Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 4

Ja selline ta oli, kellest pean nüüd rääkima,

tal nimeks Artegall, õigluse eest võitleja…

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

„Sa oled Cornwalli mees, läbi ja lõhki!” ütles Dave Polworth pahaselt. „„Strike” pole ju isegi sinu päris nimi. Tegelikult oled sa Nancarrow. Kas sa kavatsed siin istuda ja öelda, et pead ennast inglaseks?”

Victory Inn oli sel soojal augustiõhtul rahvast nii täis, et joojad olid voolanud välja, laiale kivitrepile, mis viis alla lahe äärde. Polworth ja Strike istusid ühes nurgalauas ja võtsid natuke õlut, et tähistada Polworthi kolmekümne üheksandat sünnipäeva. Juba kakskümmend minutit oli olnud kõne all korni rahvuslus, kuid Strike’ile tundus see aeg palju pikem.

„Kas ma pean ennast inglaseks?” mõtiskles ta valjusti. „Ei, ilmselt ütleksin ma, et olen britt.”

„Käi kuradile!” nähvas Polworth, kelle äge loomus hakkas välja lööma. „Ei ütleks sa midagi. Sa üritad mind lihtsalt närvi ajada.”

Sõbrad olid kehaehituselt täielikud vastandid. Polworth oli lühikest kasvu ja kleenuke nagu džoki, parkunud nahaga ja enneaegselt kortsuline, tema hõrenevate juuste alt paistis päikesest põlenud peanahk. Tema T-särk oli kortsus, justkui oleks ta võtnud selle põrandalt või pesukorvist, ja teksad olid lõhki. Tema vasakule käsivarrele oli tätoveeritud Püha Pirani mustvalge rist², paremal käel oli sügav arm, mälestus lähikokkupuutest haiga.

Tema sõber Strike meenutas vormist läinud poksijat ja just see ta tegelikult oligi, suur ja turske, tublisti üle meeter kaheksakümne pikk, natuke kõvera ninaga, tihedad tumedad juuksed kräsus. Temal tätoveeringuid ei olnud ja hoolimata tiheda habeme alalisest varjust õhkus temast sellist triigitust ja olemuslikku korralikkust, mis annab mõista, et tegu on endise politseiniku või sõjaväelasega.

„Sa sündisid siin,” ei jätnud Polworth järele. „Järelikult oled sa korn.”

„Häda on selles, et selle põhimõtte järgi oled sina Birminghami mees.”

„Käi kuradile!” niuksatas Polworth jälle, siiralt haavununa. „Ma olen elanud siin sellest ajast peale, kui olin kaks kuud vana, ja minu ema on Trevelyani soost. Identiteet on see – see, mida sa tunned siin,” ja Polworth lajatas rusikaga südamekohale. „Minu ema suguvõsa on sajandeid Cornwallis elanud…”

„Nojah, minule pole veri ja muld³ kunagi…”

„Kas sa kuulsid selle viimase küsitluse kohta?” rääkis Polworth temast üle. „Küsiti: „Mis on teie rahvuslik päritolu?” ja pooled – pooled – olid pannud linnukese „korni”, mitte „inglise” kastikesse. Tohutu edasiminek.”

„Vahva,” ühmas Strike. „Mis järgmiseks? Kastikesed nende jaoks, kes peavad ennast dumnoniideks ja roomlasteks?”

„Kurat, jätka sama ülbe tooniga,” ütles Polworth, „ja sa näed, mis saab. Sa oled liiga kuramuse kaua Londonis olnud, poiss… Selles pole midagi halba, kui inimene on oma päritolu üle uhke. Selles pole midagi halba, kui kogukonnad tahavad osa võimu keskvalitsuselt tagasi enda kätte saada. Šotlased näitavad järgmisel aastal teed. Küll sa näed. Kui nemad iseseisvuse saavad, läheb lahti. Siis lähevad keldi rahvad üle kogu riigi liikvele.

Tahad veel ühe?” lisas ta ja osutas Strike’i tühja pindise klaasi poole.

