Читать книгу Vere sund - Роберт Гэлбрейт - Страница 5

Kui süda seestpoolt lõhut’, ta palju leevendust

võib saada, lootes asjule, mis valu vähendada võivad…

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Strike, kes muigas alles Polworthi jutu üle, märkas nüüd, et tumedapäine naine leti juures ilmutab märke soovist tema juurde tulla. Paistis, et tema heledapäine prillidega kaaslane püüab teda ümber veenda. Strike lõpetas oma õlle, võttis rahakoti, kontrollis, kas sigaretid on endiselt taskus, ja tõusis kõrvaloleva seina abiga, hoolitsedes, et tasakaal oleks vajalikul tasemel, enne kui ta üritab kõndima hakata. Mõnikord oli tema kunstjalg pärast nelja õlut tõrges. Olles veendunud, et suudab suurepäraselt tasakaalu hoida, asus Strike väljapääsu poole teele, noogutas naeratamata nendele vähestele kohalikele, keda ta poleks saanud ilma neid solvamata ignoreerida, ja jõudis välja sooja pimedusse, ilma et keegi oleks teda tülitanud.

Laiad ebaühtlased kiviastmed, mis viisid alla lahe äärde, olid endiselt joojaid ja suitsetajaid täis. Strike laveeris nende vahelt läbi, tõmmates käigu pealt suitsupaki välja.

Oli mõnus augustiõhtu ja turistid jalutasid alles maalilisel kaldapealsel. Strike’i ootas veerandtunnine jalutuskäik tagasi tädi ja onu majja, osalt viis tee järsust kallakust üles. Mingi tuju ajel pöördus Strike paremale, läks üle tänava ja suundus kõrge kivimüüri juurde, mis eraldas parklat ja praamikaid merest. Müüri vastu toetudes süütas ta sigareti ja jäi vaatama suitshallile ja hõbedasele ookeanile, muutudes üheks paljudest turistidest hämaruses, kes võib rahus suitsu teha, ilma et peaks vastama küsimustele vähi kohta, ja lükkas sihilikult edasi hetke, mil ta peab naasma ebamugavale diivanile, mis oli viimased kuus ööd tema magamisasemeks olnud.

Kui Strike saabus, öeldi talle, et tema, lasteta vallaline mees ja endine sõdur, ei pane kindlasti pahaks, kui peab magama elutoas diivanil, „sest sina magad ju ükskõik kus”. Tädi Joanie oli kindlakäeliselt välistanud võimaluse, mille Strike oli telefonis tõstatanud, et ta registreerib end hoopis mõnda võõrastemajja, mitte ei pane nende maja mahutavust proovile. Strike’i külaskäigud olid harvad, eriti üheskoos tema õe ja õepoegadega, nii et Joan tahtis tema kohalolekust täit rõõmu tunda, tahtis tunda, et tema on jälle ülalpidaja ja hoidja, kuigi praegu võib ta olla nõrgestatud esimesest kemoteraapia seansist.

Niisiis oli pikk ja raske Strike, kes oleks olnud palju õnnelikum välivoodi peal, heitnud igal õhtul ilma kurtmata libedale, järeleandmatule hobusejõhvimassile, mis oli kaetud satiiniga, ning igal hommikul äratasid teda tema noored õepojad, kes unustasid järjekindlalt, et neil oli palutud kella kaheksani oodata, enne kui nad elutuppa ründavad. Jackil oli vähemalt niipalju viisakust, et ta sosistas vabandusi iga kord, kui taipas, et oli onu üles ajanud. Kõige vanem poiss, Luke, tuli aga igal hommikul kitsast trepist kolinal ja karjudes alla ning ainult itsitas, kui kööki suundudes Strike’ist mööda tormas.

Luke oli lõhkunud ära Strike’i uhiuued kõrvaklapid ja detektiiv tundis kohustust teha nägu, justkui poleks sel vähimatki tähtsust. Tema vanima õepoja meelest oli lõbus ka ühel hommikul Strike’i proteesjalaga aeda joosta ning seal sellega vehkida onule, kes teda aknast vaatas. Kui Luke proteesi lõpuks tagasi tõi, luges Strike, kelle põis oli olnud väga täis ja kes ei suutnud ühe jala peal järsust trepist üles maja ainsasse tualetti hüpata, poisile vaikselt sõnad peale, mille järel oli see suurema osa hommikust ebatavaliselt vaikne.

