastas kolleege, kui pani ühel töötajate olengul selga ühe naiskolleegi mantli, et matkida laulja Kay Starri.

„Väike Dennis lõugas „Wheel of Fortune’it”, Jenny mantel seljas,” rääkis anonüümne töökaaslane pressile pärast Creedi vahistamist. „Mõnel vanemal mehel oli seda imelik vaadata. Paar tükki neist hakkasid teda pärast seda, noh, lillaks pidama. Aga meie, nooremad, hõiskasime talle nagu midagi. Pärast seda tuli ta natuke oma kestast välja.”

Kuid Creedi salajane fantaasiaelu ei keskendunud amatöörteatrile ega pubis laulmisele. Salajas kõigi eest, kes švipsis kuueteistaastast noorukit laval nägid, muutusid tema keerulised fantaasiad aina sadistlikumateks…

Kolleegid Fleetwood Electricis olid jahmunud, kui „väike Dennis” vahistati, sest ta oli vägistanud ja piinanud Sheila Gaskinsit, 22-aastast poemüüjat, keda ta oli jälitanud, kui naine hilisõhtuse bussi pealt maha tuli. Gaskins, kes jäi ellu ainult tänu sellele, et öövaht, kes oli kõrvaltänavast hääli kuulnud, hirmutas Creedi minema, suutis anda tõendeid Creedi vastu.

Pärast süüdimõistmist istus Creed viis aastat Pentonville’i vanglas. See oli viimane kord, kui ta hetke tujule järele andis.

Strike tegi pausi, et süüdata uus sigaret, siis aga lappas mööda kümme peatükki, kuni talle hakkas silma tuttav nimi.

… doktor Margot Bamborough, Clerkenwelli üldarst, 11. oktoobril 1974.

Uurija Bill Talbot, kes juurdlust juhtis, märkas otsekohe kahtlasi sarnasusi noore arsti ning Vera Kenny ja Gail Wrightmani kadumise vahel.

Nii Kenny kui Wrightman rööviti vihmastel õhtutel, kui vihmavarjud ja vesised tuuleklaasid endast võimalikele pealtnägijatele takistusi kujutasid. Margot Bamborough’ kadumise õhtul oli tugev paduvihm.

Nii Kenny kui Wrightmani läheduses nähti natuke enne nende kadumist väikest kaubikut, mille numbrimärgid arvati olevat võltsitud. Endast andis teada kolm eri tunnistajat, kes ütlesid, et samasugust kaubikut oli sel õhtul nähtud minema kihutamas ka Margot Bamborough’ töökoha lähedalt.

Veel kõnekam oli tunnistaja jutustus autojuhist, kes nägi tänaval kaht naist, kellest üks paistis olevat ebakindel või nõrk ja keda teine toetas. Talbot seostas selle otsekohe purjus Vera Kennyga, keda nähti ronimas kaubikusse koos kellegi teisega, kes tundus olevat naisterahvas, ja Peggy Hisketti tunnistusega, kes teatas üksikus bussipeatuses kohatud mehest, kes oli riietatud naiseks, püüdis teda veenda, et ta temaga koos pudelist õlut jooks, ja muutus agressiivseks, kuid õnneks sai Hiskett äratada mööda sõitva auto juhi tähelepanu.

Veendunud, et Bamborough on langenud nüüd juba Essexi Lihunikuks ristitud sarimõrtsuka ohvriks, asus Talbot…

Strike’i mobiil helises. Proovides lehekülge mitte käest lasta, kobas ta telefoni järele ja võttis kõne vastu, ilma et oleks helistaja nime vaadanud.

„Strike.”

„Tere, Bluey,” ütles naisehääl vaikselt.

Strike pani raamatu voodile, kaaned ülespoole. Järgnes vaikus, mille kestel ta kuulis Charlotte’i hingamist.

„Mida sa tahad?” küsis ta.

„Sinuga rääkida,” vastas Charlotte.

„Millest?”

„Ma ei tea,” ütles Charlotte pooleldi naerdes. „Vali sina.”

Strike tundis seda tuju. Charlotte oli jõudnud veinipudeliga poole peale või siis oli lasknud hea maitsta paaril viskil. Tema purjusolekus – isegi mitte purjusolekus, vaid alkoholist esile kutsutud leebumises – oli hetk, mil pinnale ilmus Charlotte, kes oli südantvõitev, lausa lõbus, kuid veel mitte võitlushimuline ega halemeelne. Kord, nende kihluse lõpu poole, kui Strike’i kaasasündinud ausus sundis teda fakte tunnistama ja endale raskeid küsimusi esitama, küsis ta endalt, kui realistlik või mõistlik on soovida, et sinu naine oleks kogu aeg pisut purjus.