Strike oli tulnud pubisse, sest ihkas pausi pingest ja muretsemisest, ta polnud tulnud siia selleks, et teda korni poliitikaga kiusama hakataks. Polworthi truudus Mebyon Kernow’le, rahvuslikule parteile, kuhu ta oli astunud juba kuueteistkümneaastaselt, paistis olevat viimase aasta jooksul, pärast seda, kui nad teineteist viimati nägid, veelgi kasvanud. Tavaliselt ajas Dave Strike’i naerma nagu peaaegu ei keegi teine, kuid kornide iseseisvuse osas ei kannatanud ta mingeid nalju – Strike’i jaoks oli see teema aga sama ahvatlev kui kodusisustamine või rongide vaatlemine. Hetkeks mõtles ta, kas öelda, et ta peab minema tagasi oma tädi poole, kuid mõte sellest oli peaaegu et veel masendavam kui tema vana sõbra räuskamine supermarketite aadressil, mis ei taha Cornwalli päritolu kaupadele Püha Pirani risti panna.

„Väga hea, aitäh,” ütles Strike ja ulatas oma tühja klaasi Dave’ile, kes suundus baarileti poole, noogutades vasakule ja paremale, oma paljudele tuttavatele.

Laua äärde üksi jäänud Strike’i pilk uitas äraolevalt üle pubi, mida ta oli alati pidanud oma joogikohaks. Pubi oli aastate jooksul muutunud, kuid oli veel äratuntavalt seesama koht, kus Strike ja tema korni semud olid hilisteismelistena kokku saanud. Strike’i valdas kummaline topeltmulje, nagu oleks ta täpselt seal, kuhu ta kuulub, ja seal, kuhu ta pole kunagi kuulunud, tohutu tuttavlikkuse ja eraldioleku tunne.

Kui tema pilk liikus sihitult puitpõrandalt merepiltidele, avastas ta, et vaatab otse suurtesse murelikesse silmadesse, mis kuulusid naisterahvale, kes koos sõbrannaga leti ääres seisis. Naisel oli pikk kahvatu nägu ja tema tumedates õlgadeni ulatuvates juustes oli halle viirge. Ta polnud Strike’ile tuttav, kuid Strike oli juba viimane tund aega tähele pannud, et mõned kohalikud küünitavad kaela, et teda näha, või proovivad teha nii, et tema neid märkaks. Ta pööras pilgu ära, võttis välja telefoni ja tegi näo, et kirjutab sõnumit.

Tuttavatel oli ettekääne jutuajamiseks varnast võtta, kui ta peaks ilmutama vähimatki märki nende julgustamisest, sest paistis, et St. Mawesis teavad kõik, et Strike’i tädil Joanil oli kümne päeva eest diagnoositud kaugele arenenud munasarjavähk ning et Strike, tema poolõde Lucy ja Lucy kolm poega olid kohe Joani ja Tedi poole tõtanud, et pakkuda neile niipalju toetust kui võimalik. Nüüd juba nädal aega oli Strike pidanud vältima pärimisi, võtma vastu kaastundeavaldusi ja viisakalt keelduma abipakkumistest iga kord, kui julges jala majast välja tõsta. Ta oli tüdinud otsimast uusi mooduseid, kuidas öelda: „Jah, paistab, et teha pole midagi, ja tõesti, see on meie kõigi jaoks õudne jama.”

Polworth trügis tagasi laua juurde, kaks uut õlut kaasas.

„Ole lahke, Diddy,” ütles ta ja võttis jälle oma pukil koha sisse.

Seda vana pisendavat hüüdnime polnud antud iroonilise vihjena Strike’i kogukusele⁴, nagu enamik inimesi oletas, vaid see pärines sõnast „didicoy”, mis tähendab korni keeles hulkurit või rändurit. Hüüdnime kõla leevendas Strike’i pinget, see tuletas meelde, miks tema sõprus Polworthiga oli kõige vastupidavam sõbrasuhe tema elus.

Kolmkümmend viis aastat tagasi oli Strike tulnud St. Mawesi algkooli – semestri võrra hiljem kui teised, oma ea kohta ebatavaliselt suur ja aktsendiga, mis erines karjuvalt kohalikust põrisevast kõnest. Kuigi ta oli Cornwallis sündinud, viis ema ta siit minema kohe, kui oli sünnitusest taastunud, põgenes öhe, laps süles, tagasi Londoni elu juurde, mida ta armastas, lendles pidutsedes ühest korterist teise. Neli aastat pärast Strike’i sündi tuli ta St. Mawesi tagasi koos poja ja uue vastsündinuga, Lucyga, ning laskis siis kohe varastel hommikutundidel jälle jalga, jättes Strike’i ja tema poolõe maha.