Samal ajal ütles Joan Strike’ile igal hommikul „sa magasid hästi”, ilma vähimagi vihjeta, et tegu oleks küsimusega. Joanil oli eluaegne harjumus vaikselt survestada peret ütlema talle seda, mida ta tahtis kuulda. Neil päevil, kui Strike magas oma büroos ja teda ootas iga hetk maksevõimetus (tõsiasjad, mida ta oma tädi ja onuga hea meelega ei jaganud), ütles Joan talle telefonis rõõmsalt „sul läheb kohutavalt hästi”, ja nagu alati, tundus tarbetult riiakas hakata tädi optimistlikule avaldusele vastu vaidlema. Kui Strike’i jalalaba ja säär Iraagis tükkideks lasti, seisis pisarates Joan haiglas tema voodi ääres, samal ajal kui Strike püüdis morfiiniudus keskenduda, ja ütles talle: „Aga sul on vähemalt mugav. Sul pole valus.” Strike armastas oma tädi, kes oli kasvatanud teda suurte juppide ajal tema lapsepõlvest, kuid pikemad perioodid tema seltskonda tekitasid ahistava ja lämmatava tunde. Tädi nõudmine, et võlts seltskondliku viisakuse valuuta liiguks sujuvalt käest kätte, samal ajal kui ebamugavaid tõdesid ignoreeritakse ja maha salatakse, väsitas Strike’i kohutavalt.

Vees kiiskas midagi – läikiv hõbe ja kaks süsimusta silma – ning otse Strike’i ees pöördus vees laisalt hüljes. Strike vaatas tema pöörlemist vees, mõistatades, kas loom näeb ka teda, ja põhjustel, mida ta poleks osanud seletada, libisesid tema mõtted tema partneri juurde detektiivibüroos.

Strike teadis väga hästi, et polnud rääkinud Polworthile oma suhtest Robin Ellacottiga kogu tõde, kuid see polnud tegelikult ka kellegi teise asi. Tõde oli see, et Strike’i tunnetes oli nüansse ja komplikatsioone, mida ta eelistas lähemalt mitte uurida. Näiteks tekkis tal, kui ta oli üksi, tal oli igav või tema tuju oli vilets, ühtelugu tahtmine kuulda Robini häält.

Ta vaatas käekella. Robinil oli täna vaba päev, aga oli väike võimalus, et ta on veel ärkvel, pealegi oli Strike’il sõnumi saatmiseks üsna korralik ettekääne: Saul Morrisel, büroo uusimal alltöövõtjal, olid saada läinud kuu kulurahad ja Strike polnud jätnud juhtnööre selle äraklaarimiseks. Kui ta Morrise kohta sõnumi saadab, on täiesti võimalik, et Robin helistab talle tagasi, et välja uurida, kuidas Joanil läheb.

„Vabandust?” ütles närviline naisehääl Strike’i selja tagant.

Strike teadis ümber pöördumatagi, et see on tumedapäine naine pubist. Tal oli Londoni kandi aktsent ja tema toonis oli täpselt see segu andekspalumisest ja elevusest, mida Strike kohtas tavaliselt nende juures, kes tahtsid rääkida tema detektiivitöö triumfidest.

„Jah?” küsis ta ja pöördus kõneleja poole.

Naise heledapäine sõbranna oli temaga kaasa tulnud – või siis on nad rohkem kui sõbrannad, mõtles Strike. Kahte naist, kes Strike’i hinnangul olid umbes neljakümnesed, tundus siduvat mingi määratlematu lähedus. Nad kandsid teksasid ja särke ja eriti just blondiini juures oli märgata pisut ilmast räsitud saledust, mis vihjas mägedes kõndimisele või rattasõidule nädalavahetustel. Ta oli naine, keda mõned nimetaksid „kenaks”, mis tähendab, et nende meelest on ta silmapaistmatu näoga. Kõrgete põsesarnade, prillide ja hobusesabasse tõmmatud juustega nägi ta välja ka range.

