Читать книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller - Страница 10

Kolmel korral on hinna ja kasumi suhtarv jõudnud kõrge väärtuseni, kuigi mitte kunagi nii kõrgele kui aastal 2000, nagu näha jooniselt 1.3. Esimene kord oli aastal 1901, kui hinna ja kasumi suhtarv tipnes 25,2 peal. Seda võib nimetada „kahekümnenda sajandi tipuks”, kuna see leidis aset uue sajandi vastuvõtmise ajal. (Uut sajandit tähistati 1. jaanuaril 1901, mitte 1. jaanuaril 1900.)14 See tipp järgnes reaalkasumite kahekordistumisele eelneva viie aasta jooksul, mil USA majandus väljus 1890. aastate kriisist.15 Hinna ja kasumi suhtarv tegi 1901. aastal tipu pärast äkilist tõusu, mis leidis aset juulist 1900 juunini 1901 – üheteistkümne kuuga 43%. Tärkas sajandivahetuse optimism – sellega seoses räägiti palju õitsvast kõrgtehnoloogilisest tulevikust.

Pärast 1901. aastat ei toimunud ka otsekohe mingit selgekujulist reaalhinna langust, kuid järgneva aastakümne jooksul võnkusid hinnad 1901. aasta taseme ümber või sellest natuke allpool ja kukkusid alles siis. Juuniks 1920 oli aktsiaturg 1901. aasta juuni reaalväärtusest kaotanud 67%. Aktsiaturu keskmine reaaltootlus (k.a dividendid) oli alates 1901. aasta juunist viie aasta jooksul 3,4% aastas ehk napilt üle reaalse intressimäära. Kümne aasta jooksul alates 1901. aasta juunist oli keskmine reaaltootlus (k.a dividendid) 4,4% aastas, viieteistkümne aasta jooksul alates 1901. aasta juunist 3,1% aastas ja kahekümne aasta jooksul alates 1901. aasta juunist –0,2% aastas.16 Need tootlusnäitajad on madalamad sellest, mida aktsiaturult üldiselt ootame, ehkki kui aktsiaid hoiti edasi ka 1920-ndatel, teeniti juba märkimisväärselt paremat tootlust.

Teine näide kõrgest hinna ja kasumi suhtarvust pärineb 1929. aasta septembrist, 1920-ndate börsitipust, ning see suhtarv on seni kõrguselt kõigi aegade teine. Pärast kahekümnendate vapustavat pulliturgu jõudis suhtarv väärtuseni 32,6. Nagu me kõik teame, tegi turg sellest tipust suure kukkumise ja juuniks 1932 oli S&P indeksi reaalväärtus langenud 80,6%. Reaalväärtuse kukkumine oli sügav ja pikaaegne. S&P liitindeksi reaalväärtus jõudis tagasi 1929. aasta septembri tasemele alles detsembris 1958. Aktsiaturu keskmine reaaltootlus (k.a dividendid) oli alates 1929. aasta septembrist viie aasta jooksul –13,1% aastas, kümne aasta jooksul –1,4% aastas, viieteistkümne aasta jooksul –0,5% aastas ja kahekümne aasta jooksul 0,4% aastas.17

Kolmandat korda oli hinna ja kasumi suhtarv kõrgel jaanuaris 1966, kui joonisel 1.3 toodud näitaja saavutas perioodi maksimumi 24,1 peal. Seda võime nimetada „Kennedy-Johnsoni tipuks”, kuna selle taga oli president John Kennedy prestiiž ja karisma ning tema asepresidendi ja mantlipärija Lyndon Johnsoni toetus. See tipp saabus pärast dramaatilist pulliturgu ja reaalväärtuse kerkimist alates 1960. aasta maist viie aasta jooksul 52%. See tõus, mis viis hinna ja kasumi suhtarvu selle perioodi maksimumi, vastas reaalkasumi 36-protsendisele kasvule. Turg reageeris sellele kasumikasvule nii, nagu olnuks oodata kasvu jätkumist, kuid seda muidugi ei juhtunud. Järgmise kümne aasta jooksul reaalkasum märkimisväärselt ei suurenenud. Reaalhinnad võnkusid 1966. aasta jaanuari tipu lähedal ja ületasid selle mõnevõrra 1968. aastal, kukkudes siis pärast 1973. aastat järsult. Detsembriks 1974 olid reaalsed aktsiahinnad 1966. aasta jaanuari väärtusest 56% allpool ja 1966. aasta jaanuari taseme saavutasid need uuesti alles mais 1992. Aktsiaturu keskmine reaaltootlus (k.a dividendid) oli alates 1966. aasta jaanuarist viie aasta jooksul –2,6% aastas, kümne aasta jooksul –1,8% aastas, viieteistkümne aasta jooksul –0,5% aastas ja kahekümne aasta jooksul 1,9% aastas.

Neist minevikuepisoodidest, kus hinnad on olnud ajutiselt kõrged, võime näha, et arutu õhin pole sugugi uus asi ja et sellised episoodid ei lõpe heaga. Kõrge CAPE – nende ridade kirjutamise ajal 2014. aastal kõrgem kui kõik tipud, v.a 1929, 2000 ja 2007 – tekitab üksjagu muret, kuigi me ei tea veel, millised on tagajärjed sel korral. Hinna ja kasumi suhtarvu ennustusjõu juurde pöördume tagasi 11. peatükis.