Mida täpselt Leda köögilauale jäetud kirjakeses ütles, seda polnudki Strike teada saanud. Kahtlemata olid tal olnud korteriperemehe või mõne kallimaga rasked ajad, või siis oli tulemas mõni muusikafestival, kuhu ta iseäranis minna ihkas – kahe lapsega slepis muutus raskeks elada täpselt nii, nagu tema süda soovis. Mis ka polnud tema pikaleveninud eemaloleku põhjus, ostis tema vennanaine Joan, kes oli sama konservatiivne ja korralik, kui Leda oli muutliku meelega ja kaootiline, Strike’ile koolivormi ja pani ta kohalikku kooli kirja.

Teised nelja ja poole aastased vaatasid, suu ammuli, kui Strike’i klassile tutvustati. Mõned hakkasid itsitama, kui õpetaja ütles tema eesnime – Cormoran. Strike muretses kogu selle kooliasja pärast, sest ta oli kindel, et emme oli öelnud, et paneb ta „koduõppele”. Ta püüdis onu Tedile öelda, et tema arust emme ei taha, et ta kooli läheks, kuid Ted, kes oli tavaliselt nii mõistev, ütles kindlalt, et ta peab minema, niisiis oligi ta nüüd siin, üksinda imeliku aktsendiga võõraste hulgas. Strike, kes polnud kunagi eriti nutta osanud, istus vana klapplaua taha, kurgus õunasuurune klomp.

Miks Dave Polworth, klassi taskumõõdus valitseja, otsustas uue poisiga sõbraks saada, seda polnud kunagi rahuldavalt ära seletatud, isegi mitte Strike’ile. Hirm Strike’i suuruse ees ei saanud põhjuseks olla, sest Dave’i kaks parimat sõpra olid kogukad kaluripojad, Dave ise oli aga kurikuulus kakleja, kelle raevukus oli tema kasvuga pöördvõrdelises seoses. Esimese päeva lõpuks oli Dave’ist saanud nii Strike’i sõber kui eestvõitleja, kes võttis oma asjaks teha nende klassikaaslastele selgeks kõik põhjused, miks Strike nende austust väärib: ta on sündinud korn, kohaliku vetelpäästja Ted Nancarrow’ õepoeg, ta ei tea, kus tema emme on, ja pole tema süü, et ta imelikult räägib.

Kuigi Strike’i tädi oli haige ja kuigi talle meeldis väga, et tema mehe õepoeg terve nädala nende juures oli, ja kuigi Strike pidi järgmisel hommikul lahkuma, ta peaaegu lükkas Strike’i uksest välja, et ta läheks õhtul „väikese Dave’i” sünnipäeva tähistama. Tädi Joan hindas vanu sidemeid tohutult ja talle valmistas suurt heameelt, et Strike ja Dave Polworth on seniajani, nii palju aastaid hiljem, ikka veel sõbrad. Joan pidas nende sõprust tõestuseks, et ta oli teinud õigesti, kui Strike’i tema saamatu ema kiuste kooli pani, ja tõestuseks, et Cornwall on Strike’i õige kodu, ükskõik kui laialt ta poleks ka hiljem maailmas ringi rännanud, ja kuigi praegu elas ta Londonis.

Polworth võttis neljandast õllest pika sõõmu ja ütles, heites terava pilgu üle õla tumedapäise naise ja tema heledapäise sõbranna poole, kes seirasid endiselt Strike’i:

„Kuramuse turistid!”

„Aga mis sinu aiast saaks,” küsis Strike, „kui turiste poleks?”

„Ole ikka aus,” vastas Polworth otsekohe. „Meil käib karjade kaupa kohalikke ja paljud tulevad uuesti.”