„Sa ei helistanud mulle tagasi,” jätkas Charlotte. „Ma jätsin sinu Robinile sõnumi. Kas ta ei andnud seda edasi?”

„Andis küll.”

„Aga sa ei helistanud.”

„Mida sa tahad, Charlotte?”

Tervemõistuslik osa Strike’i ajust ütles talle, et ta kõne lõpetaks, kuid ta hoidis endiselt telefoni kõrva juures, kuulas ja ootas. Charlotte oli olnud talle kaua nagu narkootikum – narkootikum või haigus.

„Huvitav,” lausus Charlotte unelevalt. „Mina arvasin, et Robin otsustas ehk minu sõnumit sulle mitte edasi anda.”

Strike ei öelnud midagi.

„Kas te olete juba koos? Robin on ju päris kena. Ja kogu aeg kohal. Alati võtta. Nii mug…”

„Miks sa helistad?”

„Ma ütlesin ju, ma tahan sinuga rääkida… kas sa tead, mis päev täna on? Kaksikute esimene sünnipäev. Kogu famille Ross tuli kohale, et nende ümber lipitseda. Praegu on esimene hetk kogu päeva jooksul, mis on minu päralt.”

Strike muidugi teadis, et Charlotte’il olid sündinud kaksikud. Sellest oli teatatud Timesis, sest Charlotte oli abiellunud aristokraatlikku suguvõsasse, mis teatas sündidest, laulatustest ja surmadest alati Timesi lehekülgedel, kuigi Strike ei saanud uudisest tegelikult lehest teada. Talle andis selle info edasi Ilsa ja Strike’ile meenus otsekohe, mida Charlotte ütles talle rohkem kui aasta tagasi laua taga restoranis, kuhu ta oli Strike’i pettusega meelitanud.

Ainus, mis on aidanud mul selle raseduse aja vastu pidada, on teadmine, et kui ma olen sünnitanud, võin ma lahkuda.

Kuid lapsed sündisid enneaegselt ja Charlotte ei hüljanud neid.

Lapsed tulevad ju sinu seest. Mehed ei saa aru, mis tunne see on.

Möödunud aasta jooksul oli Strike saanud veel kaks sellist napsist telefonikõnet, mõlemad hilja õhtul. Esimese kõne oli Strike lõpetanud kõigest mõne sekundi järel, sest Robin proovis teda kätte saada. Teise kõne lõpetas järsult Charlotte, kui see oli kestnud mõne minuti.

„Kas sa teadsid, et keegi ei uskunud, et nad ellu jäävad?” küsis Charlotte nüüd. „See on,” sosistas ta, „ime.”

„Kui täna on su laste sünnipäev, siis ma peaksin laskma sul lõpetada,” lausus Strike. „Head ööd, Char…”

„Ära lõpeta kõnet,” ütles naine, ja korraga oli tema hääl tungiv. „Ära lõpeta kõnet, palun ära tee seda.”

Lõpeta kõne, ütles hääl Strike’i peas. Ta ei teinud seda.

„Nad magavad, magavad sügavasti. Nemad ju ei teagi, et neil on täna sünnipäev, kogu see asi on naljanumber. Sellise kuradi õuduse tähtpäeva tähistada… See oli jube, mind lõigati lõhki…”

„Ma pean lõpetama,” katkestas teda Strike. „Mul on tegemist.”

„Palun,” peaaegu halises Charlotte. „Bluey, ma olen nii õnnetu, sa ei kujuta ettegi, ma olen nii kuradi masenduses…”

„Sa oled abielus ja kahe lapse ema,” ütles Strike jõhkralt, „ja mina pole keegi, kelle rinna najale kurtma ja hädaldama tulla. Meil on olemas telefoninumbrid, kuhu sa saad anonüümselt helistada, kui peaks vaja olema. Head ööd, Charlotte.”

Ta lõpetas kõne.

Sadu oli tugevnenud. Vihm põristas vastu tumedaid aknaid. Nüüd oli Dennis Creedi nägu kõrvale heidetud raamatu kaanel valepidi. Tundus, nagu oleksid tema heledate ripsmetega silmad ümberpööratud näos teistpidi. Mulje oli kõhedusttekitav, justkui oleksid foto silmad elus.

Strike võttis raamatu jälle kätte ja jätkas lugemist.