Читать книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller - Страница 5

Selle raamatu esmatrüki eessõnas, mis on taasesitatud pärast käesolevat, nimetasin ma seda raamatut uurimuseks millenniumi börsibuumist, mis mõjutas suurt osa maailmast 2000. aastale eelnenud aastatel. Paljud, kes seda raamatut lugesid, on mulle öelnud, et see käsitleb palju laiemat teemat. Neil on õigus: see raamat on tegelikult kõigi spekulatiivsete turgude käitumisest, inimese kaitsetusest vigade ees ja kapitalistliku süsteemi ebastabiilsusest.

Kirjutades esimest väljaannet, mis valmis suuresti 1999. aastal, tundus börsibuum alistamatu. S&P 500 indeks oli 1995. aastal tõusnud 34%, 1996. aastal 20%, 1997. aastal 31%, 1998. aastal 26% ja 1999. aastal 20%. Sarnane börsitõusude jada oli ilmnenud ka paljudes teistes riikides. Selline lennukas tõus nii palju aastaid järjest ei saanud olla tingitud pelgast juhusest või vähemalt nii tundus toona paljudele – ka ekspertidele, kes seda seisukohta kinnitasid. Börsibuumis nähti laialdaselt uue majandusajastu heeroldit. Kuid minu raamat võttis selle börsibuumi suhtes hoopis teistsuguse, palju süngema hoiaku.

Kui raamat 2000. aasta märtsis poelettidele ilmus, olin parajasti Yale’i ülikoolist akadeemilisel puhkusel ja läksin kümmet riiki läbivale esitlusturneele. Muidugi mõista polnud kellelgi tol hetkel aimu, et märts 2000 jääb tähistama turu tippu. Rääkides väga paljude inimestega neist vigadest, mida nad minu arvates tegid, jõudsin mõteteni, kuidas uues väljaandes oma väiteid tugevdada.

Aastaid hiljem meenuvad mulle ikka veel selgesti teatud laadi inimlikud eksimused, mille tunnistaja ma oma turneel olin. Mäletan, et raadios jutusaates üles astudes kuulsin üht naist mulle ütlemas, et ta lihtsalt teab, et ma eksin: aktsiaturg on selges tõusutrendis ja see peab üldiselt ülespoole liikuma. Värin tema hääles pani mind mõtlema, mis küll tema tunnetes sisaldus.

Samuti mäletan, et nägin meest, kes käis kahel minu raamatuesitlusel, istus mõlemal korral tagareas ja paistis väga rahutu. Miks ta teist korda tagasi tuli ja mis teda nõnda närvi ajas?

Mäletan, et kõnelesin oma karusest turunägemusest institutsionaalsete investorite rühmale ja kuulasin siis, kuidas ühe suure fondi juht mulle ütles, et on minuga nõus, aga sellegipoolest kavatseb oma portfelli valitsemisel eirata kogu mu juttu. Ta arvas, et minu väljendatud ideed ei ole lõppkokkuvõttes piisavalt autoriteetsed, et tema kliendid ja kolleegid neid tõsiselt võtaksid, ning ta ei saa oma portfelli jaotust muuta üksnes selle põhjal, mis paistab olevat ühe inimese eriarvamus – isegi kui ta ise on sellega nõus.

Ennekõike mäletan aga, et inimesed kuulasid mu juttu rõõmsalt ja ilmselge huviga ning ütlesid siis mulle reipalt, et nad mind eriti ei usu. Aktsiabörsi suhtes oli jõutud mingile kollektiivsele järeldusele – ja see hoidis inimeste meeli võimsalt oma haardes.

Pärast 2000. aastat oli börsibuum ühtäkki läbi. USA aktsiaturg ja kõigi teiste riikide börsid, kus aktsiad olid üha tõusnud, laskusid 2000. aasta tipust kõvasti allapoole. Selleks ajaks, kui S&P 500 indeks 2003. aasta märtsis põhja jõudis, oli see kaotanud poole oma reaalsest (inflatsiooniga korrigeeritud) väärtusest. Selline asjade käik tõi kaasa muutuse investorite psühholoogias.

Mäletan, et sõin 2000. aasta lõpus hommikust ühe naise ja tema abikaasaga, kui turg oli tipust märkimisväärselt langenud, sealhulgas tehnoloogiaaktsiad üle 50 protsendi. Naine ütles, et tema tegeles perekonnas investeerimisega ja 1990-ndatel oli ta geenius. Mees oli sellega päri. Nüüd oli aga naise eneseusk kokku varisenud, nagu ta tunnistas. Tema eriline turuvaist polnud midagi muud kui illusioon, unenägu, ütles ta. Ka sellele ei vaielnud mees vastu.

