Читать книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller - Страница 14
Kaks
Võlakirjaturg ajaloolises perspektiivis
Inflatsioon ja intressimäärad
ОглавлениеJoonisel 2.1 on esitatud USA valitsuse pikaajaline intressimäär 1881. aastast saadik (alates 1953. aastast kümneaastased riigivõlakirjad) ja inflatsioon. Inflatsiooni kohta on esitatud kaks kõverat. Üks on hinnaindeksi (alates 1913. aastast tarbijahinnaindeksi) iga-aastane kasv eelneval kümnel aastal. Teine on sama hinnaindeksi iga-aastane kasv järgneva kümne aasta kohta. Need inflatsioonikõverad on ühesugused, kuid üks on teise suhtes kümne aasta võrra nihkes. Graafikule on kantud mõlemad, et idee oleks arusaadavam. Enamjaolt on selgesti näha samaaegset positiivset suhet intressimäära ja eelneva pikaajalise inflatsiooni vahel – eriti viimase poolsajandi jooksul –, kuid pikaajalise intressimäära ja tulevase inflatsiooni vahel ei paista peaaegu mingit seost olevat. Just tulevane inflatsioon peaks lugema rohkem, kui investorid on edukalt hinnastanud pikaajalisi võlakirju, et kaitsta oma reaaltootlust inflatsiooni eest selle võlakirja kehtivusaja jooksul, millesse nad investeerivad – aga meie näeme sootuks vastupidist. Me dokumenteerisime selle Jeremy Siegeliga 1977. aastal ja ma sidusin selle tähelepaneku varasemate vaatlejate A. H. Gibsoni 1923. aasta ja John Maynard Keynesi 1930. aasta kirjeldustega.23
Suhe pikaajalise intressimäära ja pikaajalise inflatsiooni vahel, mida võib viimase poole sajandi kohta näha joonisel 2.1, pole selline, mida võiks lihtsalt ratsionaalse mõtlemisega eeldada. Kui investorid on ratsionaalsed (neil on ratsionaalsed ootused), peaksid nad olemasolevaid andmeid senise inflatsiooni kohta niiviisi rakendama, et võlakirjade nominaalne intress kujuneks vastavalt tõepärastele prognoosidele. Me näeme, et minevikuandmetele need ongi reageerinud, kuid nõnda, et nende tulevikuprognoosid on osutunud väga edutuks.
Intresside kõikumist, mida näeme pikaajalisel võlakirjaturul, ei põhjusta üheselt info tulevase inflatsiooni kohta, samuti ei johtu see selgepiiriliselt infost tulevaste lühiajaliste intresside kohta. Neis on spekulatiivne komponent, mida on raske omistada objektiivselt ratsionaalsele käitumisele.24
23
Vt Robert J. Shiller ja Jeremy J. Siegel, „The Gibson Paradox and Historical Movements in Real Long Term Interest Rates,” Journal of Political Economy, 85(5) (1977), lk 891–898. Vt ka A. H. Gibson, „The Future Course of High Class Investment Values,” Banker’s Magazine (London) 115 (1923), lk 15–34; John Maynard Keynes, „A Treatise on Money” (New York, Macmillan, 1930).
24
Vt „Yield Spreads and Interest Rate Movements: A Bird’s Eye View,” koos John Y. Campbelliga, Review of Economic Studies, 58, lk 495–514, 1991.
