Читать книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller - Страница 8

Kui föderaalreservi nõukogu tolleaegne esimees Alan Greenspan kasutas aktsiainvestorite käitumist kirjeldades mõistet „arutu õhin” (irrational exuberance), siis haaras maailm neist sõnadest kohe kinni.5 Ta kõneles ühel pidulikul dineel 5. detsembril 1996 Washingtonis ja seda kõnet jälgiti televisiooni vahendusel kõikjal üle maailma. Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, kukkusid aktsiaturud järsult. Jaapanis langes Nikkei indeks 3,2%, Hongkongis Hang Seng 2,9% ja Saksamaal DAX 4%. Londonis oli FTSE 100 päeva jooksul korra 4% madalamal ja Ameerika Ühendriikides kukkus Dow Jonesi tööstuskeskmine järgmisel hommikul kauplemise alguses 2,3%. Turgude järsk reaktsioon kogu maailmas neile kahele sõnale keset vaoshoitud ja tähelepandamatut kõnet näis absurdne. Sellest sündmusest sai lõbusa loo turgude jaburuse kohta, mida maailmas räägiti veel mõnda aega.

Ajapikku see lugu unustati, kuid meelest ei läinud sõnad „arutu õhin”, mida korrati ikka ja jälle. Greenspan ei mõelnud muidugi ise seda fraasi välja, küll aga kasutas seda esimest korda spekulatiivsete turgude ebastabiilsuse kohta. Neile sõnadele järgnenud sündmuste ahel börsil paistis selgesti näitavat nende sisulist paikapidavust. Järk-järgult sai sellest Greenspani kuulsaim tsitaat – seda hakkasid kasutama kõik, kes turgu jälgisid.

Miks kõneldakse „arutust õhinast” veel aastaid hiljem? Ma usun, et need sõnad väljendavad tabavalt teatavat ühiskondlikku nähtust, mida terased inimesed täheldasid oma silmaga juba 1990-ndatel ning mis tegelikult paistab ajaloos ikka ja jälle korduvat, kui turud on psühholoogia toimel erakordselt ja jätkusuutmatult kõrge hinnatasemeni üles ostetud.

Kui suur tõus turgudel 1990-ndatel üha jätkus, märkisid paljud terased inimesed, et õhus on midagi käegakatsutavalt irratsionaalset, aga selle irratsionaalsuse olemus jäi ometi hoomamatuks. Polnud sellist investorite eufooriat ega hullumeelsust, mida on kirjeldanud mõned jutuvestjad varasematest spekulatiivsetest liialdustest, näiteks 1920-ndate börsibuumist kõneldes. Võib olla ilustasid need jutuvestjad oma lugusid. Arutu õhin ei olegi nii jabur. Kunagised populaarsed mõisted „spekulatiivne maania” või „spekulatiivne orgia” tundusid liiga tugevad, et kirjeldada 1990-ndatel toimuvat. See oli rohkem nagu sedasorti halb otsus, mida me kõik oleme mingil hetkel oma elus liiga suure õhinasse sattudes teinud. „Arutu õhin” näib väga täpselt kirjeldavat seda, mis turgudel toimub, kui hinnatase paigast ära läheb.

Arutu õhin on spekulatiivse mulli psühholoogiline alus. Spekulatiivseks mulliks nimetan olukorda, kus uudised hinnatõusust üha enam kasvatavad investorite entusiasmi, mis levib inimeselt inimesele nagu psühholoogiline nakkus ja selle käigus võimendab lugusid, millega võiks hinnatõusu õigustada, ning veab investorite ringi aina laiemaks, sest vaatamata kahtlustele oma investeeringute reaalse väärtuse suhtes tahetakse investeerida osalt kadedusest teiste inimeste edu vastu ja osalt mänguhasardist. Mulli definitsiooni eri elemente vaatleme selles raamatus veel korduvalt.