Polworth oli hiljuti astunud tagasi juhtivalt kohalt ühes Bristoli tehnikafirmas ning asunud tööle ülemaednikuna suures avalikus aias rannikul siinsamas lähedal. Polworth oli paberitega tuuker, suurepärane surfar ja osales raudmehe võistlustel, ta oli olnud lapsepõlvest saati järelejätmatult füüsiline ja rahutu ning aeg ja kontoritöö ei olnud teda taltsutanud.

„Sa ei kahetse siis midagi?” uuris Strike.

„Igatahes mitte, kurat võtaks,” ütles Polworth tuliselt. „Ma pidin jälle käed mullaseks saama. Pidin tagasi välja saama. Järgmine aasta kukub nelikümmend. Nüüd või mitte kunagi.”

Polworth oli kandideerinud uuele töökohale, ilma et oleks oma naisele öelnud. Kui töökohta talle pakuti, tuli ta vanast kohast ära, läks koju ja teatas oma perekonnale asjast tagantjärele.

„Penny on juba leppinud, jah?” küsis Strike.

„Ta ütleb korra nädalas, et tahab lahutust,” vastas Polworth ükskõikselt. „Aga parem oli ta fakti ette panna, kui selle üle viis aastat arutada. Kõik laabus ju väga hästi. Lastele meeldib uues koolis hirmsasti, Penny firma laskis tal suure linna kontorisse üle tulla” – „suure linna” all mõtles Polworth Trurot, mitte Londonit. „Ta on rahul. Ta lihtsalt ei taha seda tunnistada.”

Sisimas kahtles Strike selle väite tõesuses. Polworthi puhul kippus riskiarmastuse ja romantilisusega käsikäes käima ebamugavate tõsiasjade ignoreerimine. Kuid Strike’il oli endalgi küllalt probleeme, ilma et ta oleks pidanud veel Polworthi omade pärast muretsema, niisiis tõstis ta oma täis klaasi ja ütles, lootes Polworthi mõtted poliitikast eemal hoida:

„Noh, palju õnne ja aastaid igatahes, sõber.”

„Terviseks,” vastas Polworth ja kergitas samuti klaasi. „Mis sa siis Arsenali väljavaadetest arvad? Kas nad pääsevad liigasse?”

Strike kehitas õlgu, sest kartis, et arutamine selle üle, kas tema Londoni jalgpalliklubi saab koha Meistrite Liigas, viib jutu tagasi selle juurde, et ta pole oma korni juurtele ustav.

„Kuidas sul praegu naistega ka on?” uuris Polworth, proovides teist taktikat.

„Ei olegi,” ütles Strike.

Polworth muigas.

„Joanie arvab, et sa lähed lõpuks kokku oma partneriga firmas. Selle Robini-tüdrukuga.”

„Tõsi ka või?” ühmas Strike.

„Ta rääkis mulle, kui ma nende juures käisin, üle-eelmisel nädalavahetusel. Kui ma nende digiboksi parandasin.”

„Nad ei öelnud, et sa seda tegid,” ütles Strike ja kergitas jälle oma klaasi Polworthi poole. „Ole sa tänatud, sõber, aitäh.”

Kui ta oli lootnud sellega sõbra mõtted mujale juhtida, siis see ei õnnestunud.

„Nad mõlemad. Joanie ja Ted ka,” jätkas Polworth, „nad mõlemad arvavad, et see on Robin.”

Ja kui Strike ei öelnud midagi, torkis Polworth edasi: „Seal ei toimu siis midagi?”

„Ei,” ütles Strike.

„Aga miks siis?” küsis Polworth, kulm jälle kortsus. Nagu kornide iseseisvusegagi, ei suutnud Strike tema meelest võtta omaks ilmset ja ihaldusväärset eesmärki. „Ta on ju ilus tüdruk. Ma nägin teda lehes. Võib-olla mitte küll mileedi Pöörasega võrreldav,” tunnistas Polworth. „Mileedi Pöörane” oli hüüdnimi, mille ta oli ammu kinkinud Strike’i endisele kihlatule. „Aga teisest küljest pole ta ju peast täiesti põrunud kah, Diddy.”

Strike pahvatas naerma.

„Ja ta meeldib Lucyle,” ütles Polworth. „Lucy ütleb, et te sobiksite ideaalselt kokku.”

„Millal sa Lucyga minu armuelust rääkisid?” küsis Strike juba natuke vähem leplikult.

