Читать книгу Ühel talveööl - Simon Sebag Montefiore - Страница 10

„Kurbski! Kas teie olete Kurbski?”

Paar nädalat hiljem ilmus äkki Andrei ette kooliväravate taga, kus lapsed autode peale läksid, tugeva kondiga ja siseministeeriumi helesiniste lapatsitega julgeolekuohvitser. Kahtlemata oli ta kellegi ihukaitsja, ent Andrei süda jättis ehmatusest siiski löögi vahele: talle meenus too ammune öö enne sõda, kui tšekistid tulid isa kinni võtma, kui sõjaväesaabastes mehed nende korteris pahaendeliselt ja agaralt ringi trampisid.

„Ma … ma olen,” kogeles Andrei.

„Kas sa oled samasugune memmepoeg nagu need George’i salkus juustega sõbrad? Kas ka sina loed plikade luulet? Korjad lilli? Voldid püksid kokku, enne kui hakkad naist nikkuma, või tõmbad need lihtsalt jalast, viskad maha ja teed seda nagu mees?” päris julgeolekuohvitser.

Andrei avas suu, et midagi vastata, kuid pani selle siis jälle kinni.

„Oh, see oli lihtsalt nali, poiss.” Mees tutvustas end: „Polkovnik Loša Babanava, seltsimees Satinovi turvateenistuse ülem,” ning surus tuikamapaneva jõulisusega Andrei kätt. Loša rääkis märgatava gruusia aktsendiga, tema kummis rinda katsid medalid ja tema punaste lampassidega püksid liibusid tihedasti jalgade ümber. Andrei märkas ka elevandiluust käepidemega mausrit kitsenahast kabuuris ning sedagi, kuidas läikisid mehe hambad uhkete mustade vuntside all.

„George ootab koos oma venna ja õega autos. Sind, poiss, on kutsutud Satinovide juurde teed jooma.”

Ohvitser juhatas Andrei teda õlgupidi talutades ZIS marki limusiini juurde.

„Hei, Andrei!” ütles George läbi avatud akna. „Istu sisse.”

Loša avas ukse ning Andrei nägi tagaistmel, mis oli peaaegu niisama suur nagu tema magamistuba, George’i, Marlenit ja väikest Marikot. George naeratas talle. „Kas näed seda ust ja neid aknaid? Need on viisteist sentimeetrit paksud. Armeeritud. Lihtsalt juhuks, kui keegi peaks tahtma Marlenit tappa.”

„Miks peaks keegi tahtma mind tappa?” küsis Marlen ringi vaadates.

„Sest sa käitud koolis nii tähtsalt. Meie vaenlased teavad kindlasti, et sa oled kooli komsorg.”

„Kas tõesti?” Marlen paistis kuulduga rahul olevat. Loša virutas ukse kinni ning siis, vilistanud nende „sabale” ehk väikesele Pobedale täis turvamehi, asetas oma karvase käe autokatusele ja õõtsutas end esiistmele, nagu kargaks sadulasse. „Talla nüüd pedaali!” käratas ta autojuhile. Autod hakkasid koos liikuma, juht keerutas valge nahkkattega rooliratast ning tallas järsult piduripedaali, et tuua kuuldavale kummide kriuksumist, mis pani möödujad teelt eest kargama, kui pisike kavalkaad Kremlist mööda kihutas.

„Isa oli kogu öö ärkvel ja koidikust alates on ta olnud oma töökabinetis,” ütles Loša, noogutades peaga Kremli punaste sakmeliste müüride poole, ja süütas sigareti. „Kohe võtan ta peale …” Siis pöördus Loša istmenaha nagisedes odekolonnipahvaku saatel ringi ja osutas ühele tütarlapsele kõnniteel. Autojuht, kes oli samuti vormis, küünitas vaatama – ja oleks auto peaaegu hunnikusse ajanud. „Hei, Merab, pilk teele!” Loša pöördus tagaistmel istuvate laste poole. „Kas näete neid venelasi seal? Ma ei mõtle midagi halba, Andrei, aga suurem osa neist ei tea, kuidas naistega ringi käia. Vene tüdrukud piiluvad alati kõrvale. Kas teate, miks?” Andrei raputas pead.