Greenspani „arutu õhina” kõne tuli 1996. aastal keset USA aktsiaturu senise ajaloo suurimat spekulatiivset tõusu. Dow Jonesi tööstuskeskmine (edaspidi lühidalt Dow) oli 1994. aasta alguses umbes 3600 punktil. Märtsiks 1999 oli see esmakordselt ületanud 10 000 piiri. 14. jaanuaril 2000, vaid kaks nädalat pärast uue millenniumi algust, tegi Dow tipu 11 722,98 punktil. Turg oli viie aastaga kolmekordistunud. Muud börsiindeksid jõudsid tippu paar kuud hiljem. Reaalne (inflatsiooniga korrigeeritud) Dow ei saavutanud uuesti seda taset enam enne kui 2014. aastal ning nende ridade kirjutamise ajal pole Standard & Poor’s 500 indeksi reaalväärtus veel päris 2000. aasta tasemele naasnud. Huvitav, et see Dow’ (ja teiste indeksite) rekord sattus ajaliselt üsna lähestikku millenniumipidustuste lõpuga – tundub, nagu oleks uue aastatuhande tähistamine iseenesest turgu üles upitanud ja järgnenud pohmelus selle tagasi maa peale toonud.

Joonisel 1.1 on näidatud igakuine reaalne (tarbijahinnaindeksi põhjal inflatsiooniga korrigeeritud) Standard & Poor’si (S&P) liitindeks, mis esindab aktsiaturgu laiemalt kui Dow, koosnedes 1957. aastast saadik 500 aktsiast, kui Dow’ arvutamiseks kasutatakse kõigest 30 aktsiat.6 Näitajaid on korrigeeritud inflatsiooniga, sest üldine hinnatase on sel perioodil olnud kohati väga ebastabiilne (riik on trükkinud palju raha juurde ja see on hindu üles lükanud) ning korrigeerimata arvud annaksid aktsiaturu reaalsest tõusust seega eksitava pildi. Aktsiahinnad on esitatud perioodist 1871–2014 (ülemine kõver) koos ettevõtete kogukasumiga aktsia kohta, mida indeksisse kuuluvad ettevõtted samadel aastatel oma äritegevusest teenisid (alumine kõver).7

See aktsiaturu graafik on ebatavaline: enamik pikaajalisi aktsiagraafikuid ei ole nii pikaajalised ja enamik väljendab nominaalväärtust, mida pole inflatsiooniga korrigeeritud. Sellelt graafikult tuleb 1982. aastal alanud ja 2000. aastal tipnenud buumi suurusjärk eriti selgesti esile. See on ajaloos ainulaadne sündmus.

2000. aasta millenniumibuumi börsitipule järgnes aastatel 2003–2007 omandiühiskonna buum, mille olen nimetanud George Bushi 2004. aasta presidendikampaanias kasutatud loosungi järgi. Sellele tipule järgnes 2008.–2009. aastal finantskriis. Alates 2009. aastast, kui kriis leevenes, toimus maailma aktsiaturgudel järjekordne suur tõus, mida ma nimetan 2009. aastal PIMCO-s töötanud Bill Grossi populaarse väljendi järgi uue normaalsuse buumiks.8 Uudismeedia on pärast 2000. aastat ilmutanud kalduvust 2007. ja 2014. aastal börsidel püstitatud „uusi rekordeid” dramatiseerida. Kuid tegelikult pole need 21. sajandi buumid rekordilised. Reaalsel (inflatsiooniga korrigeeritud) USA aktsiaturul toimus kõigi aegade suurim tõus juulist 1982 augustini 2000, mil kasv oli 7,7-kordne, ja selle kõrval kahvatab isegi 5,2-kordne tõus detsembrist 1920 septembrini 1929, aga ka 5,1-kordne tõus juunist 1949 detsembrini 1968. Nendega võrreldes on 2003.–2007. aasta tõus (1,5 korda) ja 2009.–2014. aasta tõus (2,3 korda) vägagi pehme. Arutu õhina paremaks mõistmiseks rõhutan just 1982.–2000. aasta millenniumibuumi, eriti selle hilisemat järku, kui õhin muutus iseäranis tuntavaks.