„Nii umbes kuu aega tagasi,” vastas Polworth. „Ta tõi oma poisid nädalalõpuks siia ja nad kõik käisid meil grillimas.”

Strike jõi ega öelnud midagi.

„Ta ütleb, et te saate väga hästi läbi,” lausus Polworth Strike’i silmitsedes.

„Jah, saame küll,” ühmas Strike.

Polworth ootas, kulmud äraootavalt kergitatud.

„See keeraks kõik persse,” ütles Strike lõpuks. „Ma ei kavatse agentuuri ohtu seada.”

„Nojah,” nõustus Polworth. „Aga kiusatus on küll, eks?”

Järgnes lühike vaikus. Strike hoidis oma pilgu hoolega tumedapäiselt naiselt ja tema kaaslaselt eemal, kuid oli kindel, et nad räägivad temast.

„Võib-olla olid mingid hetked,” tunnistas ta, „kui see mõte mul peast läbi käis. Aga Robinil on käsil inetu lahutus, me oleme niigi poole ajast koos ja mulle meeldib, et ta on firmas minu partner.”

Arvestades nende pikka sõprust, tõsiasja, et nad olid juba poliitika pärast kiskuma läinud, ja seda, et täna oli Polworthi sünnipäev, üritas Strike end tagasi hoida ja mitte näidata välja oma pahameelt selle küsitlusteema üle. Kõik abielus inimesed, keda ta teadis, paistsid üritavat meeleheitlikult teisi abieluranda suunata, ükskõik kui viletsaks reklaamiks nad ise ka sellisele liidule ei olnud. Polworthid näiteks paistsid elavat permanentses vastastikuses vaenuseisus. Strike oli kuulnud Pennyt rääkimas oma abikaasast rohkem kui „sellest tolvanist” kui tema pärisnime kasutades, ja palju oli olnud õhtuid, mil Polworth oli kostitanud sõpru toredate üksikasjadega sellest, kuidas tal oli õnnestunud täita oma soovid ja huvid kas naise arvelt või selle protestidest hoolimata. Mõlemad tundusid olevat kõige rõõmsamad ja rahulikumad oma sookaaslaste seltsis, ning nendel harvadel puhkudel, kui Strike sai nautida nende kodu külalislahkust, paistis kokkusaamistel alati toimuvat omamoodi loomulik eraldumine – naised kogunesid maja ühte piirkonda, mehed teise.

„Ja mis siis saab, kui Robin tahab lapsi?” küsis Polworth.

„Vaevalt küll, et tahaks,” arvas Strike. „Talle meeldib tema töö.”

„Nad kõik ütlevad nii,” heitis Polworth. „Kui vana ta nüüd ongi?”

„Meist kümme aastat noorem.”

„Ta tahab lapsi,” lausus Polworth veendunult. „Kõik tahavad. Ja naistel tuleb see varem. Neil käib võidujooks ajaga.”

„Noh, minult ta lapsi ei saa. Mina ei taha lapsi. Pealegi, mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub, et abielu ei sobi mulle.”

„Ma ise arvasin sama, sõber,” ütles Polworth. „Aga siis ma mõistsin, et olen kõigest valesti aru saanud. Ma rääkisin ikka sulle, kuidas see juhtus, eks? Mispärast ma lõpuks Penny naiseks palusin?”

„Vist ei rääkinud,” sõnas Strike.

„Nii et ma ei rääkinudki sulle kogu sellest Tolstoi-värgist?” küsis Polworth, imestades sellise tegematajätmise pärast.

Strike, kes oli tahtnud sõõmu õlut võtta, langetas hämmastunult klaasi. Juba eelkoolist peale oli Polworth, kellel oli nugaterav mõistus, kuid kes jälestas kõikvõimalikke tarkusi, mida ta ei saanud otsekohe praktiliselt ellu rakendada, hoidnud eemale kõigist trükitud materjalidest peale kasutusjuhendite. Polworth tõlgendas Strike’i ilmet valesti ja seletas:

„Tolstoi. Ta on kirjanik.”

„Ja-jah,” pomises Strike. „Aitäh. Kuidas siis Tolstoi…?”