„Nad otsivad mõnd grusiini, vaat mispärast! Saad aru, jah?”

Loša lõi käsi kokku. „Passi peale!”

Sõit Ostoženkalt tagasi Granovskile kestis vaid mõne minuti. Varsti keerasid nad tillukesele kõrvaltänavale ning valvurid suunasid nad käeviibetega parklasse.

„Tere tulemast Viiendasse Nõukogude majja,” ütles George, sellal kui Pobedast nende taga kargas välja turvamees ja neile ukse avas.

„Välja, lapsed,” ütles Loša. Ma pean nüüd minema Väikesesse Nurgakesse ja tooma sealt ära tähtsa mehe.” Lajatades pihkudega auto armatuurlauale, andis ta autojuhile märku edasi sõita, jättes Andrei ja Satinovide lapsed seisma hulga kaunite autode keskele.

„Kellele need kõik kuuluvad?” küsis Andrei.

„Noh,” seletas George, „siin elab suurem osa meie juhte. Aga need on meie omad – suurt oled sa juba näinud, aga siis on veel Cadillac, Dodge ja lahtise katusega Mercedes, mis toodi Berliinist. See kuulus enne Goebbelsile. Või oli see nüüd Himmler?”

„Kas te kasutate neid kõiki?”

„Muidugi mitte. Isa ei hooli autodest ja sellisest värgist eriti. Aga kui Keskkomitee teeb kingituse, ega siis keegi ära ei ütle.”

Andrei vaatas ümberringi, silmitsedes päikesepaistel küütlevaid autosid, siis pööras pilgu roosale sammastega majale nende kohal.

„Kas tunned selle Rolls-Royce’i ära?” küsis George. „Ka Serafima elab siin. See on ainus eraisikule kuuluv Rolls Moskvas.”

Üks turvameestest avas maja tagaukse ning Andrei ja Satinovide lapsed läksid üles mööda laiu marmorastmeid.

George lükkas lahti ukse esimesel korrusel. Ukse tagant paistis pimestav parkettpõranda ja lühtritega koridor. Ah siis nõnda elavad meie vägevad, mõtles Andrei, sellal kui mustvalges vormis toatüdruk, tõmmu reibas tütarlaps, iga last eraldi kaisutas, mitu korda nende nägu suudles ja nad karjas koridori mööda edasi juhatas.

„Minge edasi,” hüüdis toatüdruk lastele järele. „Ma valmistan täna gruusiapärast pidurooga. Ja teie suur vend on ka siin. Kähku!”

Korteris hõljus vürtsikate köögiviljade, sulava juustu ja praetud kana lõhn. Nad läksid läbi vastuvõtutoa, mida ehtisid tiibklaver, Pärsia vaibad, laste fotod, vitriinkapp türkiissinise Hiina portselaniga ja suurem kui elusuuruses õlimaal, mis kujutas Stalinit rindel, käes binokkel (ei tea, kas see on Gerassimovi originaal, mõtles Andrei). Siis jõudsid nad tillukesse puutahveldisega tuppa täis raamatuid ja pabereid.

„See on papa kabinet. Aga neid ei vaata me kunagi.” Ja George osutas beežide kaustade virnale, millele oli kirjutatud „Keskkomitee. Ülisalajane”. Andrei heitis neile ühe pilgu: ei tea, kas neile oli alla kirjutanud Stalin isiklikult? George avas ühe puust kasti, võttis välja neli plaati ja asetades need ettevaatlikult puust kastil pöörlevale alusele, vajutas üht nuppu. Pöördalus hakkas tiirlema, pikk nõelaga varustatud asjandus nõksatas paika ja kohe hakkasid kõlama Utjossovi džässlaulud.