Ent ükskõik kui tugev pole olnud mõne inimese psühholoogiline reaktsioon sellele turulangusele, paistab, et kollektiivne entusiasm aktsiate vastu on kestlikum, kui võiks arvata. Laias laastus tundub, et see entusiasm pole veel möödas. Aktsiaturg pole näinud nii suurt kukkumist, nagu 2000. aasta äärmuslik hinnatase lubanuks prognoosida – vähemalt veel mitte –, ja seda põhjapanevat psühholoogilist korrektsiooni pole enamik inimesi veel kogenud.

Aktsiaturg pole laskunud ajalooliste tasemeteni: aktsiaturu hinna ja kasumi suhtarv, nagu mina seda oma raamatus defineerin, on nende ridade kirjutamise ajal endiselt 25 kandis, sootuks kõrgemal kui ajalooline keskmine. Pealegi on kinnisvaraturul tekkinud olukord, kus eluaseme mediaanhind ületab mõnel pool sissetulekut ühe elaniku kohta kümme korda või rohkem. Arutud liialdused on ikka endiselt meiega.

Laias laastus on see raamat alates 2000. aasta esmaväljaandest püüdnud mõista, kuidas muutub nende inimeste mõtlemine, kelle teod turge lõppkokkuvõttes juhivad. See on spekulatsiooni psühholoogiast, tagasisidemehhanismist, mis seda psühholoogiat võimendab, karjainstinktist, mis võib haarata miljoneid ja isegi miljardeid inimesi, ning sellise käitumise mõjust majandusele ja meie elule. Kuigi algselt keskendus see raamat otseselt parasjagu toimuvatele majandussündmustele, kõneles see siis ja kõneleb praegugi sellest, kuidas inimlikult vigased hinnangud võivad nakatada ka kõige targemaid liigse enesekindluse, üksikasjade eiramise ja teiste arvamuse ülemäärase usaldamise tõttu, mis johtub suutmatusest aru saada, et ka teised ei tee iseseisvaid otsuseid, vaid järgivad omakorda teisi – pime juhib pimedat.

Eeldatav valgustatud seisukoht, millele inimesed kipuvad majandust hinnates tuginema, sarnaneb sageli „suitsust mehega” Aldo Palazzeschi 1911. aasta samanimelisest sürrealistlikust romaanist. Peategelane on üleni suitsust tehtud, temas ei ole sisuliselt midagi, aga ta omandab avaliku kuvandi ja autoriteedi, mis on konstrueeritud kollektiivse fantaasia pinnalt, kuni rahvas meelt muudab ja otsustab, et ta pole tõe allikas, mispeale ta haihtub sootuks. Palazzeschi romaanis esitletud sündmused on reaalsed: põhjendamatud uskumuste süsteemid ja tühised vined kutsuvad märkimisväärselt pikaks ajaks tõepoolest esile arutute liialduste puhanguid ja need puhangud lõppkokkuvõttes juhivadki maailma majandust.

Olen teist väljaannet redigeerinud, püüdes edendada ideed, et muutuvatest hoiakutest, ebaratsionaalsetest uskumustest ja tähelepanufookuse nihkumisest põhjustatud variatsioonid on meie muutuvas majanduselus tähtis tegur, ning uurida selle tagajärgi meie majandusele ja tulevikule. Näited nendest variatsioonidest olen viinud uuemate sündmuste kesta. Muu hulgas olen lisanud ühe peatüki eluasemehindade tohutu buumi kohta, mis on paljudes riikides alates 1990. aastate lõpust aset leidnud, samuti olen terves raamatus laiendanud arutelu kinnisvaraspekulatsiooni valdkonda. Lisaks avardab ja täiendab see väljanne mitmes suunas selle raamatu põhiargumente. Olen pärast esmatrüki ilmumist saanud veel viis aastat mõtiskleda selle raamatu problemaatika üle, samuti on uuringud käitumisökonoomikas, mida ma tähelepanelikult jälgin, selle aja jooksul märkimisväärselt edenenud.

Raamatus käsitletavad probleemid on tõsised ja tänapäevalgi jätkuvalt asjakohased. Inimesed on suuremas osas maailmast ikka ülemäära kindlad, et aktsiaturg ja mitmel pool ka eluasemeturg liigub jõudsalt ülesmäge, ning selline liigne enesekindlus võib tekitada ebastabiilsust. Edasine suur tõus neil turgudel võib lõpuks kaasa tuua veelgi sügavamaid langusi. Halvemal juhul võivad hilisemate languste tagajärjel märkimisväärselt sageneda eraisikute pankrotid ja see võib teise ringi efektina omakorda põhjustada finantsasutuste pankrotilaine. Pikaajaline tagajärg võib olla ka tarbijate ja ettevõtete kindlustunde vähenemine ning järjekordne majanduskriis, mis võib olla ülemaailmne. Selline äämuslik stsenaarium – umbes nagu Jaapani olukord 1990. aastast alates laias mastaabis – ei ole vältimatu, aga risk on tõsisem, kui üldiselt tunnistada tahetakse.

