Читать книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller - Страница 12

Kaks
Võlakirjaturg ajaloolises perspektiivis

Оглавление

Intressimäärade areng on läbi aegade olnud avalikkuse teravdatud tähelepanu all, sest intressimäärasid nähakse majanduses kesksel kohal olevana. Intressimäärasid peetakse millekski abstraktseks ja fundamentaalseks, aja enda hinnaks. Ometi on needki ilmutanud aegade jooksul kõikumisi, millest vaatab vastu eelmises peatükis kirjeldatud aktsiaturuga paljuski sarnane spekulatiivne ja inimlik komponent.

On olemas nii lühiajalised intressimäärad, mis kehtivad kuni aastapikkustele laenudele või võlatähtedele, kui ka pikaajalised, mis määravad üle aastakümnete ulatuvate võlakirjade, hüpoteekide või laenude intressi. Turul juba emiteeritud pikaajaliste võlakirjade hind liigub üldise pikaajalise intressimäära suhtes vastassuunas: kui pikaajaline intressimäär langeb, siis varem emiteeritud ja seni veel kehtivad pikaajalised võlakirjad kallinevad, sest kui nende hind ei tõuseks, eelistaksid investorid noid vanemaid, kõrgemat intressi teenivaid võlakirju uuematele. Seega võib tulevaste intressimäärade väljavaate muutumine põhjustada buume ja krahhe pikaajaliste võlakirjade turul.

Üle saja aasta on lühiajalised intressimäärad olnud keskpankade (Ameerika Ühendriikides Föderaalreservi) kontrolli all. Nagu teada, on keskpankadel neid intresse lihtne vähemalt ligikaudselt paika panna. Pikaajalised intressimäärad on seevastu spekulatiivsema iseloomuga ega allu nii kergesti kontrollile, sest nõudlus nende järele sõltub samamoodi nagu aktsiaturul kaugematest tulevikuväljavaadetest, mis olenevad asjaoludest, mida keskpangad täna kontrollida ei saa. Alates 2007.–2009. aasta finantskriisist on keskpangad asunud järgima täiesti uut poliitikat, et mõjutada pikaajalisi intresse – seda nimetatakse kvantitatiivseks lõdvendamiseks või kesksete intressimäärade oodatavaks tasemeks või keskpanga väärtpaberipositsioonide keskmise tähtaja pikendamiseks –, aga praegu sellega pikajaaliste võlakirjade turgu tegelikult ikka veel ei kontrollita.19

Eelmise sajandi arutelude käigus on võlakirjaturu tõusude kohta vahel kasutatud sõna „võlakirjamull”. Kahtlemata on võlakirjaturgudel aeg-ajalt esinenud midagi mullisarnast, kui pikaajalised intressid langevad ja inimesed on seetõttu võlakirjade hinnatõusust elevil, nagu börsimulli ajal ollakse elevil aktsiate hinnatõusust. Ja vahel võivad mullid neil kahel turul olla omavahel seotud.

19

Vt Annette Vissing-Jorgensen ja Arvind Krishnamurty, „The Effects of Quantitative Easing on Interest Rates: Channels and Implications or Policy,” Brookings Papers on Economic Activity, 2 (2011), lk 215–287

Arutu õhin

Подняться наверх