„See on Ameerika raadiokorporatsiooni grammofon,” seletas George. „Sellel saab järgemööda plaate mängida – ja kas pole tal ilus kõla?”

„Pole paha,” vastas Andrei nähtust täiesti pimestatuna.

„Ja see saabus just äsja,” osutas George veidrale klaasist torule ühes teises puust kastis.

„Milline kummaline seade. Mis see on?”

„See,” vastas George, „on riistapuu, mida nimetatakse televiisoriks ja see näitab pilti …”

„Tõesti? … Aga kuidas …?”

„Tule.” Kui nad tohutusse kööki tormasid, kuulis Andrei naerulaginat, toidu särinat ja nõude kõlinat ning seal istus ümber mahagonivärvi laua kogu Satinovide pere, sellal kui teenijanna Leka pliidil vähemalt kolme aurava panniga askeldas.

„Andrei Kurbski!” Tema inglise keele õpetaja Tamara Satinova, George’i hapra kondiga võõrasema, surus tal kätt. „Sa oled see uus poiss minu inglise keele tunnist. Tule ja võta hatšapurit.”

Andrei silmad läksid pärani, kui ta nägi laual auravat Gruusia rooga, midagi pitsa või juustukoogi sarnast, ja kogu seda toiduhulka.

„Me sööme palju Gruusia toite. See siin on lobio – oasupp … ja see on kana satsivi …” Andrei ei tahtnud tunnistada, et polnud kunagi selliseid asju proovinud, ent Tamara paistis seda mõistvat ning pani teda end tundma nii koduselt, et ta asus toitu ette tõstma.

Laua otsas istus õhujõudude vormis noor mees Punalipu ordeni tähega rinnas. „Ahhaa, George’i uus sõber,” ütles ta Andrei kätt surudes. Andrei teadis, et see on major David Satinov, kes äsja oli saabunud tagasi sõjast. Ta pidi selle kangelasliku lenduri ees, kes oli alla tulistatud ja haavata saanud, peaaegu kummarduse tegema.

Ema põlvel istus kuueaastane Mariko, mängukoer süles.

„Leka, tee palun Marikole kuuma šokolaadi,” palus Tamara.

Mariko oli pisike ja tõmmu, tema juuksed olid patsidena pea peale seatud. „See on minu koer,” ütles tüdrukuke Andreile, tõstes üles pulstunud mängukoera, musta labradori. „Silita teda. Kas pole siidine karv? Mul on kool emastele koertele, selle nimi on Moskva Koeratüdrukute Kool. Täna õpivad nad Puškinit nagu teiegi.”

„Oh, Andrei,” ütles nüüd Tamara. „Pead teadma, et kui saabud meie majja, tuleb sul tegemist Mariko Koeratüdrukute Kooliga! Aga nüüd tasa, kallis, ma tahan kuulata, mida su suur vend räägib.”

„Need uued lennukid töötavad muidu hästi,” ütles David parajasti, „aga neil on ka üks probleem …”

„Selle kohta ära ütle sõnagi,” ütles Tamara äkki ootamatult teravalt.

Järgnes vaikus. Kõik teadsid, et nõukogude tehnoloogia kritiseerimise eest oli mehi arreteeritud ja mahagi lastud.

„Aga sellest räägivad õhujõududes kõik,” protesteeris David.

Tamara heitis pilgu Andreile, kes oli võõras, kuid sel hetkel ilmus kööki Loša Babanava.

„Ülemus saabus koju!” teatas ta.

Lõbusus haihtus ja õhustik muutus, nagu juhtub, kui on tulemas lumesadu. Kõik poisid tõusid otsekohe püsti: tuppa oli sisenenud frentšis ja säärsaabastes Nõukogude riigi võimuesindaja, tundetu ja nappide liigutustega. Pingul kui vibunöör, pea pügatud, juuksed meelekohtades hallid, tervitas seltsimees Herkules Satinov lapsi, nagu teostaks rügemendi ülevaatust.