Et tähelepanu juhtimine sellistele väljavaadetele ei tunduks hädakisana, tuleb märkida, et ka praegu peame toime tulema varasema liigse enesekindluse ebameeldivate järelmitega. Paljudes riikides langesid aktsiabörsid 2000. aasta tipust 2002. aastaks poole madalamale ja on sestsaadik vaid kergelt põrganud. Korporatsioonide ülemäärased investeeringud, mida kannustas aktsiaturu buum, tõid 21. sajandi esimestel aastatel kaasa investeeringukulutuste kokkukukkumise ja ülemaailmse majandusseisaku.

1990-ndate buumiaastad lõid kullapalavikku meenutava ettevõtlusõhustiku ja moonutasid paljude äriotsuseid, mille tulemused rõhuvad meid veel hulk aastaid. Ettevõtlusõhustiku muutuste hulka kuulub ka eetiliste väärtuste langus, nõrgenenud usk ausasse ärisse, vähenenud kannatlikkus ja usaldusväärsus. Pärast turu kukkumist kerkis pinnale ettevõtete juhtkondi, raamatupidamisfirmasid ja investeerimisfonde mõjutanud skandaalide laine.

Need iseäralikud aastad viisid nii riigid kui ka kohalikud omavalitsused lõpuks tõsiste eelarveprobleemideni. 1990-ndatel – kui börs aina tõusis, investorid korjasid kapitalitulu ja majandus kasvas hoogsalt – kasvas valitsuste maksutulu ning paljud neist ei suutnud enam oma kulutusi piirama hakata. Pärast börsilangust maksutulu kukkus ning paljud riigid ja kohalikud omavalitsused seisid silmitsi ränga eelarvepuudujäägi kriisiga. 2002. aastaks oli majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni OECD liikmesriikide keskmine puudujääk 3% sisemajanduse kogutoodangust. Eelarvepuudujäägi tõttu on läbi raskuste üritatud kulutusi kärpida, mis on andnud eri elektoraatides erinevaid tulemusi.

Üks 1990-ndate lõpu võimsa börsibuumi tagajärgi oli eluasemehindade buum, mis sai alguse umbes 1997. või 1998. aastal ja hoogustus paljudes maailma riikides pärast 2000. aastat. Eluasemete hinnabuum näib olevat alanud 1997. aastal umbes sel ajal, kui börsibuum sigitas ohtralt majanduse „uue ajastu” teooriad, ja vaatamata aktsiaturu korrektsioonile jätkub tugev tõus paljudes linnades ka praegu. Nende hinnamuutuste kõiki tagajärgi pole me veel näinud.

Spekulatiivne ebastabiilsus paistab olevat maailma majanduses üha tähtsamal kohal. Me keskendume prognoosimatutele turgudele järjest pingsamalt. Mitte et olemasolevatel aktsiaturgudel võiks täheldada suuremat volatiilsust. Mingit selget pikaajalist trendi börside suurema volatiilsuse poole ei ole. Küll aga suureneb neil turgudel osalevate inimeste arv ning laieneb spekulatiivsete turgude ja kauplemisriskide spekter. Igal aastal luuakse aina uusi elektroonilisi turge, mis kauplevad järjest laialdasemate riskidega, ja üha rohkem tõmbab inimesi nii arenenud kui ka arenevates riikides neil turgudel osalema.

Inimestel on järjest kasvav hirm, et nende elujärg sõltubki jõukusest, ent jõukus on turumuutuste tõttu ülimalt ebastabiilne. Seepärast pööravad inimesed pikemas perspektiivis üha rohkem tähelepanu turuliikumistele. Aina selgemalt tajutakse, et vara hind loeb meie elus väga palju. Üha enam arvavad inimesed, et nad peaksid kaitsma oma eraomandit, ning aina enam süveneb kahtlus, kas saab loota ühiskondlikele institutsioonidele, kui asjad peaksid minema halvasti. Armutus kapitalismis nähakse tulevikulainet.

Sellel majandussüsteemil on nimetus – „omandiühiskond” – ja seda mõistet kasutab teiste seas varmalt ka president George W. Bush. Inimesed peavad oma tulevikku ise omama, oma tulevikku mitmeski mõttes varaomanikega sarnaselt planeerima. Omandiühiskonna kasuks räägib tõepoolest majanduskasvu soodustamine. Aga oma olemuselt soosib see ka spekulatsiooni ja tekitab läbi inimpsüühika kapriiside filtri hulgaliselt riske, mida peame suutma kuidagi hallata.

Mina ei tea, mida tulevik toob, ega oska täpselt ette näha turgude tõuse ja mõõnu. Küll aga tean, et hoolimata kindlustunde märkimisväärsest vähenemisest pärast 2000. aastat on inimesed turu suhtes ikka liiga kindlad ja usuvad vankumatult, et oma investeeringute keerlemist tähelepanelikult jälgides saavad nad ühel päeval rikkaks, mistõttu ei tee nad konservatiivseid ettevalmistusi võimalikeks halbadeks arengustsenaariumideks.