Читать книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller - Страница 11
Üks
Aktsiaturg ajaloolises perspektiivis
Mure arutu õhina pärast
ОглавлениеNagu kirjutasin selle raamatu esimeses väljaandes, tundus mulle 2000. aastal, et kõik kohatud inimesed olenemata nende tegevusalast olid hämmingus aktsiaturu näiliselt kõrge hinnataseme üle. Paistis, et nad ei teadnud täpselt, kas see hinnatase oli õigustatud või johtus see tõepoolest mingist inimlikust kalduvusest, mida võiks nimetada arutuks õhinaks. Nad mõtlesid, kas aktsiaturu kõrge tase võis väljendada põhjendamatut optimismi, mis võis olla haaranud kogu meie mõtlemist ja mõjutanud paljusid elulisi otsuseid. Tundus, et nad ei tea täpselt, mida ühest või teisest pisikesest langusest järeldada ja kas endine turupsühholoogia võiks veel kunagi tagasi tulla.
Isegi Alan Greenspan näis kõhklevat. Ta pidas oma „arutu õhina” kõne kaks päeva pärast seda, kui olin talle ja Föderaalreservi juhatusele aru andnud, et turu hinnatase on irratsionaalne, kuid vaevalt seitse kuud hiljem võttis ta majanduse ja aktsiaturu suhtes väidetavalt optimistliku „uue ajastu” seisukoha. Tegelikult on Greenspan olnud oma avalikes väljaütlemistes alati väga ettevaatlik ega esindanud veendunult kumbagi mõtteviisi. Nagu moodne väljaanne mõistu kõnelevast prohvetist eelistab Greenspan esitada küsimusi, mitte avaldusi. Tema sõnavõttude avalikus tõlgendamises unustati sageli, et ka tema ei teadnud neile küsimustele vastuseid.
Pärast 2000. aasta haripunkti on turg ometi taas oma reaalväärtuse tippmarkide lähedal. 2007. ja 2014. aastal pasundas uudismeedia pealtnäha mõnuga aktsiaturu uutest rekorditest (nominaalväärtuse põhjal). Ometi teavad inimesed sügaval sisimas, et turg oli siis ja on praegugi kallis, ning see teadmine teeb neid rahutuks.
Saamata vastuseid kõige targematelt asjatundjatelt, pöörduvad paljud oma küsimustega otse turu poole ja kasutavad aktsiate hinnapöördeid nagu ennustajad kohvipaksu. Kuid enne kui eeldame, et turg ilmutab meile mingeid tõdesid selle uue ajastu kohta, tasub meil järele mõelda, mis aktsiate hinnaliikumist tegelikult määrab ja kuidas see mõju läbi meie majanduse ja igapäevaelu imbub.
Paljud neist tegelikest määrajatest on meie endi peas. See ongi see „puhas entusiasm”, mida Keynes pidas majandust edasi viivaks jõuks ja mis oli minu George Akerlofiga 2009. aastal kahasse kirjutatud samanimelise raamatu teema.18 Seesama puhas entusiasm viib edasi teisigi turge, sealhulgas võlakirja- ja kinnisvaraturgu, mille juurde me spekulatiivse käitumise juhtumeid uurides järgnevalt jõuame, enne kui asume raamatu esimeses osas analüüsima säärase käitumise põhjuseid.
18
John Maynard Keynesi üks kuulsamaid mõisteid „puhas entusiasm” (animal spirits) kattub mõnevõrra „arutu õhinaga”. Seda on defineeritud kui loomulikku või elutervet (mitte tingimata arutut) õhinat. Keynes oli tõenäoliselt 20. sajandi kõige mõjukam majandusteadlane. Teda tuntakse 1936. aasta raamatu „Hõive, intressi ja raha üldteooria” järgi. See revolutsiooniline teos on suunanud riigijuhtide eelarve- ja rahapoliitikat kõikjal maailmas. Keynes kirjutas selles raamatus: „Spekuleerimisega seotud ebastabiilsuse kõrval võib eraldi kohata inimloomusest tingitud ebastabiilsust, mis tuleneb sellest, et positiivsed tegevused ei lähtu enamasti matemaatilistest ootustest, vaid spontaansest moraalsest, majanduslikust ja hedonistlikust optimismist. Kõige tõenäolisemalt mõjutab meie otsuseid teha midagi positiivset, mille tulemused selguvad palju päevi hiljem, puhas entusiasm – spontaanne tahe pigem tegutseda kui käed rüpes istuda –, mitte aga kaine kaalutlevus, mis arvestab, kui suur on keskmine kasu keskmiste võimaluste korral.” John Maynard Keynes, ”The General Theory of Employment, Interest and Money” (New York, Harcourt Brace & World, 1961), lk 161 (e.k „Hõive, intressi ja raha üldteooria” (Tartu, Ilmamaa, 2018), lk 174). Vt ka George Akerlof ja Robert J. Shiller, „Animal Spirits: How Human Psychology Drives the Economy and Why This Matters for Global Capitalism” (Princeton, New Jersey, Princeton University Press, 2009).