Kõik poisid suudlesid isa kolm korda. „Tere, isa,” ütlesid nad ametlikult. Satinov võttis Mariko sülle, tõstis ta kõrgele ja suudles laubale.

Andreid kütkestas ja hirmutas selle mehe juuresolek. Ta kujutas enesele ette, mis tegusid oli Satinov teinud pikkade aastate vältel Stalini teenistuses: võitlus Trotskiga, sõda talupoegade vastu, terroriajastu spioonijaht, sõda. Milliseid saladusi ta ilmselt teab, milliseid asju ta peab olema näinud. See mees kehastas karmust, bolševiku peamist voorust. Ainult siis, kui Satinov suudles Tamarat, käed naise puusadel, tajus Andrei mingit soojust, mida ta oli tähele pannud ka oma vanemate vahel.

„Kuidas koolis läks, Tamriko?” küsis Satinov naiselt.

Tamriko ohkas. „Nagu alati, liiga palju töid parandada,” vastas ta. „Soovid sa midagi? Kohvi?”

Satinovi hallide silmade pilk langes nüüd Andreile. „Ja kes see siis on?” küsis ta George’ilt, kes võttis Andreil käsivarrest ja lükkas teda ettepoole.

„Isa, see on minu sõber Andrei Kurbski meie koolist. Ta just tuli meile.”

„Tuli?” küsis Satinov teraval toonil.

„Stalinabadist. Viimaseks veerandiks.”

Satinov surus Andrei kätt. Tema käehaare oli tugev ja kuiv nagu sadulanahk. „Stalinabadist? Mis teie nimi nüüd oligi?”

„Kurbski.” Andrei peaaegu kuulis, kuidas Satinov mõttes lappas toimikute indeksit, millele oli kirjutatud „Keskkomitee. Ülisalajane”. Mis siis, kui ta küsib midagi isa kohta?

„Oled meil alati teretulnud, Andrei,” ütles Satinov viimaks.

„Tänan teid, seltsimees Satinov.”

Satinov mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani. „Mida sa sooviksid teha oma kodumaa heaks?” küsis ta siis.

Kõik vaikisid.

„Temast saab professor. Ta tunneb tõesti hästi Puškinit,” segas George vahele. „Temast saab üks klassi parimaid õpilasi.”

Satinov kortsutas kulmu. „Nii et ta on siis sinu järjekordne unistaja, George? Sinu vanuses polnud mul küll aega kirjanduse jaoks: mina tegin revolutsiooni. Puškin on muidugi meie riikliku vägevuse sümbol, aga milleks teda uurida?”

„Puškin räägib meile armastusest,” vaidles George. „Teaduslikus mõttes on meil vaja toitu ja valgust – aga armastuseta pole sellest suurt kasu.”

„Jumala nimel, George, milline mõttetus! Me lõime esimese sotsialistliku riigi. Võitlesime oma vaenlastega olemasolu pärast – ja võitsime. Aga kodumaa on varemeis. Näljas. Peame ta üles ehitama: meil pole tarvis mitte värsisepitsejaid, vaid insenere, lendureid, teadlasi.”

„Muidugi,” oli Andrei nõus.

Satinov võttis sigareti ning otsekohe sööstis Loša tuld pakkuma, andis siis au ja taandus. „David, kuidas uus lennuk tundub?”

„Lendab hästi, isa.”

„Tore. Olgu, poisid, jätan teid teie luule juurde.” Satinov noogutas Andreile ja ütles siis naise poole pöördudes napilt: „Tamriko!”

Naine läks tema kannul toast välja ja meeleolu toas muutus jälle rõõmsamaks.

„Isal on emale midagi öelda,” selgitas George, juhatades Andrei tagasi isa väikesesse kabinetti, kus oli grammofon. George sulges uksed, pani džässiplaadi jälle mängima ja heitis, jalad risti, diivanile pikali. „Nad sosistavad omavahel vannitoas. Meile ei räägita muidugi midagi. Mida vähem me teame, seda parem. Siis magab ta paar tundi ja võimalik, et teda kutsutakse hilja õhtul einele.”