„Ma ju räägin sulle. Ma olin just Pennyst teist korda lahku läinud. Tema muudkui jauras, et kihlume ära, aga minul polnud tuju. Nii et ma olen siis kõrtsis ja räägin oma semule Chrisile, kuidas mul on kõrini sellest, et Penny tahab sõrmust… kas sa mäletad Chrisi? Suurt kasvu tüüp, susistab s-i. Sa nägid teda Roswyni ristimisel.

Igatahes on seal leti taga üks sihuke purjakil vanem tüüp, natuke nagu pehmo oma koortriidest jaki ja lokkis juustega, ja ta ajab mind tigedaks, sest ausalt öeldes ma saan aru, et ta kuulab meie juttu, ja ma küsin talt, mida perset ta vahib, ja tema vaatab mulle otse silma,” ütles Polworth, „ja ta ütleb: „Sa saad kanda koormat, nii et käed jäävad vabaks, ainult siis, kui seod selle koorma endale selga. Kui sa abiellud, saad sa jälle oma käsi kasutada. Kui sa ei abiellu, ei saa sa kunagi oma käsi millegi muu tegemiseks vabaks. Vaata kas või Mazankovi, vaata Krupovit. Nemad rikkusid naiste pärast oma karjääri.”

Mina mõtlesin, et Mazankov ja Krupov on tema semud. Küsisin, mida kuradit ta õieti öelda tahab. Siis ta ütles, et need olid ühe kirjaniku, Tolstoi raamatus.

Ja me hakkasime rääkima ja usu mind, Diddy, see hetk muutis kogu mu elu. Lambike läks põlema,” lausus Polworth ja osutas oma kiilaneva pealae kohale. „Tänu sellele tüübile hakkasin ma selgelt nägema. Meeste kimbatus, semu. Seal ma olen, püüan leida neljapäeva õhtul naist, keda panna, lähen jälle üksi koju, vaesem ja tüdinud nagu raibe; ma mõtlesin rahale, mida ma olen kulutanud naiste jahtimise ja kogu selle jahmerdamise peale, ja ma mõtlesin selle peale, kas ma tahan neljakümneselt üksinda pornot vaadata, ja ma mõtlesin – selles ongi asja kogu mõte. Selle jaoks abielu ongi. Kas ma leian mõne Pennyst parema? Kas mulle meeldib hirmsasti naistele kõrtsis pläma ajada? Me saame Pennyga päris hästi läbi. Ma oleks võinud saada mõne palju hullema. Penny pole ju kole. Siis oleks mul naine, keda panna, juba kodus ja ootaks mind.”

„Kahju, et Penny seda ei kuule,” pistis Strike. „Ta armuks sinusse paugupealt uuesti.”

„Ma surusin sellel pehmotüübil kätt,” jätkas Polworth, tegemata Strike’i sarkasmist väljagi. „Lasksin tal selle raamatu nime üles kirjutada ja puha. Läksin otsejoones baarist välja, sõitsin taksoga Penny poole, kloppisin tema uksele ja ajasin ta üles. Penny oli tige nagu kurat. Arvas, et ma tulin tema juurde, sest olen purjus, ei leidnud kedagi paremat ja tahan keppi. Mina ütlesin: „Ei, igavene juhm eit, ma tulin, sest ma tahan sinuga abielluda.”

Ja ma ütlen sulle, mis selle raamatu nimi on,” lõpetas Polworth. „„Anna Karenina”.” Ta kummutas oma klaasi jäänud õlle kurku. „Paras pask.”

Strike hakkas naerma.

Polworth röhatas valjusti ja vaatas siis käekella. Ta oli inimene, kes tundis hea lõpulause ära ja kellel polnud pikalevenivate hüvastijättude järele rohkem isu kui Vene kirjanduse järele.

„Pean minema hakkama, Diddy,” ütles ta end jalule ajades. „Kui ma enne poolt ühtteist tagasi jõuan, ootab mind sünnipäeva-suhuvõtt – ja just see ongi kogu minu jutu mõte. Kogu minu jutu mõte.”

Irvitades võttis Strike Polworthi pakutud käe vastu ja surus seda. Polworth ütles talle, et ta tervitaks Joaniet ja helistaks talle järgmine kord, kui linnas on, trügis siis pubist välja ning kadus silmist.