Tumedapäine naine oli kehalt kleenukesem. Tema suured silmad kumasid kahvatult pikerguses näos. Hämaruses oli tema juures tunda mingit ägedust, lausa fanatismi, nagu keskaegsete märtrite juures.

„Kas teie… kas teie olete Cormoran Strike?” küsis ta.

„Jah,” vastas Strike tõrjuva tooniga.

„Ah,” õhkas naine ja tegi äreva käeliigutuse. „See on… see on nii kummaline. Ma tean, et ilmselt te ei taha… andke andeks, et ma teid tülitan, kindlasti on teil praegu vaba aeg,” naine naeris närviliselt, „aga – minu nimi on muide Anna – ma mõtlesin,” ta hingas sügavalt sisse, „kas ma tohiksin tulla ja rääkida teile oma emast.”

Strike ei öelnud midagi.

„Ta kadus,” jätkas Anna. „Tema nimi on Margot Bamborough. Ta oli üldarst. Ühel õhtul lõpetas ta töö, lahkus oma kabinetist ja pärast seda pole keegi teda näinud.”

„Kas te politseiga olete ühendust võtnud?” küsis Strike.

Anna turtsatas iseäralikult.

„Muidugi… see tähendab… nad uurisid seda. Aga nad ei leidnud midagi. Mu ema kadus,” lisas Anna, „1974 aastal.”

Tume vesi noolis kaldakive ja Strike’ile tundus, et ta kuuleb, kuidas hüljes oma niisked ninasõõrmed puhtaks puhub. Kiira-käära kõndis mööda kolm purjus noort, kes olid teel praamisillale. Strike mõistatas, kas nad teavad, et viimane praam oli läinud kell kuus.

„Lihtsalt et,” jätkas naine kiiruga, „asi on nii… läinud nädalal… käisin ma meediumi juures.”

Perse, mõtles Strike.

Oma detektiivikarjääri jooksul oli ta aeg-ajalt paranormaalsete tarkuste müütajatega kokku põrganud ja tundis nende vastu üksnes põlgust: puugid – vähemalt nii nägi neid tema –, kes imevad segaduses ja meeleheitel inimeste taskust raha.

Üle vee tuli podinal mootorpaat, selle mootori hääl jahvatas öö vaikuse tükkideks. Nähtavasti just seda paati olidki kolm noort oodanud. Nüüd hakkasid nad naerma ja üksteist küünarnukkidega togima, mõeldes peatsele merehaigusele.

„Meedium ütles mulle, et ma saan „juhtlõnga”,” ei jätnud Anna järele. „Ta ütles: „Sa saad teada, mis su emaga juhtus. Sa saad juhtlõnga ja sa pead selle järgi minema. Õige pea näed sa teed.” Nii et kui ma teid pubis nägin – Cormoran Strike siin kõrtsis –, tundus see lihtsalt nii uskumatu kokkusattumus ja ma mõtlesin… ma pidin teiega rääkima.”

Kerge tuuleke sasis Anna tumedaid hõbedaviirulisi juukseid. Heledapäine naine ütles üsna karmilt:

„Tule, Anna, me peame minema.”

Ta pani käe teise naise õlale. Strike nägi kiiskamas abielusõrmust.

„Andke andeks, et me teid tülitasime,” ütles heledapäine naine Strike’ile.

Õrnalt üritas ta Anna eemale pöörata. See tõmbas ninaga ja pomises:

„Andke andeks. Ma… ilmselt jõin ma liiga palju veini.”

„Oodake.”

Strike manas tihti – eriti kui ta oli nii väsinud ja pahuras tujus kui täna – oma ravimatut tungi teada, oma võimetust jätta midagi kipitavat välja uurimata. Kuid 1974 oli tema enda sünniaasta. Margot Bamborough oli olnud kadunud sama kaua, kui tema oli elanud. Ta ei saanud midagi parata – ta tahtis selle kohta rohkem teada.

„Kas te olete siin puhkusel?”

„Jah.” Vastas heledapäine naine. „Nojah, meil on Falmouthis teine kodu. Alaliselt elame Londonis.”