„Sa tahad öelda …”

„Ära seda nime suhu võta, lollpea,” ütles George näpuga taevasse osutades. Siis sosistas ta: „Kui töötad Stalini juures, kutsud teda Isandaks, aga mitte kunagi tema juuresolekul. Dokumentides nimetatakse teda peasekretäriks ja kindralid kutsuvad teda generalissimuseks, kõiksugu organites öeldakse tema kohta „instants”. Kui öeldakse „keskkomitee”, mõeldakse selle all teda.”

„Nii et su isa õhtustab siis Kremlis?”

George tõusis istukile. „Kas sa siis midagi ei tea? Tema töötab Kremli Väikeses Nurgakeses, kuid elab tegelikult Moskva lähedal datšas ja seal käibki mu isa koos Poliitbüroo liikmetega õhtusöögil. Siis peab isa riideid vahetama, habet ajama ja hommikul vara oma töökabinetis olema. Me peaaegu ei näegi teda.”

„Ta nägi Berliini langemist, eks?”

„Oo jaa, ja ta oli ka Stalingradi all,” vastas George uhkelt. „Nüüd, kus sõda on läbi, räägib isa, et tahab meid rohkem näha, ja see tähendab, et ta viib meid kooli koos selle juurde kuuluvate koogutamiste ja põlvenõtkutamistega. Tõeline põrgu! Aga minu isale ei ütle keegi, mida ta peaks tegema. Mitte keegi, välja arvatud …” Ja ta osutas uuesti käega taeva pole: Stalin.

„Ma läheksin parem koju,” ütles Andrei. „Ema muretseb.”

George pani käe Andrei käele soojusega, millest ta isal vajaka jäi. „Kuule, Andrei, ma tean, et sa tahad astuda komsomoli ja ma olen Marlenile sinu kohta hulga kiidulaule laulnud. Aga samas oleks tore, kui sa liituksid Romantiliste Fatalistide Klubiga. Meil on kavas meie Mängu mängida.”

Andreid läbis erutusesööst. Seda ta ju tegelikult sooviski – kas polnud nii?

„Aga siin on üks probleem,” jätkas George. „See on Nikolaša klubi ja tema tahab, et klubiga liituda oleks raskem kui liituda kardinalide kogu või Poliitbürooga. Ja Nikolaša ütleb, et ta ei ole sinu koha pealt kindel.”

Andrei neelatas. „Mida sa tahad öelda?”

„Ta ei tunne sind nii hästi kui mina,” ütles George. „Ja ta ütleb, et otsustavaks saab Serafima hääl.”

„Serafima? Aga ka Serafima ei tunne mind. Ja ma pole kindel, kas ta üldse millestki hoolib, kõige vähem Romantiliste Fatalistide Klubist.”

„Aga Nikolaša hoolib jälle temast ja see on see, mis loeb.”

„Aga kas ei käi Nikolaša hoopis Rosaga? Rosa imetleb teda.”

George noogutas. „Seda küll, aga Nikolaša elab Serafima nimel. Mõnikord ma mõtlen, et ka Romantiliste Fatalistide Klubi on loodud tema pärast.”

Andrei tõusis püsti. Ta hoolis sellest enam kui soovis ja oli seda ka liiga selgesti välja näidanud.

„Sina aitasid mu välja,” ütles George, tõustes samuti püsti, „ja ma tean, et sa oled üks meist. Nad kavatsevad Mängu mängida kohe pärast võiduparaadi, nii et pead meiega liituma enne seda. Sinna juurde kuulub eriline rituaal.”

George juhatas Andrei kabinetist välja, üle koridori oma magamistuppa, kus ta sikutas voodi alt välja oliivrohelise nahkkasti, mille ta lahti plõksutas. Seal, punasel sametpõhjal, lebas kaks üheksateistkümnenda sajandi duellipüstolit.

„Ilusad,” ütles Andrei. Ta sulges silmad ja meenutas „Oneginit”.