Börsitõus alates 1994. aastast (kui reaalne aktsiaturg oli 1982. aastaga võrreldes niigi enam kui kahekordistunud) kuni 2000. aastani ei toetunud muidugi mingitele mõistuspärastele alustele. Majanduse põhinäitajad selle ajaga isegi ei kolmekordistunud. USA sisemajanduse kogutoodang kasvas selle perioodi jooksul vähem kui 40% ja ettevõtete kasum vähem kui 60% ning seda majandusseisakuga ajutiselt alla surutud lähtepunktist. Nende arvude valguses paistab aktsiate hinnatõus õigustamatu.

Aktsiate suur hinnatõus toimus samal ajal paljudes riikides ja börsid tegid mitmel pool tippe enam-vähem üheaegselt 2000. aasta alguses. Joonisel 1.2 on näidatud kümne riigi ja kogu maailma aktsiahindade areng ajavahemikul 1995–2014. Nagu jooniselt näha, tõusis aktsiate reaalne hinnatase Brasiilias, Prantsusmaal, Hiinas ja Saksamaal 1995.–2000. aastal umbkaudu kolmekordseks, Suurbritannias kahekordseks. Aasta aega enne tippu, 1999. aastal, oli joonisel näidatud kümne riigi reaalne aktsiahindade kasv olnud keskeltläbi 58%. Kõigis riikides kerkisid hinnad 1999. aastal järsult. Muljetavaldav oli isegi kõige väiksem tõus – Suurbritannias 16%. Aasia (Hongkongi, Indoneesia, Jaapani, Malaisia, Singapuri ja Lõuna-Korea) ning Ladina-Ameerika (Tšiili ja Mehhiko) aktsiaturud näitasid 1999. aastal samuti võimsat kasvu. See oli tõeliselt vaatemänguline ülemaailmne börsibuum.

2000. aasta buumi lõpp tõi aktsiaturud 2003. aastaks allapoole suures osas maailmast, nagu näha jooniselt 1.2. Järgmine buum, mis jõudis haripunkti 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses, avaldas suurt mõju mitmel pool maailmas. Pärast seda vajus maailm rängimasse majanduskriisi pärast 1930-ndate Suurt depressiooni, kasv jäi kiratsema ja maailma majanduse mullijärgne nõrkus püsis mitu aastat. Maailma majanduse nõrkusest hoolimata haaras 2009. aastal alanud kolmas börsibuum paljusid riike.

Vaadates tagasi joonisele 1.1, mis näitab S&P indeksi pikemat ajalugu, võime tõdeda, et enne 2000. aastat käitus turg hoopis teistmoodi kui oma pikaajalises minevikus. Hinnatõus aastatel 1982–2000 oli täiesti erakordne: börsiindeks näeb välja nagu õhku tõusnud rakett, mis seejärel turtsuma hakkas ja alla kukkus. Seda – kõigi aegade suurimat börsibuumi – võib nimetada „millenniumibuumiks” või nüüd, kus see on möödas, „millenniumimulliks”.9

Aktsiaturu buum ja krahh pärast 1994. aastat on selgesti seotud kasumite käitumisega. Nagu võime näha jooniselt 1.1, kasvas S&P liitindeksi ettevõtete kasum 1990. aastate lõpus väga kiiresti, enne kui see pärast 2000. aastat järsult langes, siis tõusis uuesti kuni aastani 2007, varises täielikult kokku 2009. aastal ja kerkis seejärel koos turuga. Kasum paistab olevat võnkunud aeglase ja ühtlase kasvuraja ümber, mis on püsinud üle saja aasta.

Joonise 1.1 uurimine peaks andma selge tõenduse, et midagi seesugust nagu millenniumibuum pole börsiajaloos 1871. aastast saadik kordagi varem juhtunud. Muidugi leidis aset kuulus aktsiate hinnatõus 1920-ndatel, kulmineerudes 1929. aasta krahhiga. Joonis 1.1 näitab seda buumi terava sakina nende aastate hinnakõveral. Kui korrigeerida graafikut turu tolleaegse väiksema mastaabiga, siis võib öelda, et 1920-ndate buum küll mõnevõrra meenutab hilisemat börsitõusu, kuid see on ka ainus ajalooline episood, mis ligilähedaseltki millenniumibuumiga sarnaneb.