„Mina sõidan ka homme sinna tagasi,” ütles Strike. (Mida kuradit sa teed? küsis hääl tema peas) „Aga tõenäoliselt saan ma homme hommikul Falmouthist läbi hüpata, kui te olete vaba.”

„Kas tõesti?” ahhetas Anna. Strike ei näinud, millal tema silmad pisaratega täitusid, kuid ilmselt oli see juhtunud, sest nüüd pühkis naine silmi. „Oh, see oleks suurepärane. Aitäh. Aitäh! Ma annan aadressi.”

Heledapäine naine ei ilmutanud mingit elevust väljavaate juures, et näeb Strike’i uuesti. Kui aga Anna hakkas oma käekotis sobrama, ütles ta: „Pole midagi, mul on kaart,” tõmbas tagataskust rahakoti ja ulatas Strike’ile visiitkaardi, millel oli nimi „Dr. Kim Sullivan, Briti Psühholoogide Ühingus registreeritud psühholoog” ja selle all aadress Falmouthis.

„Väga hea,” sõnas Strike ja pistis kaardi oma rahakotti. „Noh, eks näeme siis kõik homme.”

„Mul on tegelikult hommikul tööalane konverentskõne,” ütles Kim. „Ma vabanen kella kaheteistkümneks. Kas see on teie jaoks liiga hilja?”

Mõistaandmine oli selge – ilma minu juuresolekuta te Annaga ei räägi.

„Ei, see sobib väga hästi,” ütles Strike. „Näeme siis kell kaksteist.”

„Suur tänu!” ütles Anna.

Kim võttis Annal käest ja nad sammusid minema. Strike vaatas, kuidas nad tänavalambi alt läbi kõndisid ja siis jälle mere poole pöördusid. Noori purjutajaid vedav mootorpaat oli uuesti minema podistanud. Paat paistis juba tibatilluke, tohutu laht muutis selle kääbuslikuks, mootorimürin tuhmus ja muutus kaugeks üminaks.

Unustanud hetkeks Robinile sõnumi saatmise, süütas Strike teise sigareti, võttis mobiili välja ja guugeldas Margot Bamborough’ nime.

Ilmus kaks erinevat fotot. Esimene oli teraline portreefoto võluvast, ühtlaste näojoontega naisest, kelle silmad asetsesid teineteisest kaugel ja lokkis tumeblondid juuksed olid keskel lahku kammitud. Tal oli seljas pikkade revääridega pluus, selle all aga, nagu paistis, kootud maikasärk.

Teisel pildil oli seesama naine nooremana, seljas Playboy jänku kuulus must korsett, mille juurde käisid mustad jänesekõrvad, mustad sukad ja valge sabatups. Tal oli käes kandik, millel tundusid olevat sigaretid, ja ta naeratas kaamerale. Tema selja taga seisis särades teine täpselt samamoodi riides neiu, natuke etteulatuvate esihammastega ja vormikam kui tema sale ja nõtke sõbranna.

Strike keris pilti allapoole, kuni nägi Margoti nimega seotud kuulsat nime.

… noor arst ja ema, Margaret ehk Margot Bamborough, kelle kadumisel 11. oktoobril 1974 oli mõningaid ühiseid jooni Creedi röövitud Vera Kenny ja Gail Wrightmani kadumistega.

Bamborough, kes töötas Clerkenwellis St. Johni arstikeskuses, oli leppinud kokku kohtumise sõbrannaga kohalikus pubis kell kuus. Sinna ta ei jõudnudki.

Mitu tunnistajat nägid väikest valget kaubikut, mis kihutas selles piirkonnas selle aja paiku, kui Bamborough oleks pidanud kokkusaamiskohta suunduma.

Inspektor Bill Talbot, kes juhtis Bamborough’ kadumise uurimist, oli üsna algusest peale veendunud, et noor arst langes ohvriks sarimõrtsukale, kes sel ajal Kagu-Inglismaal tegutses. Kuid keldrikorterist, kus Dennis Creed hoidis kinni, piinas ja tappis seitse naist, ei leitud Bamborough’st mingit jälge.

Creed, kelle firmamärgiks oli ohvrite pea maharaiumine…