Andrei imetles püstoleid: längus torusid, poleeritud puitu, läikivat terast. „Kas need on ehtsad?” küsis ta.

„Kahtlen! Me laename neid Väikesest Teatrist. Neid kasutatakse näidendites,” vastas George naerdes. „Me kasutame neid Mängus – küll siis näed.”

Kool number 801 paar tänavat edasi polnud sugugi täiesti inimtühi. Koristaja nühkis tühjades koridorides põrandaid desinfitseerimisvahendiga, mis annabki koolidele nende iseloomuliku lõhna, ning direktor Kapitolina Medvedeva istus üksi oma kabinetis, kavandades, mil viisil kool tähistab 24. juunil võiduparaadi. See aeg hakkas kätte jõudma. Tuli välja valida paar komnoort ja pioneeri, et need osaleksid auvalves. Kui direktor sellele mõtles, soovis ta, et võiks nende hulka arvata ka Andrei Kurbski, sest ta teadis, kui palju see tähendaks sellele määritud elulooga poisile.

Aruandest tema laual oli näha, et Andreil läheb koolis hästi, ja direktor tundis uhkust, et oli ta Rimmi vastuseisust hoolimata kooli vastu võtnud.

„Soovin registreerida oma vastuseisu rahvavaenlase lapse vastuvõtmisele,” oli Rimm öelnud. Tema meelest ei järginud Medvedeva piisavalt parteiliini ja pealegi ihkas Rimm direktori ametikohta. Medvedeva teadis, et igas koolis, igas asutuses oli oma Rimm. Need olid tavaliselt argpüksid, seepärast jäi Medvedeva endale kindlaks.

„Olgu,” andis Rimm alla. „Las ta siis tuleb, kui soovite, aga temasuguse perekond ei suuda niikuinii õppemaksu maksta.”

„Tegelikult, seltsimees, suudavad nad seda,” vastas direktor ning naeratas, mõeldes võimalusele, mille ta saab Andreile pakkuda. Andrei Kurbski oli tema eriprojekt ning direktorile meeldis poisi korralik vaoshoitud välimus, tema lahkukammitud pruunid juuksed ja tumeda raamiga prillid. Pealegi oli ta juba saanud sõbraks George Satinovi, Minka Dorova ja Rosa Šakoga.

Kapitolina Medvedeva oli pühendunud kommunist, kes uskus, et kui lapsi liialt armastada, muutuvad nad egoistlikuks. Ta tundis uhkust, et on kooli direktor, kus käivad lapsed väljapaistvate parteilaste peredest. Talle ei jätnud erilist muljet seltsimees Dorovi ähvardav kahvatus, kuid Dorovi naine Daška suutis olla ühtaegu peene välimusega ja töötada arstina. Marssal Šako, õhujõudude ülemjuhataja, oli niivõrd muljetavaldav, et kui direktor Medvedeva temaga rääkis, siis ta kogeles ja soolas komplimentidega üle. Seltsimees Satinovis oli midagi saladuslikku. Ehk sellepärast, et tema oli tõeline kommunist: oli istunud kinni tsaari vanglates, aidanud vallutada Talvepaleed, tundnud Leninit ja veetnud 1942. aasta talve Stalingradis. Ning keegi ei seisnud lähemal seltsimees Stalinile.

Kapitolina Medvedeva oli just enne sõda õpetanud ka Stalini enda lapsi. Svetlana armastas ajalugu ja oli oma klassi parimate seas. Aga Kapitolinal polnud õnnestunud midagi õpetada juhi pojale Vassilile. Too poiss oli olnud nurjatu korrarikkuja. Samas on see kindlasti raske, kui su isa on suurim ajaloo vägevatest.

Direktor langetas pilgu, et lugeda Benja Goldeni aruannet Andrei kohta. Goldeni palkamine oli teine otsus, mille ta oli teinud Rimmist mööda minnes ning Goldenist oli saanud parim õpetaja, keda Medvedeva kunagi oli tundnud. Pealegi, kuidas sai koolidirektor lasta käest võimaluse palgata tööle „Hispaania juttude” autor?

Direktor võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Kui ta prillid jälle ninale pani, märkas ta omaenda peegeldust läikima nühitud lauagarnituuril. Oli see peegeldus moonutatud või nägi ta tõesti nii kulunud välja? Milline vaatepilt! Tal olid juustes hallid triibud ja nina meenutas rohkem linnu nokka! Ega sellise näoga nagu minul pole suurt midagi peale hakata, mõtles direktor.

Medvedeva oli vanatüdruk, kes elas üksipäini ühe äärelinna kommunaalkorteri toakeses, ainsaks varanduseks sari nahka köidetud vanu Tolstoi teoseid. Ta ütles endale ikka, et naisel on elus muidki ülesandeid kui huulepulk ja kleidid. Tema eluülesandeks oli see kool ning ta pidi olema karm ja tagasihoidlik nagu tõeline bolševik.

Direktor Medvedeva oli oma töös kaks korda riskinud, kuid mõlemal puhul teenis see risk tema ülesannet: õpetada ja valgustada – olgu või seesugusel jääajal.

Direktor heitis pilgu kellale. Kell oli seitse läbi ja tal polnud kusagile mujale minna. Ta ohkas, mööndes endamisi, et oli hakanud voodist või vannist välja ronides või eriti maitsvat suppi süües valjusti ohhetama. Ta oli viiekümne kahe aastane. Ja vananes aina.

Medvedeva sulges silmad ja mõtles Benja Goldeni peale. Direktorile meeldis, kui Benja koolis ringi liikus, ja kui mees teda oma mängleval pilgul vaatas, punastas ta. Mõnikord nägi ta Goldenit öösel unes. Medvedeva teadis, et seda meest oleks tore suudelda, ning tal oli tunne, et mehe käte puudutus võiks teha temastki teise inimese. Kindlasti läheksid tema juuksed paksemaks ning nahk muutuks nägusaks ja päevitunuks nagu Minka emal Daška Doroval. Selle mehega saaks temastki naine, kes direktor alati oli tahtnud olla.

Siis raputas ta pead. Golden oli risk ja mitte üksnes sellepärast, et doktor Rimm tema õpetamisstiili laitis, nimetades seda „parteivastaseks väikekodanlikuks tsirkuseetenduseks”. Direktor Medvedeva ei teadnud loomulikult Goldeni juhtumi üksikasju – neid teadsid vaid organid, salapolitsei, ent ta teadis siiski, et keegi polnud oodanud Goldenit tagasi vangist või asumiselt või kus iganes ta oli olnud. Organid ei olnud takistanud Medvedevat meest palkamast, nii et ilmselt nad olid teda kontrollinud ja ta õigeks mõistnud, ent kui tahes võluv ja ülevoolav Golden ka oli, siiski võis ta direktor Medvedeva hävitada.

„Kas te siis ei tea, kes Golden on? Tal on laubal Kaini märk. Ta on nagu pidalitõbine!” oli Rimm talle sosinal öelnud. „Ta on „õnnelik laip”. Ta on surnust ellu ärganud.”

„Aga praegu on ta elus,” oli direktor vastanud. „Ja see on oluline.”

Direktor lehitses jälle aruannet, ent tema mõtted keerlesid ikkagi Goldeni ja Andrei ümber. Andreiga oli asi kindlam kui Goldeniga, aga ka tema võis direktorile ohtlikuks osutuda. Sest mitte keegi ei teadnud, eriti mitte Andrei, et direktor oli ta kooli vastu võtnud mitte tema määritud taustast hoolimata, vaid just selle pärast. Ja ta maksis õppemaksu kinni omaenda palgast.

Jah, mõtles direktor Medvedeva nüüd, ma võin olla üksik ja ma võin vananeda, kuid ma usun, et igaüks võib lunastuse ära teenida, olgu ta kes tahes.